Talve. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
sisse valmis on keeratud. Mõnepäevase hoolsa töö järel võivad montöörid viimaks kinnitada, et kõik on valmis voolu sisselaskmiseks. Lambid on juba igale poole üles pandud, isegi rehe alla ja lauda lakka on neile kohad leitud. Kambrites ripuvad laest paari jala pikkuste nööride otsas helerohelised kuplid, mis alumiselt küljelt helevalgeks on värvitud. Peretoa nurka seinale on suur must plekk-kast kruvitud, mille küljes mitu portselanist nuppu reas valendavad. Kogu vool peab sellest kastist läbi käima ja tark aparaat seal klaasi all peab näitama, kui palju elektrit on ära tarvitatud. Nädalalõpuks jõuavad mehed oma tööga lõpule, parandavad veel siin ja seal, kus vaja, klõpsutavad lülititega ja siis ütleb üks neist:
“Noh, Jüri, too aga pudel lauale, meie töö on tehtud! Siis laseme kõik need ilusad pirnid helendama ja toome päikese sulle otse tuppa särama, mida Saarel ennem ei ole nähtud.”
“Ei-noh, pudel ootab juba ammugi laual joojaid,” kostab Jüri. “Küllap perenaine seni kõik korraldab, kuni teie veel viimased ühendused ära teete!”
“Ega siis muud, kui laseme voolu sisse.”
Raja hargnemispostis ongi ühendus juba tehtud. On vaja ainult Saare peretoas tolle salapärase plekk-kasti valgeid nuppe sügavamale sisse keerata. Montöörid seletavad nüüd veel kord iga üksiku osa ülesannet ja otstarvet ning annavad juhatusi nende käsitsemiseks. Kogu pere kuulab seda huviga ja kirjutab endale kõrva taha, sest see inimeste poolt taltsutatud välk on küll ju väga kasulik, aga siiski mõnest küljest kardetav, kui kuidagi voli enda kätte juhtub saama…
“Kas selle läbi ei või tulekahju tekkida, et te liinid üles laudalakka viisite? Seal on ju põhk liiga lähedal…” muretseb perenaine.
“Ärge seda kartke!” vastab montöör. “Kasutasime parimat installatsioonimaterjali ja tegime oma töö nii korralikult, et võime selle eest täiesti vastutada. Teie hirm on küll täiesti asjata.”
“Ei-noh, – sedan’d küll, et teie tegite kõik hästi ja korralikult, aga kui see elekter teinekord ise na ülekäte püüab minna ja kõik need traadid ja potid viimaks tulikuumaks kütab, – mis siis?..” kahtleb siiski veel perenaine.
“Ei, kulla perenaine,” jätkab montöör, “seda ei saa kunagi juhtuda. Sellise võimaluse ärahoidmiseks ongi mõõtja juures need valge peaga kaitsekorgid. Iga liini jaoks on siin oma kaitse ja kui nüüd kusagil liinis mõni rike juhtukski, mis võiks tulekahju põhjustada, või tekib kusagil lühiühendus, siis põleb selle liini kaitsekork silmapilkselt läbi, vool katkeb ja igasugune tulekahju jääb tekkimata.”
Perenaine ruttab nüüd oma talituste juurde ja hakkab õhtusööki lauale kandma. Montöörid aga keeravad kaitsmed kohale ja lasevad sellega ka kõik liinid voolu alla. Tubades löövad elektrilambid helendama.
“Teeme nüüd ringkäigu kõigi lampide juures ära,” ütleb montöör, “siis näeme, kas kusagil veel midagi pole, mis korraldamist tahaks, ja ma näitan ka, kustkohalt iga lampi saab põlema panna ja kustutada.”
Montöörid sammuvad lauda juurde, neile järgnevad Jüri ning Maie, et uue valguse käsitsemist selgeks õppida. Ka perenaine ruttab teistele järele, et näha, kuidas uus valgus Saare vanasse lauta passib. Arno ongi juba seal. Vana tädi üksinda jääb kambrisse valvama, et kass laua peale ei läheks.
Laudas, rehe all ja lakas – kõikjal põlevad heledad elektrituled, mille valgusel ämblikud ehmatusega peitu poevad ja isegi oma niidid kokkukerimatult rippuma unustavad. Jüri proovib kõik lülitid läbi. Leitakse, et kõik on korras, ja minnakse tagasi kambrisse. Siingi säravad lambid laes, nagu väikesed päikesed, mida kaua vahtida ei või, muidu pimestavad silmad tükiks ajaks ära. Kõigi nägudel helgib rõõm, isegi vanahärra harilikult veidi tuhakarvalisel näol on jumet märgata.
Lõpuks näitab montöör veel kord tepslitele seina küljes ja ütleb:
“Noh, siin kõik täiskasvanud inimesed, lapsi ei ole, niisiis – üldised hoiatused on teile kõigile meeles ja ma usun, et keegi teist neid harukarpe ja tepsleid metallasjaga torkima ei lähe, – sealt võib siis kergesti elektrilööki saada. Mujal on kõik täitsa ohutu. Noh, need kaks auku siin tepslis on selle jaoks, et kui te tulevikus toote kunagi kas elektripliidi, triikraua, või raadioaparaadi, siis saate siit nende tarbeks voolu võtta. Muidu aga ärge neisse aukudesse puutuge!” Selle juhatusega on elektrimeeste töö lõppenud.
“Ega nüüd muud,” algab Jüri, käega söögilaua poole näidates, kus valmispandud road auravad ja paar pudelitki kaelu ülespoole sirutavad. “Teie olete oma töö teind, perenaine on laua katnud, mis siis muud, kui asume aga ligi!”
Ta istub lauda ja teised teevad tema eeskuju järgi.
“Nii-nii!” sõnab Arno laua ääres istet võttes. “Siis sellegi võisin ma oma eluajal ära näha, kuidas minu vanas isakodus süttisid need heledad elektrilambid!”
Senikaua, kui teised laua ümber sagivad, avab üks montööridest oma kohvri, võtab ühe pruuni bakeliit-kasti väljaja asetab lauaotsale. Siis riputab ta lakkelöödud naela külge spiraaliks keeratud kullakarvaliselt läikiva traadi ja pistab selle teise otsa kasti külge. Akna kõrval seinal asub pisike must rosett, millega ta oma aparaadi juhtmejupi abil ühendab.
Esmalt kostavad aparaadist mingisugused raksatused ja piuksatused, kuid siis kõlavad vanas talukambris kuulsa Straussi valsi mahedad helid. Montöör on oma raadioaparaadi kaasa toonud ja laseb sellel nüüd mängida nende tolmunud seinte vahel, kus seda kunagi ennem pole kuuldud.
“Kõik nagu kirikus!..” lööb perenaine söögilauda istudes kaht kätt kokku. “Ainult üks asi nagu ei tahaks hästi selle uue olukorraga kokku hakata…”
“Noh, ja milline siis?” küsib Jüri.
“Tuled on kõik ilusad ja heledad – aga mihukesed on kambrite seinad? Aastakümnete tahm on nüüd igal pool selgesti näha. Nii see ei või jääda! Tahes või tahtmata tuleb kambrid üle lubjata,” seletab perenaine.
“Seda teeme kevadel kindlasti, kui ilmad soojemaks lähevad ja aknaid saab lahti hoida. Lupjamine tuleb muidugi ette võtta,” kinnitab Jüri omalt poolt. “Eks see elekter ole ikka hea asi küll, aga ta nõuab ka perenaiselt suuremat hoolt majapidamises ja koristamisel. Näiteks need ämblikuvõrgud seal nurkades ja laetalade küljes… Nüüd on nad kõik selgesti nähtavad ja ripuvad nagu köied alla. Kes seda ennem nägi, et Saare perekambri laes ripuvad niisugused köieotsad? Ega nad siiski olemata olnd, aga nad ei paistnud nii silma, nagu nüüd!”
“Muidugi, muidugi,” vastab perenaine ja ulatab lauasistujatele toitu kätte. “Meie Maiega paneme nüüd harjad, luuad ning labidad tegevusse, küll siis ämblikud ühes kõigi oma võrgunööridega siit mujale kolivad! Juba lambivalgus ise oma heledusega peletab ämblikud kaugematesse nurkadesse…”
Pärast sööki lahkuvad elektrikud Saarelt, viies kaasa ka oma raadioaparaadi. Arno on neile kõik omast taskust kinni maksnud, et Jüril poleks esialgu vaja erilisi kulusid kanda. Nii valmistavad uued sisseseaded kõigile majaelanikele aina rõõmu.
Raja Kaarelgi käib asjaga tutvumas, kiidab kõik heaks ja annab juhatusi, milleks tulevikus elektrit veel kasutada saaks.
Ja nii siis juhtubki, et küünlakuu algul teab igamees Paunveres, et Saare omadel on ka elektrivalgus sisse seatud. Jah, isegi tööstusvool lastud sisse tuua.
See pole ka sugugi liialdus, sest Jüri on Arno ostetud materjalide hulgas ka väikese elektrimootori kaasa toonud ja see on nüüd Saare rehe alla seina külge monteeritud. Tema abil saab esialgu kahte tööd teha: puid lühikeseks saagida ning hekslimasinat käima panna. Sae saatis Raja Kaarel, kui ta Jüri sisseseadet oli vaatamas käinud ja näinud, et siin mootor juba olemas. Ta ise muretses endale suurema sae ja endine seisis kasutult aida seinal. Selle ta siis naabrile esimeseks “põhivaraks” kinkiski, et tehku raam ja pangu käima!
Saeraami on Jüri lasknud alevis puusepal valmis teha ning sepa juures võlli, laagrid ja seibid külge monteerida. Hekslimasin on talus juba ammugi olemas. Sellele meisterdab Jüri ise rihmaseadeldise kulgeja montöörid aitavad tal ka paraja kiiruse välja