Talve. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
jõuab Paunveres uudis Saare Jüri elektriseadmetest vaibuda, kui juba kõditab kõikide kõrvu järgmine: Ülesoo noor peremees hakkab uut sigalat ehitama. Ega see olegi tühi kõmu! Noor Toots on seda tõesti juba eelmisel aastal plaanitsenud. Ta on talve jooksul müüri tarbeks kivid ja kruusa ning isegi lubja valmis vedanud. Praegu tegeleb ta palkide veoga kusagilt kaugemalt metsast alevi saeveskisse, kust siis valmismaterjali koju sõites kaasa viib. Iga päev on tal kolm hobust veos. Vahel on tal alevist mõni töömees päevilisena abiks, vahel jälle aitab teda veovooris isa. Kiusna teelahkmelt oleks Ülesoo poole ka otsetee olemas, aga käidavamat teed sõites on jälle hobustel kergem, ehkki tee veidi pikem tuleb. Sellepärast liiguvadki Ülesoo voorid nüüd Saare ligidalt mööda ja nii võivad Ülesoo omad ka ise selles veenduda, et Rajalt Saarele tõesti uus elektripostide rida tuleb.
Ülesool on elekter juba paar aastat sees. Toots vedas selle sinna samal ajal, kui kälimees Kaarel Rajale. Kuigi liin üle väljade ja niitude tuleb Ülesoole kaunis kaugelt, laskis Toots seda siiski teha, et “ajast mitte maha ei jääks”, nagu ta ise armastab ütelda. Sealauda ehituse on noor Toots ise plaaniks võtnud pärast seda, kui ta mõne aasta eest Suuremaal seakasvatust jälgis ja põllumajanduse alal täiendavat haridust sai.
“Need vanad laudalogud ei kõlba kusagile,” sõnab ta kord kindlalt isale. “Karjalaut sai küll mõne aasta eest põhjaliku remondi ja osalise juurdeehitusega noorkarja tarbeks vajalikule tasemele viidud, aga sellest kõigest on siiski vähe. Sead ei või ju ometi seesugusesse prügihunnikusse jääda, nagu see vanaisa-aegne madal ja kössivajunud laudalogu siin on. Neilegi on rohkem valgust ja paremaid elutingimusi vaja!”
“Tühja kah,” püüab vana Joosep küll esiteks vastu vaielda ja ajab isegi oma küüruvajunud keha sirgu. “Kas n’d sead sest ka midagi teavad või on! Kui neil aga ninaesine hea oleks! Minu eluajal küll ei osand sead muud tahta, kui porilombis pöörelda, ja kui nad siis kõhud hästi täis olid puukind, siis otsisid nad ainult head kohta, kus mõnus põhku pugeda. Kes pagan neile sel ajal valgust muretses! Ja ometi olid meil ju sead kui mürakad…”
“Seda küll, et о1id,” kostab poeg. “See on õige, et о1id ja on seda praegugi, aga igalpool on vaja kultuuri, ja mis peaasi – otstarbekust. Valgus ja head elutingimused mõjuvad loomade kasvule edendavalt ja see osa toidust, mis loomal pimedas kehvas hoones jäi seedimises kasutamata, saab valguse käes viimse võimaluseni ära tarvitatud. Ühesõnaga: korralikus, valges ja soojas laudas võib vähema toiduhulgaga rohkem loomi toita, kui endistes viletsates oludes. Puhtuse hoidmiseks tuleb uues laudas ehk veidikese rohkem töötada, aga see töö tasub ennast ära. Nii on lood, isa! Ülesoo põllud oled sina oma eluajal eeskujulikku korda viinud. Minu hooleks jääb nende korrashoidmine ja rammutamine. Ka karja eest olete te emaga hästi hoolitsenud. Endised mätlikud sooheinamaad on Ülesoo kaardilt kadunud. Nende asemele on tekkinud head kultuurniidud, mis karjale palju enam pakuvad, kui endise Ülesoo põlludki oleksid suutnud. Oma karjale võime praegu kõike seda anda, mida siinne loodus üldse kasvatab. Sead on aga seni siiski vaeslapse ossa jäänud. Siin ei saa me muidu, kui peame ka nende eest rohkem hoolitsema ja neile paremaid elutingimusi pakkuma kui seni. Paarikümne aasta eest olid sead eesti talupojale peamiseks rikkuseallikaks ja nad peavad seda olema ka praegu ning tulevikus! Kari ja sead – need peavad käima niiöelda käsikäes! Piim tuleb meiereisse viia, koor sinna jätta, lõss ja vadak aga kuuluvad sigadele. Iga nüüdisaegne talu peab end nii majandama, et see ka ära tasuks. Inimeste töö peab mehaanika kaasabil muutuma mitte ainult kergemaks, vaid ka niisuguseks, et selle tagajärjed oleksid paremad, kui saavutati endisel ajal raske füüsilise jõukulutusega…”
Vana Ülesoo Joosep, keda pikad töörohked aastad kaunis küüru on vajutanud, nõjatab end lauavirnale Ülesoo õuel, sügab halliks kiskuvat habemetutikest lõua otsas ja mõtleb poja jutu üle sügavalt järele. Siis laseb ta pilgu üle õue ja hoonete käia. Tõesti on ta oma eluajal siin palju ära teinud! Sest missugune oli Ülesoo talu tema isa ajal?! Ainult kivide ja kändude rägastik, pajupuhmaline soo, mättane nõmm… Ja milline oli siis talu kari? Seitse-kaheksa lüpsilehma ja mõni mullikas peale selle – aga kõik nagu kondihunnikud. Mis piima sealt võiski saada! Ei – Joosep on tõesti karjamajanduse alal palju rabelenud. Need paar aastat, mil ta Venemaal mõisas töötas, näitasid talle selgelt, millise suuna ta oma elutöös peab valima. Ta nägi, kuidas hoolitses oma karja eest Venemaa mõisnik, kes ise Saksamaal või Taanis õppimas oli käinud. “Aga miks ei võiks mina seda ise oma kodus samamoodi seada!” käis tal tookord mõte läbi pea. Ja pöördunud tagasi kodumaale, hakkaski Toots isatalus kõike teiseks muutma. Selleks andis talle innustust veel ka soov abielluda ühe teatud talu peretütrega. Ülesoo oli tol ajal võlgades, tuli kõigepealt katsuda neist vabaneda… Ka hooned olid väga lagunenud ja armetus olukorras – hädapärast oli vaja uued ehitada. Esiteks uue elumaja ehitus, siis aidad, laut, tall… seejärel maaparandustööd, sookuivatamine… Seda kõike poleks ta suutnud üksi korda saata. Tahes või tahtmata tuli otsida niisugune pruut, kellel oleks hea kaasavara ja veel parem töötahe. Kes oleks aga tulnud sinna poollagunenud tallu soolaugaste taha? Ometi leidis ta sellise pruudi, kes ei põlanud rohket tööd, et seda kehva talu uuele elule aidata. Ta ei ole kunagi kahetsenud, et võttis kord ette kosjasõidu Rajale, sest paremat ja hoolsamat perenaist kui Teele, ei oska Joosep küll ette kujutadagi. Saanud jõuka naise, võis ta asuda ka oma plaane täide viima, et endisest Ülesoo talust luua niiütelda tõeline Ülenurme talu! Tuli kaevata soosse hulk kraave ja tasandada nõmmelt mättad, alles siis sai hakata viletsaid heinamaid kultuurniitudeks muutma. Elumaja ja laut olid esimesed uued hooned, esimesed suuremad ettevõtmised talus. Järgnes paremate hobuste ja lüpsilehmade muretsemine… Talu hakkas tasapisi võtma juba hoopis kenamat ilmet. Siis tulid rahutused maal… ja sõjamöll… Talu pidi mõneks aastaks lohakile jääma… Lapsed nõudsid hoolt…
Aga perenaise virkus suutis ka selle raske aja üle elada ja talu majandus ei langenudki nii alla, kui Toots ise seda kartis. Pärast Vabadussõda algas uus ülesehituse ajajärk ja talu vabanes ka võlgadest… Nüüd aga tuleb uuesti hakata madalamatelt niitudelt liigvett kõrvaldama. Siin ei piisa enam üksnes kraavide puhastamisest, vaid tuleb juba paljude talude ühisel jõul suurem töö läbi viia. Vee peab ära juhtima Suuremaa järve ja selleks kaevatakse suur magistraalkraav. Siis on ka soodel lõpp. Nende asemele tekivad ilusad lokkava rohuga heinamaad. See kõik ei sünni aasta ega paariga, vaid on temalt praeguseks nõudnud juba paarikümneaastast tööd ja pingutust. Igal talvel on ta nõmmele rohkesti kraavimuda vedanud ja nõnda on ka see nüüd oma palet muutnud: seal lokkab nüüd rohi ega ole kusagil enam endisi kassikäppi, karukelli või kanarbikulisi liivateelagendikke. Ka majapidamises on palju uuendusi tehtud: elektriliin on sisse veetud, hoonetesse valgustus ja karjale veevärk sisse seatud. Kas see kõik on ka ära tasunud? – Kaua mõtleb ja mõtleb Joosep kõige selle üle, nõjatudes lauavirnale ja lastes pilgul rännata ühelt esemelt teisele.
“Kindlasti on tasund,” arutab Toots siis endamisi ja võtab kolme sõrmega oma mokahabemest kinni. “Talu on seda kõike mitmekordselt tasund, muidu poleks siin ju selliseid hooneid, põlde ega rohumaid. Ka endisi võlgasid pole enam olemas… Siis, kui majandus oli juba heal järjel, tulid uued sõjad ja laastamised, siis uued ülesehitused … Rabelemist üle pea… Nüüd on seda juba hoopis vähem… Nüüd on masinad inimesi aitamas, aga paljukest oli neid siin aastat veerandsada tagasi või ütleme – poolesaja aasta eest!..”
Noorperemees on oma lauakoorma maha laadinud, ajab hobuse teise ree juurde ja seob ta ohjaharu pidi sinna kinni. Siis astub ta vana Tootsi juurde ja sõnab:
“Isa, lähme ja toome siiasamasse hobustele sülega heinu ette, las nad seni närivad, kui me ise lõunat sööme. Katsume täna teise reisi veel teha, siis ehk saame homme õhtuks viimased lauad ja prussid koju toodud!”
Vanamees noogutab nõus olles peaga ja astub pojaga seltsis rehe alla heinte järele.
“Täitsa õige, poeg,” sõnab ta siis. “Sinust on saand minu õige järglane, et kõike seda edasi toimetada, mida mina pole suutnud lõpetada. Sinu vaated majandusele pole halvemad minu omadest, hmh-hmh-hmh-pup-pup-pup! Eks see ole ju vana Tootside veri!”
Ja ta naerab oma vana tuttavat naeru.
Nad