Talve. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
küllap teil võis pikal teel kõhtki tühjaks minna. Istuge aga siia, palun, – olge lahke!”
Perenaine ulatab oma istme võõrale ja läheb endale uut tooma. Võõras võtab pakutud tooli vastu ja istub laua juurde.
“Tulin tõesti kaugelt,” algab ta siis, “aga enne, kui sellest kõnelda, lubage küsida, kas teil kellelgi on meeles üks väike lugu piibliloost, jutt ühest ärakadunud pojast, kes isamajasse tagasi pöördub pärast seda, kui ta sealt kaua on ära olnud?..”
Hetkeks valitseb toas vaikus. Siis turgatab perenaisele midagi meelde… Ta müksab peremehele küünarnukiga külje pihta ja küsib tasase häälega:
“Egas külamees ometi mitte sarnane ärakadund poeg ole?”
“See on siiski just nii!” kostab võõras iga sõna rõhutades. Olen tõesti üks kadunud poeg, kes nüüd paljude aastate järel on võõrsilt kodumaale tagasi saabunud…”
“Siis pole ma oma arvamistes eksind,” lausub nüüd ka Jüri pikkamisi. “Olete ehk viimati veel sellesama talu perepoeg, kes noores põlves siit ära kusagile võõrale maale rändas?”
“Täiesti õieti arvatud,” kostab võõras, “olen tõesti siit-talu poeg Arno Tali, kes kord isamaja maha jättis ja võõrsilt läks õnne otsima. Nüüd, aastate järel, saabub ta tagasi just nagu kadunud poeg oma isamajasse ja palub siin ulualust… Kadunud pojal oli veel isagi elus, kelle jalge ette ta end kahetsusega võis heita, – minul pole aga kedagi enam, kes mind siin tunneks. Minu vanemaist pole kumbagi elus, isamajas elavad hoopis teised inimesed ja mina pean end otse häbematuks tunnistama, et neilt julgen tulla ulualust paluma.”
“Ulualust leidub Saarel ikka,” ütleb Jüri. “Aga ainult – kui vastuvõetav see teile on. Teil on ju seaduslik õigus siin ulualust saada – kuidas võiksime meie seda teile keelama hakata!”
“Ei, – õigust pole mul siin küll mitte mingisugust… Lahkusin siit omal tahtel ja otsisin uusi sihte võõral maal ja võõra rahva seas. Sellega loobusin siis ju ise isamajast ja kodumaast… Jah, õigust pole mul Saarele küll sugugi rohkem, kui mõnel teisel. Võõrsil lakkas mu kodu olemast ja seal uut otsida polnud enam minu võimuses. Nõnda pidin nüüd üles otsima vana kodumaa ja vana isamaja, et siit ulualust paluda, kuniks mulle veel elupäevi jätkub. Nii on lood, kallid sõbrad!..”
Uuesti valitseb kambris vaikus. Maie on tagasi laua äärde istunud ja silmitseb võõrast, kes kannab peent kalevist ülikonda, aga ise nimetab end kerjuseks…
Nüüd aga tõstab Jüri jällegi oma pilgu, mis sihitult ringi uitnud, võõra näole ja ütleb:
“Mis ulualusesse puutub, siis seda vaatame järele, kuidagi ikka hakkama saame. Egas inimest või hange otsa ajada! Praegu on meil ju väike kambrike hoopis tühi, ainult tühja-tähja kolu täis. Selle võib ju korda seadida, ainult ahjuga on asi halb, see on hoopis sisse langend. Seal oleks teil omaette hea elada, aga enne peame pisut remonti tegema. Talvel nüüd sisse just ei saja, aga katus on sealt kohalt väga lagund, seda peab küll veidi kohendama, muidu teeb vihmade tulekuga kambris uputust. Meie oleme siin ju ka nagu ühepäevaliblikad eland. Pisiremonte oleme ikka teind, aga midagi suuremat pole ette võtnud. Kogu aeg oli ju see arvamine, et kui meie paneme talu korda, siis ehk tekib kellelgi isu selle järele ja ta hakkab meid siit välja kangutama. Nii olemegi püüdnud parandada ainult seda, mis just väga karjuvalt nõudis… Pole meile ju kõiki ruume vaja olnd ja nii on see ka lohakile jäänd. Noh, seniks peame aseme küll siia seadima, kuni remondiga hakkama saame.”
“Ah, egas ta talvel kaelajookse, arvab külaline. Kevadel katsume uue katuse peale panna. Eks kõik kambrid vaja vist uut katust, sest see vana on ju muidugi üsna auke täis.”
“Kas nüüd just uut, aga vana vajaks ikka lappimist küll, sest kes teab, kui terved need seinadki siin enam on.”
“Teil on õigus, peremees!” kinnitab nüüd ka külamees ja noogutab peaga. “Tuleb järele vaadata, kas see maja vääribki enam uut katust! Kui juba põhjaliku ehitusega peale hakataja sellele kulutusi teha, siis tuleks alustada vundamendist peale.”
“Teil on õigus, härra Tali, – aga see nõuab jälle omajagu kapitali.. Pealegi, kuna meie pole siin mitte omanikud ega jäädavad…”
“Kuidas, kas Saare siis nii kehvaks on muutunud, et pidamist enam ära ei tasu, nii et siit tahate ära minna?”
“Seda küll mitte, aga egas meie ei ole ju ometi Saare päris-omanikud…”
“Ei ole Saarel minu teada ligemaid pärijaid! Mina ennast ei loe, sest mina pole ju põllumees ja niikuinii siit mingit osa ei taha. Olete kord juba seda talu majandama hakanud, siis tehke seda ka edasi. Edaspidi kanname hoolt, et see kuuluks päriselt teile. Minule oleks vaja ainult nurgakest, kus ma vagusi oma viimaseid päevi võiksin veeta, sest küllap pole mu elu enam kuigi kauaks.”
“Mis te räägite! Pealtnäha olete ju täies jõus mees… Kas siis võõramaa õhk teie tervisele nii kahjustavalt on mõjund, et eluõhtut arvate ligidale jõudvat?”
“Mis puutub mu üldisesse tervislikku seisukorda, siis see on juba lapsest saadik olnud kehv ja keskeas muutus kord veel õige halvaks. Aga just tänu sellele, et elasin kõrgel mägestiku kliimas, muutus kõik nagu jälle paremaks. Viimasel ajal on aga kops end jälle tublisti tunda andnud. Vist olen kusagil veidi külmetanud ja nüüd vaevab mind tihti ränk köha. Loodame siiski, et kõik jälle paraneb ja tervis veel ehk mõne aasta vastu suudab pidada. Ma panin oma igaaastasest palgast ikka väikese osa kõrvale, nii et teile ka ulualuse ja toidu eest võin tasuda.”
“Ah, kulla sõber, mis siin tasumisest kõnelda! Kui meie ainult suudaksime teile väärilist eluaset anda…”
“Aitab sellest väikesest kambrist minu jaoks küll. Ega mul ju mingisugust koli ega kraami pole. Kõik on ainult kohvrites ja kastides. Mahub lahedasti mõne riiuli peale ära. Küllap seame ka katuse korda. Ja eks kevadel vaatame, mis edasi saab. Hea, et ikka elamise eest leidsin! On ju vahepeal siit sõjad üle käinud ja mitmesuguseid aegu läbi elatud. Võis ju sedagi karta, et Saarest enam asetki järel pole…”
“Egas need sõjad head teind kusagil! Aina elamist laostasid ja varemeid jätsid järele, kustule käisid. Aga jumal tänatud, nüüd on kõik see koledus jälle seljataga ja uus rahuaeg parandab pikkamisi need haavad, mis sõda on tekitand.”
“Ah, mis te nüüd kallil jõuluööl sõja-asjadest kõnelete!” hüüab perenaine vahele. “Asuge aga vorstide kallale – näe, äragi jahtund teised päris… Võtke siit sooja nisuleiba ja – juttu on aega pärastki ajada!”
Perenaine teeb söömisega algust ja teised järgnevad tema eeskujule.
“Mul on seal kohvris ka pisut ülejääki lõunast, mida rongis sõites sõin. Valgas peatuse ajal võtsin einelauast pisut lisa, mõned saiad ja pirukad, sest arvasin, et muidu ikka kohale ei jõua kõndida.”
Arno tõuseb laua juurest, võtab kohvri ja avab selle. Sealt tõstab ta mõne käputäie präänikuid lauale ja ka poolekslõigatud saiapäts tuleb nähtavale.
“Ka see tuleb ära tarvitada,” sõnab ta, “sest muidu kuivab ära ja läheb raisku.”
Kui ta siis kohvri jälle on seina äärde asetanud, istub ta söögilauda, kus perenaine talle vorstirõnga ette tõstab.
“Reisu alustasin küll juba mitmed head päevad tagasi. Ega see tulek ju nõnda kerge olnudki. Sai küllalt vaguneis loksutada ja ooteruumides istuda, enne kui ükskord siia pärale jõudsin – just jõululaupäevaks –, et oma sünnikohas jõuluvorsti ja sooja nisuleiba maitsta…”
“Aga natukese jäite siiski hiljaks,” jätkab Jüri naeratades. “Just enne teie tulekut tühjendasime selle pudeli siin ära ja nüüd pole mul külalisele keelekasteks midagi pakkuda. Joomamees ma pole ja sellepärast pole mul ka keelekastet kodus. Seegi tilgake oli ülejääk pudelist, mis seatapuks sai toodud… Nüüd pole tõesti enam midagi pakkuda…”
“Ega minagi viinamees pole!.. Juba tervislikel põhjustel olen sellest