Talve. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
moraali ikka alla ja võtab aega, enne kui olukord jälle paraneb. Eks ta olnud seal, kus mina elasin ja olin, just niisamuti. Mitte küll joomises, aga nii rahva igapäevastes elukommetes… Nüüd on sealgi kõik jälle endisesse rööpasse jõudnud tagasi minna.”
“Ei-nojah, muidugi, sest egas ju ükski rahutus ometi igavesti ei kesta; kord rahunevad kõik tormid, mis kord on mässand ja pikkamisi vaibuvad ka hiiglalained, mis mässava mere kaldaid on peksnud…”
“Noh, sööge, sööge,” sunnib perenaine. “Muudkui aina kõnelevad ja kõnelevad ja toit on hoopis külmaks läind, kas pane või uuesti ahju sooja! Pärast on ju aega jutuajamiseks küllalt! Ma vaatan nüüd, kuidas magamisasemetega lood…”
“Jah, laseme aga hambad töötada,” nõustub Jüri. “Maalil on õigus, juttu saame hommegi ajada…”
III
Tüki aega valitseb Saare peretoas vana söögilaua ümber päris vaikus. Kõik lasevad jõuluroogadel hea maitsta. Siis alustab külaline uuesti oma poolelijäänud jutulõnga.
“Nii-nii!” ütleb ta pikkamisi. Nüüd olen siis jällegi tagasi vanal kodumaal ja edasi juba vaatame, mis saab ja on. Aga kuidas elavad ka teised Paunvere kandi inimesed, näiteks Raja omad? On seal veel endised inimesed talus või on kõik samuti uute kätte üle läinud?”
“Eks seal ole uusi ja vanu, aga mis neil viga elada! Rikas koduväi, meistrimees pealegi… On talu nüüd nii välja ehitand, et midagi enam ei oska soovida. Igal pool aina elekter ja elekter… Nii kui siia liin veeti, nii kohe ka Raja Kaarel seadis oma tallu sisse… Eks esiti tulnd küll kallis, nagu Kaarel isegi ütles, aga pärast muutub elu jälle selle läbi hulga kergemaks. Palju koduseid töid teeb ta nüüd elektri abil ära ja nagu ta alati ütleb: elekter olla saand talle möödapääsemata vajaduseks! Tal on veski sisse seatud, kreissaag, hekslimasin, veepump ja nii mõni muugi asjandus. Rääkis alles hiljuti, et tal nüüd nõu on viljapeksumasinat osta, et siis oleks kõik nagu omast käest…”
“Hea edasipüüdlik peremees… Aga nagu ma mäletan, oli Rajal kaks tütart, vanem neist sai vist Ülesoole perenaiseks…”
“Jah, Teele sai ülesoo Tootsile mehele. Eks nemadki ole küllalt tööd teind ja vaeva näind! Vana Ülesood ei tunne äragi. Toots on selle kõik nagu hoopis uueks loond. Ainult ise on nad vanaks jäänd. Joosep on tublisti küüru vajund. Nüüd tal vanem poeg juhib majapidamist juba mitu aastat. Vana Joosep on taluasjanduse kõik tema kätte andnud. Ise jalutab, kaks kätt püksitaskus, põldude vahel, popsutab piipu ja ajab head juttu, kui kellegi tuttavaga trehvab kokku saama.”
“Nii-nii… Aga kuidas sattus siis Rajale see meistrimees-koduväi, – temast ma küll ennem ei ole kuulnud. Sinna pidi ikka koduväiks tulema kirjanik Luts, nagu ma mäletan…” päris jällegi vanamees.
“Ah, ei Lutsust saand tulijat ega kedagi. Ega apteekrist ikka põllumeest saa! Temagi õpingud jooksid niiöelda karile. Õppis küll apteekriks, aga õppis sealjuures ka alkoholist liiga suurt lugu pidama! Ei saand siis ka ühtegi apteegikohta kinni peetud. Lõi lõpuks kõige selle kraami peale käega ja hakkas kirjanikuks… Kirjutas hea kaenlatäie raamatuid. Esimese suure sõja järel tutvus ta kellegi välismaalt pärit naisterahvaga ja abielluski lõpuks sellega. Valitsus kinkis talle kui vanemale kirjanikule Tartusse Tamme Puiesteele väikese maja ja seal ta nüüd siis elab. Tema naabriks on vana elatand laulukooride juht Juhan Simm, kellele samasugune maja on kingitud. Mõlemad naabrid on väga head sõbrad ja armastavad aega mööda saata kõrtsilaua taga istudes ning möödunud aegadest kõneldes. Lapsi neil kummalgi pole, sellepärast on Lutsu kõnekäänuks saand lause, et kellele me kogume, niikuinii pärijat pole, parem siis juba oma viimane elunatuke veidi lõbusamalt mööda saata, kui seni on läind. Nõnda siis võibki nüüd Lutsu näha peaasjalikult viinaklaasi taga istumas, paljas pealagi hiilgamas nagu kaalikas… ja juba tema suur lillakaspunane nina ütleb igaühele, kellega tegemist on.
Ka kirjaniku-ametist ei taha enam midagi välja tulla, nagu ta ise seda olla öelnd. Olnd tal kord kavatsus kogu oma elulugu kirja panna, aga näe – ilmasõjast kaugemale ei ole saand. Tema viimane eluloo-raamatuke “Pikem peatus” jäändki peatuseks. Katsund siis veel korra midagi rahva elust kirjutada, aga nagu ta ise öelnd: ei ole midagi olulist meelde tulnd! Viskand siis va Pügala Jüri lood paberile ja see olndki kõik. Ei enam üht sõnakestki! Noh, pensioni ta ikka veel saavat ja sellest siis ka elavat. Toots on temaga Tartus käies mitu korda kokku saand ja teda Ülesoole külla kutsund; Luts luband ka iga kord ilmtingimata tulla, aga seniajani ei ole teda väljaspool Tartut küll keegi näind! Ja ega ta vist saagi sealt välja enne oma surma…”
“Või teda siis keegi sealt peale surmagi välja toob,” sõnab perenaine meeste jutu vahele, “ju tal plats surnuaial juba ammu vai-mis…
“See võib olla küll,” jätkab Jüri. “Toots temast ikka kõige rohkem teab ja on. Kui Ülesoo vanaga viimati kokku juhtusin, kõneles ta mulle paljugi huvitavat. Need jutud kõlasid küll nagu mõned anekdoodid, aga Toots ise kinnitas, et kõik see olla siiski sulatõsi. Nimelt saand Luts kord abirahast osa kätte, kõike talle ju kunagi korraga pole makstud, ja astundki mees siis raha taskupõhja surudes kodu poole. Teel tulnd tal aga tuttavast kõrtsist mööda minna. Siis pand vana Luts kaks kätt kokku ja palund, et armas jumal aitaks teda nüüd sellest kiusatusest mööda pääseda! Noh, saandki mööda. Siis aga jäänd jälle tänavale seisma, pand uuesti kaks kätt kokku ja öelnd, et armas jumal, hea, et sa mind aitasid sellest hädaohust mööda, selle peale on nüüd küll vaja üks topka teha, – ja läindki tagasi kortsu ega tulnd sealt ennem välja, kui kõik raha olnd taskust otsa lõppend. Ha-ha-haa!” naerab Jüri ja lõpetab oma jutu.
Võõras kuulab seda muigel näoga pealt ja jätkab pärast väikest vaikusemomenti oma küsitlusi.
“Nii et kirjanikust siis ikka ei saanudki Rajale koduväid?..”
“Ei. Aga Rajale tuli hoopis tublim koduväi kusagilt Puka või Elva poolt kandist. Kaarel on kõigiti hea põllumees, ta olevat vist isegi põllutöökoolis õppimas käind. Ka Liide on osav ja hea perenaine. Talu on nad heale järjele seadind ja ilusad hobused ja hea karja soetand. Neil on kolm last. Kõige vanem poeg Oskar on juba aastat üheksateist vana ja õpib linnas tehnikakoolis. Tütar Alli on neljateistkümnene ja pidavat tänavu vist algkooli lõpetama. Noorem poeg Jaan on vast aastat kümme vana ja käib alles kolmandat talvet koolis.
Aga Kaarel ise on veel ka väljaõppinud ehitusmeister. Tema plaanide järgi on Paunveres mitmedki majad püstitatud. Ülesoo Teele sai varem mehele, tema lapsed on nüüd juba hulga vanemad. Poeg Juulius on kolmekümne ümber ja juba mitu aastat isa kõrval talus peremeheks. Teine poeg Paul on kahekümne kolmene ja käib Tartus koolis. Tütar Helmi on kaheksateist, käis ka kusagil koolis, aga praegu olla vist päris koduste talituste peal. Sõjad rikkusid ju mitmelgi õpingud ja laastasid talude jõukuse, aga nüüd on mõndagi jälle paranemise teel…”
“Seda muidugi… Aga – siin elasid kusagil ometi ka rätsepmeister Kiire omad! Kuhu need ka kõik on jäänud või saanud? Käisin ju nende poistega üheskoos koolis. Sageli sai koju tulles omavahel mõni pisike rüselemine tehtud. Palju on küll meelest ununenud, aga mõne poisi kuju mäletan siiski veel kaunis selgesti. Toots tegi koolis teistega alati igasugust nalja…”
“Noh, mina olen hiljem siia kanti tulud,” kostab Jüri, “ega ma neid kõiki just tea ega tunne, aga niipalju kui ma mäletan, puhkab vana rätsepmeister Kiir küll juba üle paarikümne aasta hauas. Üks ta poegadest sai Vabadussõjas surmaja noorem hukkus vist hilisemates keeristes. Üksainus – vist kõige vanem – elab praegu veel Paunvere alevikus. Aga näe, kus oli teisel kord ka õnne! Sai võiduloosiga suurema summa raha. Ma mäletan jah, et vanal Kiirel oli seal Kiusna küla teelahkmel oma maja, aga millegipärast pole vana Kiir Jorhist pojaga läbi saand ja see eland kusagil mujal. Kiirte abielupaaril olnd vist veel üks laps, noh, mina ka ei tea, kas poeg või tütar, aga see surnd õige noorelt ära. No vana Kiir jäi ka lõpuks leseks ja peale tema surma müüs Jorh kogu selle majalobudiku küttematerjaliks maha. Aga Jorhil ikka oli kord kusagil asunikukohtki olnd, aga või siis tast mingit põllumeest, müünd jälle ära, ja küllap