Talve. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
ja loomadega sinult üle võtta! Sellepärast ma sulle seda justnagu hoiatuseks ütlesingi…”
Jüri jääb hetkeks mõttesse. Mis siis, kui asi tõesti nii on? Talu võib taju võtta… Aga on siis Arnol õigust tema kasvatatud loomi omale nõuda? Ei! See ei või kuidagi õige olla. Mis puutub talu vanasse inventari, siis võtku see, kui tahab! See oli ju enne Jüri Saarele tulekut kõik talus olemas. Ja mis väärtuslikku inventari seal enam ongi? Läbikulunud heinaniidumasin, mis juba üle neljakümne aasta Saare nurmedel ja niitudel on lõgisenud… Samasuguses seisundis viljalõikaja, siis vanad linaharimise riistad rehealuse lakas, mida aastakümneid enam pole kasutatud, sest lina pole Saarel ammugi enam külvatud… Siis veel mõni ader, äke ja see olekski kõik! Reed ja vankrid on juba Jüri ise muretsenud, samuti uue külvimasina ja kultivaatori, – ei neid küll kellelgi õigust saa olla temalt ära kiskuda! Siis libisevad tema silmade eest mööda hobused ja kariloomad, keda ta oma hooldusel on kasvatanud. Ei! – neid ei annaks ta mingi hinna eest kellelegi ära… Kas tõesti on vanamehel seesugused salaplaanid tema vastu?
“Ei, see ei või õige olla!” sõnab ta siis. “Vanamees kinnitas ju mulle oma sõnaga, et ta talust isegi mitte osa ei taha, vaid ainult eluaset vanaduspäevade veetmiseks.”
“See võib ju ka võimalik olla,” kostab võõras, “sest kellele ta seda vara enam peaks koguma, ise juba ühe jalaga hauas! Pole tal ju ka ühtegi ligemat sugulast olemas. Aga mine siiski tea, mis plaane võib teise peas pesitseda! Igaks juhuks ole temaga vähe ettevaatlikum! Kas tal raha näikse ka olevat? On ta seda väljamaal ka rohkesti kokku kraapind?”
“Kes nüüd teda või tema raha teab? Või mina teda läbi oskan näha, aga väliselt paistab küll olevat lahke ja aus vanamees. Püüdis mulle nii mõneski asjas nõu ja jõuga abiks olla. Raha tal muidugi’nd on, kes seda teab, kui palju just, aga panga kaudu ta seda saab. On väljamaal sealses rahas sisse maksnud ja saab seda siinses rahas jälle kätte. Pakkus isegi minule tema ülalpidamise eest, aga muidugi ei võtnud ma seda vastu. Minu arvates on tal igatepidi ausa mehe mõtted peas.”
“Jah, kes teab! Ei ole ka kunagi kuulnud, et Saare omad kelmid oleksid olnud! Aga rahvasuu lobiseb ju igasuguseid asju. Vöi’nd mina seda ise välja mõtlesin! Maju kuulsin sihukest jutuajamist ja siis arvasin, et kui see kõik õige peaks olema, siis peaks küll Jürit hoiatama, kui kokku juhtume saama. Noh, ja sellepärast siis tuligi täna sihukene jutuajamine. Aga ära sa minu sõnu jumala pärast pahaks pane, Jüri, – eks ju?”
“Ah, ei! Arvasin isegi, et midagi säärast kõneldakse; hea, et seda nüüd pikemalt kuulda sain! Hea ka, et mind hoiatasid, kulla sõber! Ettevaatus on alati hea asi. Kuigi ma sellest mehest paha ei karda, aga ma vähemalt tahan teada, mis see rahvas kõik kokku arvab…”
Jällegi kõnnivad mehed vaikides regede järel ja puhuvad piipudest suitsupilvi kargesse talveõhku.
“Mida ta Saarel nüüd siis tegema mõtleb hakata?” küsib võõras tüki aja pärast uuesti juttu alustades.
“Ah, mis vanainimesel enam teha. Eks ta ole juba oma pikal eluajal kõik teind, mis teha suutis ja vajab nüüd päriselt puhkust. On talu mind ja minu peret jaksand toita, siis jaksan mina ka temale eluotsani pajukit anda, kui tal minuga head mõtted on. Halba ma temast küll ei taha uskuda…”
Nõndaviisi ühest kui teisest asjast juttu puhudes jõutakse Saare teelahkmele, kust Jüri hobune juba ise teed teades kodu poole keerab. Külamehe hobune vaatab korraks ärakeerajale järele, hirnatab heledalt ja astub siis kindlalt edasi, nagu näidates, et temagi oma teed selgesti tunneb. Jüri kiirendab sammu, surub veel jumalagajätuks sõbra kätt ja jookseb siis oma koormale järele.
Jõudnud koju, vaikib ta algul kõigest kuuldust, aga kui perenaine teda aidas abistab jahu-ja tangukottide kastidesse tühjendamisel, kõneleb ta sellele viimaks kõigest, millest külamees temale on rääkinud. Naine kuulab ja raputab lõpuks pead.
“Aga kas sa siis ei arva, Maali, et õige peremees kevadel koha oma kätte võiks võtta?”
Perenaine raputab uuesti pead.
“Seda ma temast küll ei usu. Ise taju kinnitas, et ei taha talust mingit osagi…”
Peremehe hinges on aga kahtlused ellu äratatud ja ta ei saa neid muidu maha suruda, kui on kõik naisega mitmel ja mitmel korral läbi arutanud.
“Pealtnäha on ta väga kena vanamees,” kinnitab veel kord perenaine ja piilub aidauksest välja, et keegi nende juttu ei juhtuks pealt kuulama. “Tema hingest ma sihukest pettust kohe mitte ei usu. Nägid ise, kui suure hoolega ta sulle abiks oli toakese kordategemisel ja katuse parandamisel. Alevis maksis isegi oma rahaga kõik materjalid kinni, mis remondi jaoks sai toodud, ega lasknud meil mingisugust kulu kanda.”
“Mis tal viga maksta, see ju tema oma maja ja meie oleksime saand siin ka ilma remondita ära elada,” kostab Jüri. “Seda kõike oli ju ainult tema enda jaoks vaja.”
“Noh, eks me näe, mis tulevik toob. Aga et tema meie kasvatatud loomi võiks käest ära võtta, on küll tühi kartus. Seda ei saaks ju tema kasuks mõista ükski kohus.”
“Kas ta viimaks ei põhjenda oma nõudmisi sellega, et meie saime siia tulles talu enda kätte ühes loomade ja inventariga? Mis sellest, et praegused loomad on meie kasvatatud? Küsitakse kohe, et kuhu jäid siis talu endised loomad, mis meie kätte said? See ongi see konks, mida mina kõige rohkem kardan.”
Nüüd jääb ka perenaine mõttesse. Ta toetab end uksepiida najale ja ta endine rõõmus nägu muutub tõsiseks. Jüri klopib veel koüd loomajahu kasti kohal puhtamaks ning riputab nad lae alla ridva peale, et hiired neid nii kergesti kätte ei saaks ja puruks ei näriks. Siis pöördub perenaine uuesti tema poole ja lausub:
“Ei, seda ta siiski ei tee! Mis kurja meie temale oleme teind, et ta peaks meid paljaks teha tahtma? Meie oleme tema eest ju väga hästi hoolitsend ja teeme seda ka edaspidi! Ei, nii kurje mõtteid ei või tal küll oma sugulaste vastu olla. Ja mida hakkaks ta ise kõige selle varandusega peale? Tal pole ju naist ega last, kellele seda püüda…”
“Igal juhul katsume temaga olla heal jalal ja hoidume tülisse sattumast!”
Jüri astub aidast välja, päästab ohjad uksehinge küljest valla ja läheb hobust eest rakendama ning rege rehe alla asetama. Perenaine lukustab aidaukse ja sammub võtit käes hoides kiirelt üle õue kambri poole.
V
Kõne all olev vanahärra aga istub oma väikses kabinetis käsipõsakil kirjutuslaua ees ja vaatab läbi akna välja. Väljas on ilus selge talvine päev ja sätendav lumi peegeldab heledamat valgust läbi akna kambrikesse, mis nüüd juba elamiskorda on seatud. Akna all seisab kirjutuslaud, mille mõni Saare hilisematest peremeestest tallu on toonud, sest Arno ei mäleta, et tema isa ajal siin majas seesugune laud oleks olnud. Aga Jüri teda ka pole toonud, sest tema talusse tulles oli see laud juba olemas. Tagumise seina äärde on vana puuvoodi ilusasti korda seatud ja perenaine on sellele isegi valge lina tolmu kaitseks teki peale laotanud. Tagumise seina ääres seisavad virnas paar kohvrit ja akna kõrvale on valgetest laudadest seinariiul kokku löödud, mis põrandast kuni laeni ulatub. Kogu riiul on raamatutega täidetud. Ukse kõrvale on asetatud vana koidest puretud riidekapp, mis nüüd puhtaks tehtud ja vanahärrale riiete panipaigaks antud. Veel on toas paar tooli ja see ongi siis kogu mööbel ja sisseseade. Voodi jalutsi taga toanurgas seisab ümmargune raudahi, millele Jüri nüüd uue voodri ja kerise on pannud. See läheb juba vähesest kütmisest kuumaks ja suudab ka kambrikese soojaks teha. Seinapalgid on kunagi ammu olnud valgeks lubjatud, aga nüüd on lubi juba kollaseks tõmbunud ja lagi üsna halliks suitsenud. Talve ajal ei saa uut lupjamist ette võtta, tuleb leppida sellega, mis siin vanas talumajas olemas on. Ja Arno ei ole ka kuigi nõudlik, või kellelt siin olekski midagi nõuda! Ta istub laua ääres ja viibib sügavas mõttes, millest teda äkiline köhahoog üles äratab. Akna kõrvalt väikesest seinakapist võtab ta pisikese rohupudeli ja tilgutab sellest mõned tilgad pitsklaasi, mis sealsamas kapikeses asub. Laual seisavad kirjutusabinõud, joogiveekarahvin ja klaas. Ta kallab veidi vett pitsklaasi lisaks ja rüüpab siis segu ära.
“Narr köha, –