Kirjad minu veskilt. Alphonse Daudet
Читать онлайн книгу.
SEKS LUGEJALE
Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud „Kirju minu veskilt“, on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud „Kevadet“. Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Ja veel üks ühine joon kahe teose vahel: mõlemad on inspireerinud režissööre, lavastajaid, heliloojaid, kunstnikke. Bizet’ muusikaline draama „Arlitar“ pärineb veskilugudest, ballett „Alamprefekt vainudel“ samuti, aga veel filme, lavastusi, vinjette. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine’i ja Daudet’ vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll.
Daudet’ veskijutud viivad meid sooja ja päikselisse Provence’i, trubaduuride maale, mille eredust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet’ sünnimaad aeg-ajalt külastasid.
Alphonse Daudet sündis 13. mail 1840 Nîmes’is, mis pole geograafiliselt veel just päriselt Provence, asub aga mõnekümne kilomeetri kaugusel Rhône’i jõest, nii et tol ajal oli see etniliselt ja keeleliselt sama. Kirjaniku isa oli siidivabrikant, kes kasvatas poega maal, kust ka provanssaali keele tundmine ning huvi Provence’i legendide vastu. Koolis käis tulevane kirjanik Nîmes’is, siis Lyonis, kuhu perekond asus pärast isa ettevõtte pankrotti. Kõrgkooli astumisest ei saanud enam juttugi tulla, keskkooli järel pidas Daudet mõned kuud abiõpetaja ametit Alèsi väikelinnas, seejärel suundus Pariisi, kus vanem vend Ernest töötas ajakirjanikuna. See oli novembris 1857 ja juba juulis 1858 ilmus 18-aastase nooruki esimene raamat – luulekogu „Armunud“ (Les Amoureuses). Muidugi mõista polnud see kogu võrreldav ei „Kurja lillede“ ega „Madame Bovaryga“, mille autorid samal aastal Pariisis kohtu vahet käisid, ometi mängis nimetatud luulekogu teatud rolli Daudet’ jõudmisel kirjanduse Parnassile. 1866. aastal jõudiski ta sinna raamatuga „Kirjad minu veskilt“ (е. k. esmakordselt 1931, osaliselt 1938).
Minule on Daudet kallis mitmel põhjusel. Ka mina olen end metropoli sisse seadnud provintslane, keda lõhestavad armastus sünnipaiga vastu ja pealinna sagina kirjeldamatu hurm. Ja veel – satiirikuna on minulgi tulnud tihti lugejaid lõbustada siis, kui hing on tusane ja rajus. Kadestan Daudet’ annet oma lugejaid ühtlasi naerutada ja heldima panna. Olen püüdnud teda oma „Uitamistes“ jäljendada, kuid imelik küll – argielu tobeduste kirjeldused on mul ikkagi paremini välja kukkunud. Ju jääb puudu temperamendist, mida annab Provence’i päikese helendus.
Alphonse Daudet suri 16. detsembril 1897. Temast jäi maha ka teisi teoseid. Ta satiirilise ja humoristliku romaanitriloogia „Tartarin Tarasconist“ peategelane on samast mastist vahva sõdur Švejkiga; teda tunnevad ka eesti lugejad (I osa ilmus 1928, kõik koos Johannes Semperi tõlkes 1966. a.). Daudet’ loomingus on ka sotsiaalseid romaane („Jack“, „Naabob“, „Numa Roumestan“, „Sappho“, е. k. 1936, „Surematu“) ja algaja pedagoogi raskusi kirjeldav „Väikemees“ (Le Petit Chose, е. k. 1932). Märkimisväärne on ka novellikogu „Esmaspäeva jutud“ (Contes du lunedi, е. k. osaliselt 1938), kuid ükski neist teostest ei kaalu üles veskilugusid, mida te kohe imetlema hakkate. Ehk tuleb see sellest, et Provence’i kultuuri ja imekaunist provanssaali keelt pole enam. Ühe kultuuri ja keele surm – see pole kaugeltki naljakas. Au mehele, kes naeru ja pisaratega läbisegi meile kadunukest meelde tuletab.
Ja veel üks oluline fakt. Käesoleva raamatu tõlkis Malle Talvet Arles’i linnas, mõne penikoorma kaugusel Daudet’ veskist. Siit ka lavendli ja rosmariini aroom eestikeelsetes veskilugudes.
EESSÕNA
Härra Honorat Grapazi, Pampérigouste’i notari ette on ilmunud härra Gaspard Mitifio, proua Vivette Cornille’ abikaasa, Tirtsuvälja peremees, elukoht sealsamas, kes käesoleva aktiga on müünud ja üle andnud, seaduste ja tõsiasjade tagatisel ning kõigist võlgadest, pruugieesõigustest ja hüpoteekidest vabana härra Alphonse Daudet’le, luuletajale, elukohaga Pariisis, praegusel hetkel siin viibiv ja seda vastu võtmas, ühe tuule jõul töötava jahuveski, mis asub Rhône’i orus, otse Provence’i südames, mändide ja okastammedega kaetud nõlvakul; kusjuures ülalmainitud veski on rohkem kui kahekümne aasta eest maha jäetud ning jahvatamiseks kõlbmatu, millist asjaolu osutavad sammal, rosmariin, metsviinapuud ja muud ronitaimed, mis katavad mainitud ehitist kuni tiivaotsteni; selle peale vaatamata, säärasena, nagu see on ja kirjeldusele vastab, oma katkise suure ratta ja trepiplatvormiga, mille kivide vahel kasvab rohi, teadustab ülalmainitud härra Daudet, et veski temale meeldib ning võib sobida tema luuletööks, ning ta võtab selle vastu omal riisikol ja vastutusel, ilma et tal müüja vastu oleks mingeid nõudmisi remonttööde suhtes, mis veskis vajalikeks võiksid osutuda.
See müük on toimunud kaubaartikli täies ulatuses kokkulepitud hinna eest, mille härra Daudet, luuletaja, on asetanud lauale käibel olevas sularahas. Nimetatud summa on seejärel kogu ulatuses vastu võetud ning omandatud härra Mitifio poolt notarite ja alla kirjutanud tunnistajate nähes ja selle kohta on olemas kviitung.
Tehing sündinud Pampérigouste’is, Honorat’ kontoris, vilepuhuja Francet Mamaï ja Louiset’, liignimega le Quique, valgete patukahetsejate vennaskonna ristikandja juuresolekul, kes ühes osapooltega ja notariga on pärast läbilugemist alla kirjutanud…
Veskisse saabumine
Küll alles jänesed imestasid!.. Juba nii kaua oli veski uks kinni seisnud, seinad ja trepiesine rohtu kasvanud. Seda nähes olid nad hakanud lõpuks arvama, et möldrisugu on välja surnud, ja et koht neile meeldis, olid nad siia asutanud omamoodi peakorteri, lahinguoperatsioonide keskuse – otsekui jäneste Jemmapes’i veski 1… Minu saabumise õhtul istusid nad seal trepiesisel ringis küll oma paarikümnekesi, ma ei luiska, ja soojendasid kuukiire paistel käppi… Vaevalt sain ma aga akent praotada, kui kogu välilaager viuhti plehku pani ja kõik need pisikesed valged taguotsad, sabad kikkis, padrikusse putkasid. Loodan siiski, et nad tulevad tagasi.
Veel keegi oli mind nähes väga imestunud: ülemise korruse üürnik, mõttetarga näoga vana tusane öökull, kes elab veskis juba üle kahekümne aasta. Ma leidsin ta ülemiselt korruselt liikumatult ja sirgelt võllil kükitamas, keset krohvipuru ja varisenud telliseid. Viivuks kõõritas ta mind oma ümmarguste silmadega, siis aga ehmus, sest ei tundnud mind, ning kukkus huikama „Uhhuu, uhhuu!“ ja vaevaliselt tolmust halle tiibu saputama – neid pagana mõttetarku küll! Et nad end ka kunagi ei harja… Mis siis ikka! Nii nagu ta on, oma pilkuvate silmade ja mossis näoga, meeldib see vaikne asukas mulle teistest enamgi ja ma pikendasin kähku tema üürilepingut. Temale jäi nagu ennegi kogu veski ülaosa ühes sissekäiguga läbi katuse; minu käes on alumine ruum, väike valgeks lubjatud kamber, madal ja võlvitud nagu kloostri refektoorium.
Siit ma teile kirjutangi, uks pärani avali päikesepaistes. Ilus valgusest sätendav männimets laskub mu ees alla nõlvajalamile. Silmapiiri lõikavad Alpilles’ mägede sakilised harjad… Vaikus… Vaevu-vaevu kostab kaugusest vilepilli, lavendlipuhmastest koovitajat, maanteelt muulakuljuseid… Kogu kaunis Provence’i maastik elab ainuüksi valgusest. Ja mis hea pärast peaksin ma nüüd teie kärarikast pimedat Pariisi taga igatsema? Mul on siin veskis nii mõnus olla! Just niisugust õdusat vaikset pesa olingi otsinud, sooja lõhnavat pesakest penikoormate kaugusel ajalehtedest, tõldadest, ududest!.. Ja kui palju ilu on siin ümberringi! Olen siin viibinud vaevalt nädala, ja juba on mu pea pungil muljeist ja mälestustest… Palun väga! Alles eile õhtul vaatasin pealt, kuidas kari nõlvajalamile mas’i2 (tallu) tagasi pöördus, ja ma vannun teile, et seda vaatemängu ei vahetaks ma ka kõigi nende esietenduste vastu, mis teil Pariisis sel nädalal on olnud. Eks otsustage ise.
Pean teile selgitama, et Provence’is on kombeks kari soojade saabudes Alpidesse saata. Loomad ja karjused veedavad viis-kuus kuud seal üleval, elavad lageda taeva all, lausa kõhuni rohus. Esimeste külmade aegu tullakse siis tagasi alla mas’i, rosmariinist lõhnavatele hallidele küngastele jälle kodanlase kombel rohtu nosima… Eile õhtul saabuski kari koju. Hommikust saadik seisis värav ootel, mõlemad pooled valla, ja lambalautu täitsid värsked õled. Iga tunni tagant arutati: „Nüüd on nad Eyguière’is, nüüd Paradou’s.“ Siis õhtu hakul kostab äkki vali hõige: „Tulevad!“ ja kaugelt hakkab paistma tohutus tolmuoreoolis lähenev kari. Kogu tee näib loomadega kaasa sammuvat. Kõigepealt tulevad metsiku ilmega vanad jäärad. Nende taga tihedas
5. novembril 1792 võitsid prantslased austerlasi Jemmapes’i linna lähedal Belgias; kindral Dumouriez juhatas lahingutegevust veskist
häälda [mas]