---

Скачать книгу

---

ja Zhou dünastia aegses Hiinas maa eraomandit praktiliselt ei tuntud. Kogu maa kuulus valitsejale ja et valitseja oli jumala asemik maa peal, kuulus maa tegelikult jumalale.

      On põhimõtteliselt kaks eri asja, kas inimesel on õigus oma töö viljadele või on ta maa omanik. Tundub, et lääne absoluutne arusaam maaomandist on pärit Rooma riigist, millele lisandub võib-olla ka kreeklaste arusaam indiviidist. Maaomand tekkis Vana-Roomas, kus seda reguleeris dominium – “ülim õigus, mille taga ei olnud ühtki teist õigust; õigus, mis muutis kõik muu seaduslikuks, kuid ei vajanud ise legitimiseerimist… õigus kasutada, nautida ja kuritarvitada, ius utendi, fuendi, abutendi.”42

      Idas sai selgepiiriline maaomand alguse mõnevõrra varem. Hiinas ulatub selle ajalugu vähemalt Shang Yangi valitsemisaega neljandal sajandil eKr, võib-olla ka varasemasse aega. Hinnangud põhinevad rahva ajaloolisel mälul; võime lähtuda näiteks Kong Fuzi kirjapanekust selle kohta, et “vanadel aegadel” oli maa müümine sobimatu.43 Raamat püüab tõlgendada Kong Fuzi seisukohta kui omandi kontsentratsiooni kriitikat. Deng väidab, et varem oli maa võõrandamine keelatud, sest maa kuulus kuningale; ning et üldiselt ei saanud seda võõrandada vähemalt kuni keskaegse Songi dünastia valitsemisaja lõpuni (Deng, “A Comparative Study on Land Ownership”, 12). Ka Indias oli maaomand kuuendaks sajandiks eKr tõenäoliselt juba tuntud nähtus, kuigi tõendid selle kohta on vastuolulised.44 Igal juhul kuulus kuni brittide valitsemisajani suurem osa maast Indias ühisomandusse.45

      Keskaegses Euroopas oli suurem osa maast ühisomandis või kuulus feodaalisandatele, kes küll ei omanud maad tänapäeva mõistes, sest see ei olnud vabalt võõrandatav vara. Neil olid maa suhtes teatud õigused, mida nad võisid teatud teenuste, vilja või raha eest vasallidele üle anda. Inglismaal polnud maa võõrandamine üldiselt võimalik enne 15. sajandit.46 Pärast seda läks tänu parlamendis välja kuulutatud seadustele (Inclosure Acts) ühismaa kiiresti eraomandisse. Samasugune protsess leidis aset mandril pärisorjuse kaotamise käigus. Lewis Hyde kirjutab:

      “Kui varem võis igaüks igast jõest kala püüda ja igas metsas jahti pidada, siis nüüd ilmusid isikud, kes väitsid end olevat nende ühisvarade omanikud. Maaomandi põhialused olid muutunud. Keskaegne pärisori oli kõike muud kui omanik, pigem oli maa olnud tema enda omanik. Ta ei tohtinud vabalt ringi liikuda, ometigi olid tal võõrandamatud õigused maale, millega ta seotud oli. Nüüd teatasid inimesed, et nad on maa omanikud, ja pakkusid seda raha eest rendile. Pärisorja ei saanud tema maalt ära ajada, kuid rentnik võidi minema saata mitte üksnes rendi tasumata jätmise tõttu, vaid ka maaomaniku suva järgi.”47

      Sarnaselt paljude teiste sotsiaalsete reformidega oli pärisorjuse kaotamine järjekordne samm majandusliku ja poliitilise võimu koondamisel juba varem võimul olnute kätte. Inimesed, kes olid põlvest põlve vabalt oma loomi karjatanud, põletuspuid kogunud ja jahti pidanud, ei tohtinud enam seda teha.48 See maa oli olnud ühisvara, mis kuulus ühtaegu kõikidele ja mitte kellelegi. Seejärel sai sellest aga eraomand.

      Kui omand on röövimine, siis toetab eraomandit kaitsev õigussüsteem kuritegevust. Sellega, et teeme omandi pühaks ja puutumatuks, seadustame algse varguse. Ei peaks olema üllatav, kui seaduste tegijad on needsamad vargad, kes tahtsid oma ebaseaduslikult saadud tulu seaduslikuks muuta. Nii see oligi: nii Vana-Roomas kui ka mujal olid rikkad ja võimukad need, kes haarasid maad ja tegid seadused.

      Et lugeja ei arvaks, et pean marksistlikku kihutuskõnet, kordan veel, et ma pole eraomandi kaotamise eestkõneleja. Ühest küljest tooks selle kaotamine kaasa äkilise ja konfliktse muutuse, mis tekitaks vastuhakku ja tuleks jõuga kehtestada. Teiseks on aga eraomand üksnes sügavama häda (eraldatuse) sümptom ning kui me sümptomiga tegeldes lähtume samasugusest eraldatuse, vallutamise ja kurjast jagu saamise mõtteviisist, saame tulemuseks samasuguse ebaõigluse veidi teistsugusel kujul. Ja lõpuks, isegi majanduse tasandil pole probleemiks eraomand kui selline, vaid selle omamisest tulenevad ebaõiglased eelised. Kuigi pole õige, et keegi saab kasu üksnes tänu sellele, et on kunagi ühisvaraks olnu omanik, on see siiski kõigile kasulik, kui ressursid saavad nende omaks, kes neid kõige paremini kasutada oskavad. See käib nii maa, pinnase, mineraalide kui ka põhjavee kohta. Meil oleks tarvis majandussüsteemi, mis ei laseks rikastuda pelgalt omamise eest, vaid tunnustaks ettevõtlikku vaimu, mis püüab ressurssi paremini kasutada, ja annaks talle vabad käed. Marksistlik süsteem kaotab kasumi teenimise võimaluse nii nappide ressursside omamiselt kui ka nende tõhusalt kasutamiselt. Selle tagajärg on ebaefektiivsus ja stagnatsioon. Kas me saame premeerida inimesi, kes ressursse kõige paremini kasutavad, ilma et premeeriksime pelgalt millegi omamise eest? Selles raamatus kirjeldan rahasüsteemi, mis säilitab eraomandi vabaduse, kuid ei lase omanikel ebaõiglasi hüvesid saada.

      Kus ja millal iganes ka maa eraomandiks muutumine alguse sai, igatahes tõi ta peagi kaasa omandi kontsentreerumise. Vana-Rooma algusaegadel oli maa ühisomanduses, välja arvatud väike maja juurde kuuluv lapp. “Maisipõld kuulus kõigile.”49 Kui Rooma vallutamise teel oma valdusi laiendas, said peagi uute maade omanikeks patriitside hulka kuuluvad jõukamad kodanikud. Sellega seati norm mitmeks järgnevaks sajandiks. Patriitside valdused kasvasid ka plebeide maa arvel, sest plebeisid kutsuti tihti sõtta ning lisaks oli neil raske konkureerida patriitside majapidamistega, kus kasutati odavat orjatööjõudu. Nad sattusid võlgadesse ja jäid oma maavaldustest ilma ning olid sunnitud hakkama kerjusteks või röövliteks, hea õnne korral pääsesid linnas mõnda käsitööametisse.

      Kui impeeriumi hiilgeajad mööda said ja orje enam nii lihtsalt saadaval ei olnud, pöördusid suurmaaomanikud rentnike (colonus’te) poole. Võlgades rentnikest said keskajal pärisorjad. Võime seda vaadelda nii: oled mulle üle jõu käiva summa võlgu ja kohustatud tagasi maksma nii palju, kui vähegi suudad. Kogu sinu töö vili kuulub edaspidi mulle. Samasugune põhimõte kajastub USA 2005. aastal vastu võetud pankrotiseaduses, mis kohustab pankroti välja kuulutanud inimest loovutama osa oma tulevasest palgast võlausaldajatele.50 Samas olukorras on kolmanda maailma maad, kes on sunnitud oma majanduse ümber struktureerima ja kogu sellest saadava kasumi kasutama võlgade maksmiseks. Need on tänapäeva pärisorjad, kes on kohustatud töötama raha omaniku heaks samal viisil, nagu keskaegsed pärisorjad töötasid maa omaniku heaks.

      Vana-Rooma ja tänapäeva olukorra vahel on rabav sarnasus. Nii tollal kui ka nüüd koondub rikkus üha vähemate inimeste kätte. Inimesed on eluaegses võlaorjuses üksnes selle nimel, et saaksid endale eluks vajalikku lubada. Vanasti vajati maad, tänapäeval vajatakse raha. Orjad, pärisorjad ja rentnikud kulutasid kogu oma elutöö maaomanike rikastumise hüvanguks, tänapäeval aga lähevad meie töö tulemused raha omanikule.

      Radikaalidel kaasneb vara omandamise varguseks pidamisega tavaliselt raevukas soov varastele kätte maksta. Kuid asi ei ole nii lihtne. Varanduse omanikud, olgu nad selle pärinud või mitte, on sünnipäraselt sellises rollis, mille on loonud ja tarvilikuks teinud meie tsivilisatsioonile olulised varjatud lood, mis sunnivad meid maailma teadlikult või mitteteadlikult varaks ja rahaks teisendama.

      Me ei peaks oma psüühilist energiat kulutama rikaste vihkamisele, isegi mitte algsete varaste vihkamisele. Oleksime ise nende olukorras samuti toiminud. Tõepoolest, enamik meist osaleb ühel või teisel viisil ühiste varade varguses. Ärgem vihakem, sest sellega pikendaksime eraldatuse ajastut veelgi ja vallandaksime samasuguse revolutsiooni nagu bolševike korraldatu, mis oli ebapiisav ja taaslõi vaid vana korra uuel ja moonutatud kujul. Ärgem siiski kaotagem silmist omandiga seotud teadvustamata kurjuse olemust ega tagajärgi, et saaksime tagasi pöörduda maailma algse ja praeguseks uinunud külluslikkuse juurde.

      Üleminek maa kasutamisõiguse ja omanikuks saamise vahel oli järk-järguline ning protsess jõudis lõpule siis, kui hakati maad raha eest müüma. Me peame meeles pidama, et see oli muudatus mõtlemises (maa ei lase ennast omada), inimese projektsioon tegelikkusele.

---

Скачать книгу