Kevade. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
selle parvejandiga: raiu või tükkideks, aga ei ole lasnud, ei ole lasnud, mis sa mulle ikke ära teed? Kui sa tükkideks raiud, siis karjub sõrme küüs kah: ei ole, näed, lasnud su parve jõe põhja, aga kui ta nüüd veel väljas oleks, siis laseks küll. Jah, niiviisi on asjad, Saare peremees. Kui kasvad, küllap siis näed, et kõik, mis hiilgab, ei ole veel kuld. Õpetaja ja köstri pealagesid on jumal silitanud, nii et pealuud hiilgavad, aga ära arva veel, et see on kuld.”
Nad jõudsid Saarele. Pererahvas tuli parajasti lauda juurest loomi talitamast, ja kui Lible oma õnnetusloo neile lühidalt ära oli rääkinud, oleks Mari, kes Saarel tüdrukuks oli, ärevuse pärast peaaegu seasöögi pange astunud. Lible oli teda kord jommis peaga oma prouaks lubanud võtta, ja see oli tüdrukule nii pealuu sisse jäänud, et ta Lible peale tõesti natuke lootma hakkas. Lible lähenevast elukorra muutusest kuuldes ehmus ta. Lible, kes seda märkas, kahmas kohe:
“Noh, seal ta nüüd on. Ise teine kohmetu nagu seitsmesopiline kamajahu kott, aga näe, kellamehe prouaks tahab saada.”
Mari läks näost punaseks, äigas sõnnikuse käega korra üle roosilise palge ja kostis:
“Võeh, jumaluke, oleks veel olema, et oleks kellamees, ise saad varsti aplaagrisse, ime siis käppa nagu karu talvel. Vaata, et varsti ei ole endal iva ega marja hamba alla pista, ei tea, millega sa veel naist tahad toita.”
“Tohoo imet säh,” sõnas Lible. “Mis sa’s arvad, et ma omale naise koju nuuma peale viin või. Naine peab mind toitma. Kui sa mul tööd ei taha teha, poe ahjuprao vahele ja söö savi nagu prussakas.”
“No ega kedagi, Kristjan,” aitas sulane oma poolt, “aga siis oled varsti ahjust ilma, kui sa juba Mari paned savi sööma.”
“Pähäh! Nagu savist ja telliskivist ahjusid üksi maailmakera peal on, nagu mina raudahju ei mõista osta,” irvitas Kristjan.
“See Mari sööb sul rauda kah,” vastas sulane.
Mari, kellele Kristjani “kui sa mul tööd ei tee” nagu magus muusika kõrvus helises, ütles:
“Ja-jah, ära sa arva ühti, et aga mina sul üksi tööl hakkan käima, las siis sina jood ja kakled.”
Tema heameeleks vastas Lible:
“Küll mina sul rõnga ninasõõrmest läbi panen. Ma panen sind kella lööma kah veel.”
Perenaine pani käed põlle alla ja ütles kahetseval toonil, nagu see temal niisugustel kordadel viisiks oli:
“Või siis ikka nii on asjad. No kes meil siis kella hakkab lööma?”
“Eks Köögi-Liisa hakka,” vastas Lible, “eks ta võta oma prae, või mis tal seal on, torni ühes, tee tule üles, ja eks ta siis prae ja löö kella ühe korraga.”
“Ära siis praeb ühes kanaga inimesed kah kirikusse,” arvas sulane.
Mindi kambrisse. Lible oli Saarel alati omainimene, ta istus pliidi ette ja hakkas hagu tulle ajama. Aeti juttu ja tehti nalja, aga harilikult oli ikka Liblel ja Maril üksteisele midagi kihvtist öelda. Kui Arno õhtul magama heitis, mõtles ta sängis veel korra terve parveloo läbi. Ta ei saanud rahule jääda. Ikka ja jälle tuli ta sellesama juurde tagasi. Tema enese kurbus oli juba ununenud, ehk ilmus tema mõttelennus juba kergemal kujul, et selle uue, suurema sündmuse jaoks seda rohkem ruumi jätta. Kui ta parajasti magama jäämas oli ja väsinud silmalaud kinni vajuma hakkasid, käis tal korraga üks mõte nagu välk läbi pea. See tuli nii järsku ja niisuguse hooga, et poisike voodis istukile tõusis.
Mispärast oli Tõnisson teda valetada käskinud, et nad laupäeval ühes koju läksid? Mispärast oli ta selle juures ise ütelnud, et muidu ehk hakkavad parve põhjalaskmist tema süüks ajama? Mispärast oli Tõnisson viimastel päevadel tema vastu nii iseäralik? Mispärast ta nüüd teistega veel vähem kõneles kui enne? Kas ei olnudki parve põhjalaskja tema, Tõnisson? Aga kas ta jõudis seda teha?
Tal oli küll hirmus kõva jõud ja tema võis kõik, mis ta tahtis…
Kaua veel mõtles Arno. Viimaks, alles kesköö paiku, vajus väsinud pea padja peale tagasi ja lutikad võisid magajat rahulikult sööma hakata.
XIII
Ainult Toots ise ja jumala head inglid teadsid, missuguste salavõimude ja kompvekkide abil ta tüdrukud niikaugele sai, et need jõe peale tulid noort jääd vaatama. Küllap ta neile kõigi muude heade asjade kõrval, mis süüa kõlbasid, ka ette valetas, et jää on tänavu helevalge ja nii sitke nagu saapatald. Nagu temal ülepea kõik asjad sirged olid nagu oina sarved, nii võis temal ka päike rukkilillesiniselt looja minna ja villavabriku kraasijale vorst nina otsa kasvada, mis siis veel see, et jää valge ja imesitke oli.
Tüdrukud tulid jõe peale. Poisid olid seal juba ees, lõid suurt lärmi ja tegid tanderanti, nagu nad ise ütlesid. Oleks seda kisa ja kilatsemist kinni saanud püüda, oleks see villavabriku vesiratta isegi käima pannud, ja kui Lible jõe tõesti vastupidi jooksma oleks pannud, siis oleks ta oma kurvastuseks ometigi pidanud nägema, et vabrik käib.
Tootsil oli sel lõunaajal tuhat tegemist. Tuhande esimene oli see, et ta teist reit pidi jääst läbi sulpsatas, ja märg nagu rääbis “vigvami” lippas, rikkiläinud “sõjariistu” uute vastu ümber vahetama. Kui ta kuivad “sõjariistad”, mis olid Müta omad, kes kaugelt kihelkonna servast pärit ja kellel koolis alati kahed riided ühes olid, jalga oli tõmmanud, läks ta jälle teiste hulka.
“Näe, Toots on kesta ajanud,” ütles üks naljahammas, “teised ajavad ikke kevadel, aga Toots ajab sügisel.”
“Ega riie meest ei riku,” vastas Toots, parajasti Sõmerile jalga ette pannes, nii et see vundi! ninali käis. Kukkuja käest küsis ta:
“Sõmer, mis sa leidsid?”
Pidutuju tõusis siis veel kõige kõrgema tipuni, kui punase peaga Kiir “tritsud” alla kruvis ja peenikestel kepisarnastel jalgadel uisutama hakkas.
Toots oleks oma teise kõrva ära lõigata lasknud, kui Kiir temale natukeseks ajaks uiske oleks laenanud. Ta käis teise järel nagu vari ja pakkus talle lossitaotud püssiraua otsa, mida ta ise “pantikristuks” nimetas, ja ühte lauanuga, “tomahavki”-nimelist riistapuud, kui see aga natukene, natukene oma uiskusid annaks.
Kiir ütles, et natuke uiskusid ei saa anda, et kui anda, siis peab juba terved andma ja laskis ise edasi, nagu vaim teiste keskel.
Tüdrukud seisid kaugemal, jooksid ka väikestes keerudes ja sädistasid omasoodu. Sellel, kes neid õieti siia oli kutsunud, polnud omal aega nendega jannata, nad pidid juba katsuma ilma temata läbi saada. Ja seesinane oli neid selle tarvis jõe peale toonud, et oleks teisi lasknud minna pilliroo vahele, sinna, kus jää veel mustas, et siis oleks tore vaadata olnud, kui mõni neist sisse kukub. Viimaks tuligi ikka nii välja, et Kiir Tootsile uiske ei andnud, ja õnnetu mees oma esialgse plaani juurde tagasi pidi pöörama.
Ta läks tüdrukute juurde ja algas nende hulgas kohe oma misjonitööd.
“Vaata, mis te, narrid, siin oma saabastest kratsite,” ütles ta, “minge sinna, pilliroo juurde, seal on jää nagu klaas.”
“Miks sa ise ei lähe?” küsiti tema käest.
“Ah mina? Mina lähen kah, ma tahtsin aga teile enne ütelda, et te teaks.”
“Küll me sind tunneme, küll sa tahad jälle mõnda vigurit teha. Ise ütlesid, et jää tänavu valge on nagu suhkur, noh, kus ta’s nüüd valge on? Sa valetad ju nii, et suu suitseb.”
“Kas siis jää ei ole valge?”
“No eks sa vaata, kus ta’s valge on?”
“No siis ta ei ole valge. Minge pilliroo juurde.”
“Ei lähe, võid ise minna.”
“Muidugi lähen. Käisingi juba, seal on tore vaadata, kui vähid parve ümber ronivad. Üks hull oli ometi nii suur nagu kinnas ja õgis aga teisi nahka. Siis tuli