Esimene osa

      SA VÕID OMA SUHETES USALDUSE TAASTADA

      1

      Kuidas leida tagasitee teineteiseni

      Ma tean, sa tunned end haavunult, hirmunult, vihaselt. Pole midagi hullemat sellest, kui keegi sind reedab ja sa tunned, et ei saa teda usaldada. Sinu arust on võimatu kunagi seda isikut uuesti usaldada, ja sel hetkel sa isegi ei soovi proovida.

      Ja siiski… lootus on kangekaelne asi. Kusagil sügaval sisimas tunnetad võimalikkuse sädet. Äkki ei tähendagi see kohutav usaldamatus, mida sa tunned, suhte lõppu. Ehk on võimalik usaldust taastada. Ehk saab suhet ravida.

      Kuid samaaegselt pead sa lootust mõttetuks. Ma mõistan. Olen seda kõike ise tundnud. Nagu ka miljonid teised inimesed, kes on seda läbi teinud.

      Heather rääkis mulle nii.

      Kui Heather mõistis, mida Chris oli teinud, haarasid teda otsekohe need kibedad, ähmased kahtlused, mida me kõik nii hästi tunneme. See on nagu maavärina alguses: kõik on võimalik peale heade variantide.

      Teatud hullumeelses, hirmunud hämus otsis Heather läbi Chrisi arvuti ja tšekiraamatu. Kui ta viimaks leidis õudse kinnituse oma kahtlustele, oli ta nii vihane, et värises järelejätmatult. Ta oli rõõmus, et meest polnud läheduses, sest sel hetkel tahtis ta tõesti Chrisi tappa. Paistis, nagu poleks Chris enam üldse tema abikaasa. Chris oli mees, kes oli ta abikaasa tapnud! Heather polnud kindlasti abiellunud selle jälestusväärse petisega. Mõttetu, iseka tobuga.

      Kui Heather Chrisi koju ootas, tegi ta metsiku, tulise viha ajel ühe selge otsuse. Ja seepärast, paari minuti jooksul pärast seda, kui mees oli uksest sisse astunud, oli naine ta majast välja visanud. Mehe riided, mehe sülearvuti, tema nutitelefoni ja tema enda. „Nüüd võid magada motellis ja mõelda veel mõnest inimesest, keda petta, sa tõbras,“ karjus ta ja lõi ukse nii kõvasti kinni, et perepilt seinalt maha kukkus.

      Chris tagus uksele, öeldes, et ta tahab selgitada, et ta polnud tahtnud naisele haiget teha, et tal oli väga kahju. Kuid Heatheri karjumine hirmutas teda nii väga, et ta pidas paremaks lahkuda ja minema sõita. Kui auto punased tagatuled tänaval eemaldusid, oli see naise arust kõige kurvem vaatepilt, mida ta kunagi oli näinud.

      SÕBRAD PÜÜAVAD AIDATA. Heather istus seal, kuni õhtust sai öö. Ta mõtted tunglesid, keerutasid süngeid stsenaariume, tekitasid valupilvi, mis muutsid selged mõtted võimatuks. Ta rinnus pitsitas, ta kurgus oli tükk. Ta sisimas võitles raev leinaga. Äkki tuli talle pähe: ma ei jää enam kunagi magama. Kuidas suudaks ta kunagi rahulik olla? Kui see on võimalik, on võimalik kõik. Kas ta ülejäänud elu sarnaneb vägivaldse suhtega, kus sa ootad alati järgmist langevat hoopi, järgmist reetmist, järgmist pettumust?

      Osa Heatherist tahtis sellest kõigest nii kaugele pääseda, kui vähegi sai, ja just see tekitas veel suurema lõksusoleku tunde. Sest ta ei saanud ära minna. Vähemalt mitte täna – mitte lastega, tööga, mitte tema… eluga. Juhtunu kurbus jõudis talle kohale ja ta hakkas nutma.Heather helistas kolmele parimale sõbrale ja tunni jooksul olid nad kõik kohal. Igaühe saabumisel kordas Heather lugu, mida Chris oli teinud ja kuidas ta oli sellest teada saanud ja kui vihane ta oli ja kuidas ta elu oli untsu läinud. Viimaks hakkasid nad kõik rääkima sellest, mida Heather tegema peaks.

      Nad olid kõik nõus: see on tore, et sa ta välja viskasid. Ta vääris seda. Kuid mida edasi teha?

      MIS EDASI? Niisugune oli küsimus, mis rippus õhus. Mary ütles: „Sa ei saa teda usaldada, on ju nii? Kuidas saad sa teda usaldada pärast seda, mis ta tegi? Ta purustas su usalduse tuhandeks tükiks. Tema uuesti usaldamine oleks lihtsalt rumal. Kõik on läbi.“

      „Jah,“ ütles Gail. „See on eneseks jäämise küsimus. Kui sa lased ta tagasi, hakkab ta viimaks mõtlema, et ta võib sulle haiget teha ja puhtalt pääseda. Sa ei saa olla uksematt.“

      Nicole polnud veel rääkinud, kuid Heatherile hakkas asi selgeks saama. Ta sõbrad tahtsid, et ta oleks tugev kangelane. Nad tahtsid, et ta näitaks neile, et naine ei talu mehe sigadusi. Kui ta ei võta Chrisi tagasi, siis kardavad nende endi abikaasad palju rohkem neid petta.

      Heatheri hing oli haige mõttest, et ta on äkki kõik kaotanud, ja ta hakkas jälle nutma. „Ma armastasin teda nii väga ja nüüd ma ei saa teda enam kunagi usaldada ja ma olen kaotanud kõik. See on alatiseks läbi.“

      Tekkis pikk vaikus ja siis hakkas Nicole viimaks rääkima: „Oh, kallis, ma tean, kui kohutav see sinu jaoks on. Ma mõtlen… Chris, jumala pärast, kes oleks võinud arvata, et tema teeb midagi niisugust? Ja sina oled kõiges tema peale lootnud,“ ütles ta Heatheri kätt võttes. „Ma tean, sa tunned, et ta on su maailma hävitanud. Sa tahad teda tappa. Me kõik tahame. Kuid“ – ja Nicole ohkas sügavalt – „kogu see igaveseks-läbi jutt… Jah, ma tean, et tundub, nagu oleks kõik purunenud miljoniks tükiks. Kuidas saad sa teda kunagi jälle usaldada? Kuid sa ütled: „Oh, nüüd ma tean, et Chris on tõesti nii halb mees.“ Kuid mis siis, kui ta pole halb mees? Ma tean, et ta armastab sind.“ Nicole pigistas rõhutatult Heatheri kätt. „Mis siis, kui ta on lihtsalt suur, paks idioot, kes tegi selle kohutava, rumala vea? Mis siis, kui ta tõesti kahetseb ja tahab teha kõik, et sind tagasi saada?“

      „Ma ei taha teda tagasi,“ ütles Heather.

      „Sa ei taha teda tagasi, sest arvad, et ei saa teda enam kunagi usaldada. Ja ehk on see tõsi. Ma ei saa lubada, et see pole tõsi. Kuid te armastate teineteist ikka veel ja… mis kõige tähtsam, teil on olnud siiani väga hea suhe.“

      „Ja väga pikaajaline,“ sekkus Mary.

      „Jah,“ ütles Nicole, „nii et kui oled teda mõneks ajaks kannatama pannud ja teda surnuks ehmatanud…“

      „Ütle talle kindlasti, et oled kohtunud advokaadiga,“ sõnas Gail.

      „Jah, ja teda surnuks ehmatanud, miks siis mitte teda tagasi võtta ja vaadata, kas on võimalik uuesti jõuda niikaugele, et saaksid teda usaldada.“

      „Ma lihtsalt ei usu…“ alustas Heather, kuid Nicole katkestas teda.

      „See võib juhtuda. Olen seda näinud.” Nicole peatus. „Ja selle läbi elanud.“

      Kõik vaatasid nüüd Nicole’i. „Aasta pärast seda, kui olime Dave’iga abiellunud, leidsin, et ta oli petnud mind oma eelmise tütarlapsega umbes kümme päeva enne meie pulmi. See pole see, mis juhtus sinu ja Chrisiga, kuid siiski, reetmine on reetmine. Olin nii vihane ja… alandatud. Muidugi ma tean, kuidas sa end tunned, tundsin end täpselt samamoodi. Kuid… ma ei tea. Miski ütles mulle, et ma seda suhet aknast välja ei viskaks. Ja see oli raske. Tõesti raske. Ma ei usaldanud teda. Mu keha ei usaldanud teda. Kuid ma otsustasin riskida. Olen kindel, et tegime kõiki võimalikke vigu, püüdes asju parandada.“ Nicole pigistas jälle Heatheri kätt. „Kuid me parandasime need. See oli kaheksa aastat tagasi ja meil on kaks ilusat last ja Dave on suurepärane mees ja ma armastan teda ja meil on ilus elu ja… Olen nii rõõmus, et vastu pidasin. Kui ma poleks pidanud, oleksin tõenäoliselt seda igavesti kahetsenud.“

      „Kas sa praegu usaldad teda?“ küsis Heather pingsalt.

      „Kas ma usaldan teda…“ vahtis Nicole kaugusse. „Dave pole täiuslik inimene. Kas ma võin öelda, et ta ei tee enam kunagi midagi, et ma temas pettuksin või haiget saaksin, mitte kunagi? Ma ei tea. Kuid ma tean, et mina olen talle palju kordi haiget teinud.“ Nicole nõjatus ettepoole. „Inimesed teevad üksteisele haiget. Mida rohkem sa kedagi armastad, seda kergemini haiget saad. Kuid kas ma usaldan praegu Dave’i? Usaldan küll. Usaldaksin talle oma elu. Ma saan öösel magada. Ja päeval olen rahulik. Ja mis sinusse puutub…“ Nicole vaatas Heatherit ja ütles: „Ma vaid väidan, et murtud usaldust saab ravida. Sügaval sisimas on Chris põhiliselt hea mees – ma usun seda – ja teil on hea suhe ja te armastate teineteist – ja ma arvan, et sa – noh, arvan, et peaksid andma talle veel ühe võimaluse.“

      „Ma ei tea,“ ütles Gail.

      „Minu arust on Nicole’il õigus,“ ütles Mary.

      „Nii et mida