Proloog

      Kauneim on siin

      Pööningul, kus vihm kevadpäevadel vaikselt katust paitas ja kus detsembriöödel võis paari tolli kaugusel väljas tunnetada lumekasukat, oli Tuhatkordne Vaar-Vanaema. Ta polnud ei elus ega ka igaveseks surnud, ta… oli.

      Ja nüüd, Suursündmuse eel, Tähtsa Õhtu lähenedes, Kokkutuleku ootuses tuli talle külla minna!

      «Valmis? Tulen!» hõikas Timothy nõrk hääl võbiseva pööninguluugi alt. «Võib!?»

      Vaikus. Egiptuse muumia ei liigutanud oimugi.

      Ta toetus pimedas nurgas seina najale nagu põline kuivanud ploomipuu või äravisatud kõrbenud triikimislaud, käed ja randmed kuiva jõesängi sarnasel rinnal konksus, aja vang, niidiga kinniõmmeldud laugude vahel pilukil sügavsinised lasuriitsilmad, milles välgatasid mälestused, kui ta suu, kus lookles krimpsutõmbunud keel, vilistas ja ohkas ja sosistas, meenutades iga tundi igast ammukadunud õhtust neli tuhat aastat tagasi, kui ta oli vaarao tütar, ämblikusiidis ja hingeõhuna kergetes kangastes, lõõmavad kalliskivid randmetel, joostes marmoraedades vaatama tulisesse Egiptuse õhku kerkivaid püramiide.

      Timothy kergitas nüüd luugi tolmukatet, hüüdes kesköisesse pööningumaailma:

      «Oo, Kauneim!»

      Iidse muumia huulilt pudenes harvu tolmukübemeid.

      «Mitte enam kaunis!»

      «Vanaema siis.»

      «Mitte lihtsalt vanaema,» kostis vaikne vastus.

      «Tuhatkordne Vaar-Vanaema?»

      «Tubli.» Vana hääl puistas vaiksesse õhku tolmu. «Veini?»

      «Veini.» Timothy ronis üles, väike pudelike käes.

      «Aastakäik, laps?» sosistas hääl.

      «Enne Kristuse sündi, Vanaema.»

      «Kui palju aastaid?»

      «Kaks tuhat, peaaegu kolm enne Kristust.»

      «Suurepärane.» Krimpsus naeratuselt pudenes tolmu. «Tule.»

      Läbi papüüruseprahi teed rajades jõudis Timothy mitte enam Kauneimani, kelle hääl oli ikka veel kirjeldamatult armas.

      «Laps?» küsis krimpsus naeratus. «Kas sa kardad mind?»

      «Alati, Vanaema.»

      «Niisuta mu huuli, laps.»

      Timothy sirutas käe, lastes tibatillukesel piisal kukkuda huultele, mis nüüd värisesid.

      «Veel,» sosistas muumia.

      Veel üks veinitilk puudutas tolmunud naeratust.

      «Ikka veel kardad?»

      «Ei, Vanaema.»

      «Istu.»

      Ta toetus kastile, mille kaanele olid maalitud sõjamehi ning koerasarnaseid ja lõvipeadega jumalaid kujutavad hieroglüüfid.

      «Miks sa siin oled?» kähises hääl kiretu kuivanud näo tagant.

      «Homme on Tähtis Õhtu, Vanaema, ma olen seda kogu elu oodanud! Perekond, meie Perekond tuleb siia, lendab üle kogu maailma kokku! Räägi, Vanaema, kust kõik alguse sai, kuidas see Maja ehitati ja kust me tulime ja – »

      «Küllalt!» hüüatas hääl vaikselt. «Las ma meenutan tuhandeid päevasüdameid. Las ma ujun kaevusügavusse. Vaikus?»

      «Vaikus.»

      «Niisiis,» sosistati nelja tuhande aasta tagant, «see juhtus nii…»

      1. peatükk

      Linn ja Koht

      Alguses, ütles Tuhatkordne Vaar-Vanaema, oli ainult koht avaras rohtlas ja küngas, millel polnud midagi peale sellesama rohu ja musta välgunoolena kõvera puu, mis ei kandnud midagi, kuni tuli linn ja saabus Maja.

      Me kõik teame, kuidas linna kogunevad üksteise järel vajadused, kuni korraga selle süda lööma hakkab ja inimesed oma kohtadele voolavad. Aga kuidas, küsid sa, saab üks maja saabuda?

      Tõsi on, et puu oli seal ning kaugele Läände teel olev puuraidur nõjatus sellele ja arvas seda vanemaks kui oma isa töökojas palke saaginud ja planke hööveldanud Jeesuse või käsi pesnud Pontius Pilatuse. See puu, räägitakse, kutsus Maja välja mässavast tuulest ja Aja eksirännakutest. Kui Maja kord kohale jõudis, keldrijuured sügaval Hiina hauakambrites, oli see nii suurejooneline, meenutades fassaade, milliseid muidu näeb ainult Londonis, et vankritel jõge ületama suunduv rahvas aeglustas käiku ning leidis üles vaadates, et kui see tühi paik on küllalt hea paavstipalee, keiserliku valitsushoone või kuninganna eluaseme jaoks, pole neilgi põhjust lahkuda. Vankrid peatusid, hobustele anti juua, ning taas ringi vaadates leidsid inimesed, et nii nende kingad kui ka hinged on juuri ajanud. Nõnda rabatud olid nad Majast künkatipul välgunoole kujulise puu kõrval, et nad kartsid lahkuda, uskudes, et Maja jääks neid unenägudes jälitama ning kõik eesootavad paigad kahvatuks selle kõrval.

      Niisiis saabus Maja esimesena ning selle saabumine andis põhjust legendidele, müütidele või ehk purjuspäisele lobisemisele.Räägitakse, et rohtla kohal tõusis tuul, mis tõi endaga vihmasagara, kasvades tormiks, mis paisus võimsaks tuulispeaks. Kesköö ja koidu vahel korjas see üüratu torm üles viimse kui ühe lahtise asja Indiana ja Ohio rajamaalinnade vahel, kiskus Põhja-Illinois’ metsad raagu, ning saabus seni veel sündimata paika, taltus, ja ladus nähtamatu jumala kindla käega plank plangu ja laast laastu haaval kokku kõrguva hoone, mis päikesetõusu eel kuju võttis, otsekui oleks Ramses selle välja mõelnud ja unelevast Egiptusest põgenema löödud Napoleon selle ehitanud.

      Katusetalasid oleks jätkunud tervele katedraalile ja aknaid oli küllalt, et terve linnuparv päikesest pimestada. Ümbritsev veranda oli piisavalt ruumikas sugulaste ja kostiliste summa võõrustamiseks. Akende taga terendas tubade kobar, taru, labürint, piisav seni veel sündimata hulkade, masside, leegionide majutamiseks, nende saabumise ootuses tontlikult tühi.

      Maja oli seega valmis ja katuse all enne, kui tähed koiduvalgusse hääbusid, ning seisis üksi oma kõrgendikul aastaid, millegipärast suutmata oma tulevasi lapsi koju kutsuda. Igas urus peab olema hiir, iga ahju taga kilk, suits loendamatuis korstnates ja iga voodit peavad kaunistama esmapilgul inimestena näivad olendid. Siis: kurjad koerad aias, elavad veesülitid katustel. Kõik ootasid justkui ammu lahkunud tormi võimsa kõuekärgatusena kõlavat hüüdu: Alustage!

      Ja viimaks, palju pikki aastaid hiljem, alustatigi.

      2. peatükk

      Anuba saabub

      Kass tuli esimesena, et olla kõige esimene.

      Ta saabus, kui kõik panipaigad, kapid, keldrid ja sarikad alles ihkasid oktoobrikuiseid tiibu, sügisesi hingetõmbeid ja põlevaid silmi. Kui iga lühter oli korter ja iga king elamu, iga voodi igatses sinna imeelukaid kuhjuma, iga käsipuu ootas ebemena kergeid olendeid enesele sõitma, igas ajast kiivas aknas aimdus väändunud nägu, iga tühja tooli näis hõivavat miski nähtamatu, iga vaip ihkas kehatuid samme ning veepump tagatrepil lurises, imedes jälki vedelikku luupainajate hirmus hüljatud pinna poole, kadunud hingedega immutatud parketiliistud kägisesid ning tuulelipud kõrgetel katuseharjadel keerutasid ringi ja irvitasid greifigrimassidega, sellal kui üraskid seintes tiksusid…

      Alles siis saabus kuninglik kass nimega Anuba.

      Eesuks paugatas.

      Ja Anuba ilmus.

      Kõrgilt rõivastatud peenesse karusnahka, vaikne mootor tasane, sajandeid enne limusiine. Ta sammus mööda koridore, äsja kolme tuhande aastaselt rännakult naasnud õilis olend.

      See oli alanud koos Ramsesega, kelle kuninglike jalge ette jäetuna oli ta koos laadungi teiste palsameeritud ja kangasse mähitud kassidega maha maganud üsna mitu sajandit, ärgates, kui Napoleoni mõrtsukad püüdsid kahuritulega armistada sfinksi lõvinägu, kuni mamelukkide kahurikuulid nad põgenema lõid. Misjärel veetsid