KAEVUVÕTJA

      “Kaev ei pea vett!”

      “Kaevus ei ole vett!”

      Nõnda hädaldati põua ajal Nõmme külas.

      Palav oli päeval, palav oli ööselgi. Kui hea oleks värske külm vesi, kuidas see kosutaks ja karastaks, kuidas seda tahaksid hea sõõmu juua.

      Aga ei ole vett.

      Õhtul toodi kaugelt allikalt vett, aga see lõppes hoolsast hoidmisest hoolimata ja seegi tilgakene, mis järele on jäänud, pilgub tünni põhjas läbiloksunud ja soojaks läinud solgina.

      Põud kestis edasi ja tuul lõõtsus nagu ahju suust. Koerad jooksid marutõbiseks jäädes küla teedel, punased keeled ripakile suus. Niihästi inimesed kui loomad tulid õhtul kaevu juurde, aga sealt hüüti neile vastu: kaevus ei ole vett! Inimesed vaatlevad kaevu põhja, kus hall mudane vesi pilkus ja kui seda üles vinnati, siis haises ta. Koduloomad surusid oma päikesepaistest ja kuivast tuulest lõhkenud ninad haisevasse vette ja püüdsid vastumeelselt endi janu kustutada.