LOOJAK

      Enne kui Juris Drawneek hommikuti ärkas, maadles ta unes millegagi. Millega, seda ta ei teadnud, selle kehatu ja kujutu võimu kohta ei jõudnud ta kunagi selgusele. Ta mäletas ilmsi ainult, et ta vastast vaenulikuks ei pidanud. Ta maadles temaga pooleldi nalja pärast, vähemalt püüdis ta seda uskuda. Ja selle usu tõttu maadles ta naeratades. Aga ärkvele virgunud, oli ta võitlusest puruväsinud ja limane higi kattis tervet ta keha. Ja võitlusest võttis ta kaasa tunnetuse, et vastane on salalik – salalik ja kaval, aga mitte just vaenulik.

      Niipea kui Drawneek silmad lahti lõi ja oma roidunud olekut tundis, ulatas ta öölauakeselt paberossi ja süütas põlema. Esimesed tõmbed maitsesid talle; ta ergud elustusid. Siis aga hakkasid ta käed värisema ning süda peksma, silmad läksid kirjuks ja hingele heitis hirm. Odav tubakas, mida ta tarvitas, oli väga nikotiinirikas. Habe haises tal veel õhtusest suitsetamisest ja huuled olid õlised ning imarvihad. Ses hoolimatuses, millega ta siiski edasi suitsetas, oli midagi ennastkiusavat. Suitsetaja kuulatas teraselt oma südame ärevat tuksumist, pani tähele oma sõrmede kribelevat värisemist, kutsus põues väänleva kartuse endale selgesti teadvusse, aga paberossi suust ei võtnud. Ei olnud ka parata. Parem sedaviisi kannatada kui teisiti. Kord oli ta suitsetamise maha jätnud, aga siis ei saanud ta töötada. Midagi puudus. Mõtted ei koondunud. Ta sattus iga kord ahastusse. Nüüd nälgis ennemini, kui oli tubakast ilma.

      Drawneegi äratas unest enamasti tööliste jalamüdin kella seitsme eel, sest lähedal asetses mitu vabrikut. Suitsetades nautis ta nüsivat piina, mida valmistas talle see tusane, rütmitu klobin. Aknast roomasid hallid kotid sisse ja riputasid endid kambrikese lakke. Nende peal koibasid pikajalgsete ämblikkude sarnaselt kahvatanud helgid ringi. Väikese maastikupildi raamis, akna kõrval, küürutas kollakas ahv, hambad irevil, ja raudahju lahtisest pealisuksest irvitas süsimust neegrinägu. Tolmunud seintest aga haigutas Drawneegile tuhakarvaliselt vastu nii ääretu troostitus ja põranda alt udutas nii jälk tüdimus üles, et ta laud ägades kokku laskis ja käe pööritavalt südamelt suu peale vajutas.

      Nõnda pikutas ta, tasakesi värisedes, paar minutit. Siis tabas teda nagu piitsalöök. Ta keha tuksatas kokku, silmad rebenesid pärani lahti. Lähima vabriku vile oli puhkenud huilgama. Teised järgnesid. See sulas kokku näljaseks, nülgivaks ulgumiseks. Drawneek vandus ja hüppas voodist. Karvased sääred, mis ta põrandale pistis, olid luu ja nahk.

      Kuna ta end pesi ja riietas, ümises ta sageli: „Tarvis tööd teha! Tarvis kibedasti tööd teha!” Riietumine edenes aga seda vähem, mida enam ta ruttas. Peaaegu iga asja pidi ta otsima. Ta otsis kaelasidet, millele ta silm vahtis, otsis kraed, mis tal juba kaelas oli, otsis riideharja, mille üle ta praegu komistas, ja vesti hakkas tõmbama vahel kuue peale. Tihti jäi ta hämaral näol, pilk sissepoole pöördunud, aru pidama, mida ta õieti oli tahtnud teha. Külm higi laubal, pahane iseenesele, nõnda ärkas ta tüki aja pärast asjatust meelisklemisest.

      Ta köhis ja läkastas valjusti, mis oli korteriperenaisele märguks, et tuleb temale kohvi tuua. Sisse astus vana paks emand, kelle töss keha vallalises hommikukleidis humalakotti meelde tuletas. Oma lainetavad kehavormid sai emand Neuhofer õllest, mida ta kui sündinud münhenlane jõi mitu liitrit päevas. Õlle mõjust kõneles ka tema väike nöbinina, mis punetas tõmmult nagu närtsinud roosinupp kolletanud näokortsude vahelt. Soovides üürilisele nohuse häälega head hommikut, pani ta plekist kandiku kohviriistadega lauale, ja kui ta nägi, et tema ilmateated mingit huvi ei leidnud, kadus ta lohisevatel sammudel jälle ukse taha.