MA TULEN TAEVAST ÜLEVALT …

      Kõva külm. Kauge lagendik täiskuu kahvatus paisteuputuses. Tumesinine taevavõlv täis külvatud hõbedasi naelapäid. Kumav lumeväli lugemata briljantide jäises tules. Sügavasti lumes kükitab külmetades tahmane hurtsik. Tema roovilatid raksuvad taoti, aiateibad vastavad. Muidu hääletu vaikus, üllas tummus ringi, otsekui kuulataksid maa ja taevas hinge peatades. Hõrekollakas valguseribake tikub tuhmist, jäähallist hütisilmakesest välja, hälbides väsinult ja nukralt mööda lumeseljandikku, kadudes hangede vahele. Muidu ei saa mingi jõuluhelk ses elamus nähtavaks. Ja ometi on jõuluõhtu.

      Kantnik on karjamaalt raiunud tosina noori kuuski ja veab nad kelgul lähedasse linna. On jõulupuud tänavu hinnas ja õnn hea, siis toob ta saadud raha eest rohtu haigele naisele, präänikuid väikesele tütrekesele ja endale pühadeks natuke soolast. Ei ta ole veel saabunud tagasi. Ema ja laps ootavad teda. Ema lamab asemel, Mannike istub voodi veerel ja laulab. Ta laulab oma kolmeaastase niitpeene häälekesega võimalikult valesti; väike kõri ei valluta viisi, vilumatu keel sõnu mitte hästi; kuid ta laulab, ja hardusega. Mann on pai laps ning laulab emakesele rõõmuks. Et emake tervistuks. Ema ise õpetaski talle selle jõululaulu, ja kui imeruttu oli see tal peas! Viis ja sõnad – mõlemad mõne päevaga. Küll mõtles ema endamisi, et tavaliselt surevad liiga targad lapsed, aga ta rõõm oli siiski suur. Ongi hella rõõmu piisad, mis tal nüüdsama ripsmeid niisutavad. Käed ristis, nokake laialt lahti, laulab Mann viletsa toakese rõhutud vaikusele kõrvu:

      Ta jääb vaiki ja mõtleb.

      «Ema, kes tuleb taevast ülevalt?»

      «Ingel.»

      «Ingel. Aga mis ta’s toob?»

      «Ta ütleb meile inimestele, et Jeesuke on sündinud.»

      «Eesuke. Kes on Eesuke?»

      «Jumala poeg.»

      «Jumala poeg.» Mannike mõtiskleb jälle. Meelsasti päriks edasi, aga ta võitleb asjatult oma mõtete väljendusega, läheb kärsituks ja laulab pigemini teise ja ka veel kolmanda salmi oma jõululaulust: