«Litteraria» sari. Oskar Luts. Viimane päevik (1944–1952). Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
MEMUAARILISI SAATEMÄRKMEID
Heatahtlikul lugejal on võimalus päeviku vahendusel põgusalt sisse vaadata ühe meie väga populaarse kirjaniku viimastesse eluaastatesse.
Nende ridade kirjapanija elas oma abikaasa ja vanema poja Madisega (sünd. 1948) mõned aastad üürnikuna Oskar Lutsu majas, siin sündis 1955. a. teine poeg Andrus. Lühemat aega sai meie juures üliõpilasena peavarju ka abikaasa õde. Majas oli olnud enne meid ja oli meie ajalgi teisi üürilisi, kellest on juttu ka päevikus.
1947. a. sügisel – üliõpilasena – sain tööd “Postimehe” toimetuses, algul tööstus-, siis kultuuriosakonnas. Toimetuse kaudu puutusin isiklikult kokku ka Oskar Lutsuga. See juhtus esmakordselt vist 1948. a. Kirjanik tõi aeg-ajalt toimetusse oma kasinat kaastööd, enamasti mõne följetoni, mille trükkitoimetamine jäi mõnikord minu hooleks. 1950. a. tegi Luts mulle oma abikaasa Valentina ülesandel ettepaneku tulla tema majja üürnikuna elama – allkorrusel olevat kaks tuba vaba. Võtsin selle ettepaneku tänuga vastu ja nõnda elasin oma perega seal 1955. aastani, seega siis ka pärast peremehe surma (23. III 1953). Päeviku trükkitoimetajad arvasid, et võib-olla oleks mõttekas avaldatavale lisaks ära tuua ka allakirjutanu tähelepanekuid ja märkmeid, kuivõrd olin neil aastail lähedas kokkupuutes mehega, kes nii usaldavalt oma keerukat igapäevaelu päevaraamatusse raius.
Pole vist põhjust hakata kirjapandut rida-realt kommenteerima või üle mõtestama. Kirjandus- ja kultuuriinimesed, kellega päevikupidaja neil aastail kokku puutus, on lugejale tuntud. Mõningate riivamisi mainitud inimeste kohta polnud kuskilt andmeid võtta, aga need kõik on kirjanikuga olnud nõrgalt seotud ega etenda sisuliselt mingit olulist osa. Mõningaid täiendandmeid sellele tagasihoidlikule kirjatükile on lisatud kommentaarides.
Olin arvamusel, et pean paratamatult puudutama päevikus kajastuva aja taustprobleeme nii nagu need oma argipäevasel kujul tuli Lutsu perel läbi elada. Ja seda, kuidas see kõik ristus puhtinimlikuga kirjanikus eneses.
See on edasi antud nii nagu nägin, tundsin ja mäletan, aga seejuures objektiivne olles.
Igal inimesel (kui ta just väga-väga väärastanud pole) on hingesopis üks pühamast püham varjatud nurgake, üks väga puhas paik, kuhu ta kedagi sisse ei lase. Või kui erandjuhul laseb, siis kedagi väga lähedast ja usaldatavat. See hingepeidik on paljudele ainus pide, et moraalselt üldse püsida. Seda puutumatust tuleb mõista ja austada (muide – möödaminnes – mitmed tänapäeva noored ajakirjanikud ei näi seda teadvat).
Oskar Lutsu päevikus on selleks liigutavalt diskreetseks pühaks kohaks südamevalu poja Georgi (päevikus Jüri, Jürike, J.) pärast, kes oli põgenenud maapakku (oli olnud Saksa sõjaväes). Päevik ongi kirjutatud just temale, kusjuures kirjutaja seda ka iseenda eest nagu varjata püüaks. See on kogu päevikut läbiv traagiline inimlik taust ja kirjapaneku valulev motivatsioon iseendale. Seda arusaadavam on Lutsu märkus (vt. lk. 43), et ta on saanud väga tähtsa teate. Pole kahtlust, et see märgib esimest teadet pojast, kes oli õnnelikult Rootsi pääsenud. Mäletan, et esimesed kirjad tulid kellegi nö variisiku kaudu, mõista-andmisi, aga emale-isale oli täiesti arusaadav, kes endast sel kombel teada andis. Hiljem – aga siis oli kirjanik juba manalamees – oli suhtlemine pisut vabam. Poeg pole siiani kodupaika külastanud, mingeid pärija-pretensioone pole ta esitanud.
Päevikus kajastub kirjaniku raske majanduslik olukord. Väikesele pensionile oli keeruline suletööga lisa teenida. Mõnevõrra leevendas küll “Jüri Pügala” (päevikus ka “Koosna Jüri”) ilmumine 1945; teine osa jäigi ilmumata. Ajakirjanduses oli aga elatanud kirjanikul raske midagi päevateemadel kirjutada: tollane range ideoloogiline suunitlus oli talle käsitamatu. Päevikus on ta kirjutanud: “Ah, mu sõber, nüüd ma alles näen ja tunnen, milline tahe ja rõõm oli töötada siis… kui laulsid nii – nagu see nokk oli kasvanud! Nüüd pead seda tegemaprogrammijärgi. Edeneb väga visalt, sa ju ei tea, kas su töö läheb “läbi” või mitte. Näib, et on lõpp kogu mu tööl; et mis ma enam… vägistan end” (lk. 41).
Muidugi oli see vägistamine. Toimetused tegid kirjutatus tihtipeale ajakohaseid “kohendusi”. See oli raske asi, mis südametunnistusele vastu hakkas. Probleem oli ju selles, et kirjanikul oli häda pärast raha vaja, aga samas võis olla ka selge, et sel kombel nagu lugu oli kirja pandud, toimetaja seda lehte ei lase. Ka allakirjutanu on paaril korral Lutsu sulesünnituste puhul seda kohendamispattu teinud – tõsi küll, autori nõusolekul – , kuid ikkagi… Aga paratamatu oli seegi, et mitmed kaastööd jäid lihtsalt ilmumata.
Teiseks mingit sissetulekut tagavaks tööks oli tõlkimine vene keelest (kirjastusele ja “Vanemuisele”), kuigi tõlgitavad teosed polnud tõlkijale alati meelepärased. Mõnel puhul on Luts ka tõlkeid redigeerinud. Tõlketöös on tal olnud ka abilisi (näit. on teda aidanud Serafimovitši jutustusi ümber panna kunagi notariametit pidanud Elmar Joaste, vt. Mälestusi Oskar Lutsust, Tallinn, 1967, lk. 130).
Olukord muutus, kui 1952. a. hakkasid ilmuma “Teosed” (1952-1967 ilmus kokku 11 köidet), kuid kirjanik ise sai vaid sarja algusele – sedagi haigena – kaasa elada.
Muidugi püüdis kirjaniku abikaasa kõige raskematel aastatel omalt poolt kuidagi kergendada toimetulemist. Ühe naabrinaise, venelasest raudteelase abikaasa eeskujul pidas ta läbi häda mõned aastad kitsi (emakitse nimi oli Galja; aias oli loomade jaoks laudadest osmik), käis maal kartuleid hankimas jne. Sellestki on päevikus juttu (vt. Ik-d 45, 48 jm.). Mäletan, et kord laskis proua kitsed aeda rohtu näksima, kuid ise pidi korraks kiiruga kuhugi minema. Ta pani Oskari aeda pingile istuma ja valvama, et kitsed lillede kallale ei läheks. Kui ta tagasi tuli, istus Oskar küll ilusti pingil, kuid kõikide liiliate õienupud olid ära napsatud…
Kogu päevikut läbiv traagiline teema on autori lausa meeleheitlik võitlus iseendaga kui alkohoolikuga. August Annist on Lutsust kirjutanud: “Kasvav alkoholi tarvitamine tõkestas ikka rohkem ta suurt loomupärast annet ning kuivatas ta fantaasiajõudu, nii et seda hiljem jätkus ainult oma memuaaride väljamaalimiseks; tõsi küll, needki on paiguti üsna meisterlikud ja inimlikult haaravad. Kahjuks ei kajastu neis enam küllalt siiralt hilisema Lutsu siseareng ja traagika, ta masendav võitlus oma mürgitajaga. Igatahes võib öelda, et just see “roheline madu” oli ka tema arengu ja elu e n n e a e g n e lõpetaja [-]… just Luts on [-] alkoholi ohvrite hulgas üks tüüpilisemaid ja traagilisemaid…” (Mälestusi… lk. 237).
Päevikus jäädvustatud ajalõigus on eriti esiletõstetud selles masendavas võitluses saavutatud ajutist edu (vaheajad, kanikulõ): mõnikord võis seesugune karskuspaus olla isegi paar kuud pikk. Kuid üldiselt oli see võitlus ikkagi täiesti lootusetu, kuigi on antud korduvalt iseendale lubadusi teha pikki vaheaegu, sest tervis läks ju järjest viletsamaks. Seejuures tuleb lisada, et oma sõnutsi oli ta loomisvõimeline vaid täiesti kaine peaga ja täielikus vaikuses (Mälestusi… lk. 97). Kui päevikus on korduvalt juttu avaldamata jäänud kirjatöödest, siis on siin ideoloogiliste raamide kõrval kindlasti oma osa ka puhtkirjanduslikul allakäigul, mille põhjusele on siin Annisti sõnadega juba viidatud.
Siira hämminguga lugesin päeviku lõpupoolel kaebusi hiirte ja lutikate rohkuse üle. Lutikate tõttu pidi kirjanik isegi kinnastatud käsi magama, nagu ta kirjutab (vt. lk. 39). See jutt on küll enam kui kahtlane: ei ole ma selles majas näinud ei ühtegi hiirt ega lutikat, sest puhtusest pidas Valentina Semjonovna väga lugu. Kaldun vägisi arvama, kas pole tegu mingi luuluga, (alkoholismist põhjustatud?) psüühilise häirega, sest kirjanik on maininud peale hiirte ja lutikate ka lausa tontide olemasolu oma toas (vt. lk. 25).
Päevikut sirvides ei pääse mööda veel ühest korduvalt puudutatud olmeprobleemist. See on majaelanikud (üürilised ja külalised) ja vaikus, mis oli Lutsul kaine pea kõrval isegi ehk olulisim elu- ning loomingueeldus. Teame, et ajavahemikus 1920 – 1936 (siis sai valmis oma maja) vahetas Lutsu pere Tartus vaiksemat elukohta otsides järjest kortereid. Kuid siingi loeme korduvalt-korduvalt (vt. lk. 22, 23, 25, 27, 36, 38, 39 jm.), kui tüütud on üürilised – sealhulgas ka nende ridade kirjutaja pere keda oldi sunnitud taluma selle pärast, et nad andsid üüri näol lisasissetulekut ja kütsid oma tuba. Aga talumatu on majaliste tekitatud lärm: vali jutt, uste paukumine, lisaks telefoni-ja uksekellahelin.
Proua oli meile juba alguses öelnud, et peame väga vaiksed olema, ja seda me tõepoolest ka olime. Külalisi käis meil haruharva. Ei tea ka, et Valentina Semjonovna külalised oleksid lärmakad olnud, sest nad olid enamasti eakad soliidsed daamid (kommentaarides olen neid mälu järgi maininud).
Asi