Vaht. Emile Zola
Читать онлайн книгу.
koht kätte näidata. Üks väike suudlus kinnise ukse taga – seda polnuks vaja vanematele rääkidagi. Ja sa veel tõukad inimesi nii, et nad komistavad, peletad peigmehed ära!”
Ta jätkas targutavalt: „No see on lõpp, mulle aitab! Mu tütar, te olete täielik lollpea! Kõike tuleb teile pähe taguda, see hakkab juba ära tüütama. Saage ometi aru, et kuna teil pole varandust, siis tuleb teil mehi teiste vahenditega ligi meelitada. Tuleb olla lahke, silmi välgutada, lasta kätt puudutada ja vahel öelda midagi lapsikut. Vaat niimoodi püütakse meest… Teie aga vist arvate, et silmad lähevad sellest ilusamaks, kui sedaviisi arutult pisaraid valate.”
Berthe nuuksus. „Te olete mind ära tüüdanud! Jätke see nutt! Mu härra, keelake ometi oma tütart, et ta vesistamisega nägu ära ei rikuks! See veel puudub, et ta inetuks muutuks!”
„Mu laps,” kostis isa, „ole mõistlik ja kuula ema, ta annab head nõu. Ei tohi end inetuks teha, kullake.”
„Kõige hullem ongi see, et ta ju oskab kena olla, kui ainult tahab,” jätkas proua Josserand. „Aitab nüüd, kuivata silmad ära ja vaata mulle otsa, nagu oleksin ma mees, kes sinuga kurameerib. Naeratad, pillad lehviku maha, et mees seda üles tõstes saaks su sõrmi puudutada… Mitte niimoodi! Sa oled loid nagu haige kana… Pea püsti, kael sirgu – see on veel noor, et näidata.”
„Kas nii, ema?” „Jah, nii on parem… Ja ära ole nii kange, püüa olla graatsilisem. Mehed ei armasta jäiga kehahoiakuga naisi… Ja kui nad endale midagi enamat lubavad, siis ära käitu nagu loll. See, mu kullake, näitab ainult, et nad on põlema läinud.”
Võõrastetoa kell lõi kaks. Pikaks veninud ärkvelolekust ja Berthe’ile peigmehe leidmise ägedast soovist ülesköetud ema rääkis omaette, pöörates tütart siia-sinna, just nagu olnuks see pabernukk. Jõuetult ja vastu panemata alistus tütar emale. Aga ta süda oli raske ning kurku pitsitasid häbi ja hirm. Ja kui ema sundis teda proovima kellukesena helisevat naeru, kõverdus äkki ta nägu ning ta puhkes nutma, pomisedes läbi pisarate:
„Ei, ei! See on nii raske!” Mõne hetke vältel oli proua Josserand segaduses ja nõutu. Dambreville’ide poolt kujutulekust saati sügelesid tal käed ning oodata oli kõrvakiile.
„Säh sulle! Ise viisid mind nii kaugele! Meestel ongi õigus!” käratas ta ning virutas täiest jõust Berthe’ile vastu kõrvu.
Löögihoos pudenes ta käes olnud Lamartine’i köide põrandale. Ta korjas selle üles, silus kaant ning siirdus peokleidi saba kuninglikult järele lohisedes sõnagi lausumata magamistuppa.
„Nii see pidigi lõppema,” pomises härra Josserand endamisi, julgemata peatada tütart, kes põske kinni hoides ja üha kõvemini nuuksudes söögitoast minema jooksis.
Ent kikivarvul läbi esiku hiilides põrkas ta seal kokku oma venna Saturniniga, kes paljajalu ukse taga seistes kõike pealt oli kuulnud. Saturnin oli pikk ja kohmakas, kummalise pilguga kahekümne viie aastane noormees, kelle kunagi põetud peaajupõletik oli igavesti lapseks jätnud. Hull ta ei olnud, kuid tekitas perekonnas hirmu kontrollimatute raevuhoogudega, mis vallandusid neil puhkudel, kui ta oma tahtmist ei saanud. Ainult Berthe suutis venda oma pilguga vaigistada. Poisina oli too õe eest tema pika haiguse ajal hoolt kandnud, täitnud ustava koerana haige tüdruku iga kapriisi ning sellest peale jumaldas ta õde piiritult.
„Kas ta lõi sind jälle?” päris ta sosinal. Ootamatust kohtumisest ehmunud Berthe püüdis teda tagasi tuppa ajada.
„Mine magama, see pole sinu asi.” „On küll! Ma ei taha, et ta sind lööb! Ta kisendas nii, et äratas mind üles. Vaadaku ette, või ma äigan talle!”
Berthe võttis venna mõlemast käest kinni ja hakkas vaigistavalt rääkima nagu marruläinud loomaga. Noormees rahunes otsekohe ning lalises nutta tihkudes:
„Kas sul on väga valus? Kus kohas, näita, ma annan sinna musi.” Leidnud pimeduses Berthe’i põse, suudles ta seda, tehes õe oma pisaratega märjaks, ning korrutas:
„Enam ei valuta, enam ei valuta.” Üksi tuppa jäänud härra Josserandil oli sulg käest kukkunud. Ta süda oli muret täis. Mõne minuti möödudes tõusis ta püsti ning läks ukse taha kuulatama. Proua Josserand norskas. Tütarde toast ei kostnud nuttu. Korter oli pime ja vaikne. Kergendatult läks ta oma kohale tagasi. Ta sättis suitsema hakanud lampi ja jätkas masinlikult kirjutamist. Uinunud maja pidulikus vaikuses langesid panderollidele kaks rasket pisarat.
III
Kalaroast alates – kahtlase värskusega võis praetud raikalast, mille too kobakäpp Adèle oli lausa äädikasse uputanud – asusid Hortense ja Berthe, üks Bachelardi vasakul, teine paremal käel, teda jooma õhutama, täites kordamööda onu joogiklaasi ja aina korrutades:
„Jooge, täna on ju teie nimepäev! Teie terviseks, onuke!”
Õed olid kokku leppinud, et meelitavad mõlemad temalt välja kakskümmend franki. Igal aastal sättis ettenägelik ema nad onu, oma venna kõrvale, jättes tolle täiesti nende hoolde. Ent ülesanne polnud kergete killast, nõudes järjekindlust tema tütardelt, kes päeval ja ööl ei unistanud muust kui Louis XV stiilis kingadest ja viie nööbiga kinnastest. Et onuke kakskümmend franki välja laoks, tuli ta hästi purju joota. Oma sugulaste suhtes ilmutas mees äärmist ihnsust, pillerkaaritades ise kahtlase kuulsusega paikades, kus ta kogu oma kaheksakümne tuhande frangise komisjoniärist teenitud aastatulu tuulde laskis. Õnneks oli tal sel õhtul kohale saabudes juba üsna lõbusas tujus, sest oli veetnud õhtupooliku ühe Montmartre’i eeslinnas elutseva värvaliproua pool, kes tellis ekstra tema jaoks Marseillest vermutit.
„Teie terviseks, kiisukesed!” vastas ta jämedal häälel ja tühjendas järjekordse klaasi. Kullahelgis mansetinööpide ja sõrmuste särades, roos kuuerevääril, troonis laua keskel ta kõigis pattudes püherdanud tüse hooplejast-prassijast hangeldajakuju. Tema ärajoodud näost tungisid esile ebaloomulikult valged kunsthambad ja suur leekivpunane nina, mis läikis lühikeseks pügatud halli juukseparuka all. Aeg-ajalt vajusid ta laud väsinult kinni, kattes ilmetud hägusad silmad. Tema kadunud naise õepoeg Gueulin kinnitas, et onu polnud kümme aastat kestnud lesepõlve jooksul kordagi kaineks saanud.
„Narcisse, võta veel natuke raikala, see on võrratu,” pakkus proua Josserand venna purjusolekust hoolimata naeratades, kuid sisimas vastikust tundes.
Proua istus venna vastas, temast vasakul oli Gueulin, paremal aga Hector Trublot, noormees, kelle suhtes oli vaja üles näidata viisakust. Tavaliselt kutsus proua Josserand perekonnalõunatele ka inimesi, keda kuidagi vältida ei saanud. Nii istus seekord härra Josserandi kõrval majanaaber proua Juzeur. Kuna onul oli kombeks end lauas väga halvasti üleval pidada ning teda taluti üksnes lugupidamisest tema rikkuse vastu, näidati teda vaid lähematele tuttavatele või isikutele, kellele proua arvates polnud mõtet puru silma ajada. Kunagi oli ta lootnud tollal mingi börsimaakleri juures töötanud noort Trublot’d väimeheks, oodates, et tolle rikas isa ostab pojale osanikuseisuse. Ent kuulnud Trublot’ eitavast suhtumisest abielusse, loobus proua Josserand temaga igasugusest tseremoonitsemisest, pannes mehe istuma kõrvuti Saturniniga, kes ei osanud korralikult süüa. Alati venna kõrval istuvale Berthe’ile oli tehtud kohustuseks silma peal hoida, et too ei topiks sõrmi kastmekaussi.
Pärast kala toodi lauale rasvane pirukas ning neidude arvates oli rünnakuhetk käes.
„Jooge ometi, onuke!” meelitas Hortense. „Täna on ju teie nimepäev. Kas te oma nimepäeva puhul meile kingitust ei teegi?”
„Ja muidugi!” lisas Berthe süütul ilmel. „Oma nimepäeval tehakse ikka kingitusi… Te ju kingite meile kakskümmend franki?”
Kuulnud, et mainitakse raha, teeskles Bachelard korraga purupurjus olekut. See oli tema tavaline vigur: niisugustel puhkudel vajusid tema silmad kinni ning ta ei taibanud mõhkugi.
„Mida?” puterdas ta pehmel keelel. „Kakskümmend franki. Te ju mõistate suurepäraselt, mida see tähendab. Ärge mängige lolli. Andke meile kakskümmend franki ja me armastame teid hullupööra.”
Nad viskusid talle kaela, külvates ta üle õrnade