Näota mees: Vladimir Putini uskumatu võimuletõus. Masha Gessen
Читать онлайн книгу.
UGU
Ärkasin, sest keegi raputas mind. Kate’i näol oli hirmunud ilme. „Raadios räägitakse midagi Galinast,” ütles ta poolsosinal. „Ja relvast. Ma arvan … Ma ei saa aru.”
Tõusin voodist ja komberdasin tillukesse kööki, kus Kate oli hommikusööki valmistanud ja riigi parimat uudiste ja vestlusraadiot Ehho Moskvõ kuulanud. Oli Moskva novembriilma kohta ebatavaliselt valge ja jahe laupäeva hommik. Miskipärast ei avaldanud Kate’i hirm mulle mõju. Ükskõik mida ta ka kuulnud või tema piiratud vene keele oskust arvestades valesti kuulnud oli, võis olla taas ühe suurepärase loo algus. Venemaa juhtiva ajakirja Itogi peakorrespondendina tundus mulle, et kõigi tähtsamate lugude kirjutamine on minu ainuõigus. Elamine riigis, mis püüdis iseennast, iga linna, iga perekonda ja iga institutsiooni ümber kujundada, oli mõnes mõttes nagu kaardistamata maa avastamine. Oli 1998. aasta. 1990ndate algusest peale oli peaaegu iga minu kirjutatud artikli puhul tegemist looga, mida veel keegi polnud rääkinud: veetsin poole oma ajast väljaspool Moskvat, käisin konfliktipiirkondades ja kullakaevandustes, lastekodudes ja ülikoolides, mahajäetud külades ja õitsval järjel naftalinnades ning kirjutasin neist lugusid. Ajakiri, mille omanik ja rahastaja oli sama magnaat, kellele kuulus ka Ehho Moskvõ, tasus mu vaeva eest sellega, et ei esitanud kunagi küsimusi mu ekstravagantse reisigraafiku kohta ja paigutas mu reportaažid sageli esikaanele.
Teisisõnu olin üks neist noortest inimestest, kes olid 1990ndatel kõik saavutanud. Paljud minust nooremad ja vanemad olid üleminekuaastatel ränka lõivu maksnud. Vanem põlvkond oli hüperinflatsiooni tõttu kaotanud oma säästud ja (koos kõigi nõukogude institutsioonide hävimisega) ka identiteedi. Noorem põlvkond kasvas vanemate hirmude ning sageli ka läbikukkumiste varjus. Kuid mina olin Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal kahekümne nelja aastane ning tegelesin 1990ndatel koos teiste endasugustega oma karjääri ja meie arvates ka uute ühiskondlike tavade ning elukorralduse ülesehitamisega. Kuigi vägivaldsed kuriteod näisid Venemaal katkuna levivat, tundsime end kummaliselt kaitstuna: me jälgisime ja mõnikord kirjeldasime kuritegelikku allilma, tajumata kunagi, et see võiks meie eksistentsi mõjutada. Pealegi olin veendunud, et asjad lähevad aina paremaks: olin hiljuti soetanud Moskva südalinnas asuva kehvas seisukorras endise kommunaalkorteri ja tegelesin parasjagu selle remondiga, pärast selle valmimist pidin välja kolima korterist, mida üürisin koos Briti toimetaja Kate’iga, kes töötas naftakaubandusest kirjutavas väljaandes. Fantaseerisin, kuidas ma selles uues korteris perekonna loon. Ja kõnealusel laupäeval oli mul määratud kokkusaamine ehitajaga, kellega koos pidin vannitoasisustust ostma minema.
KATE OSUTAS RAADIOLE, nagu oleks see mingi katkuallikas, ja vaatas mulle küsivalt otsa. Galina Starovoitova, kelle nime diktor ikka ja jälle kordas, oli parlamendi alamkoja liige, üks Venemaa tuntumaid poliitikuid ning minu sõber. 1980ndate lõpul, kui tollane impeerium oli kokkuvarisemise äärel, kujunes etnograaf Starovoitovast demokraatia aktivist ja silmapaistvaim eestkõneleja Mägi-Karabahhile, Armeenia eksklaavile Aserbaidžaanis, mis oli sel ajal nagu ussipesa, kus toimus esimene paljudest idabloki lagunemist tähistavatest etnilistest vägivallakonfliktidest. Nagu paljud teised poliitikuks hakanud akadeemikud näis temagi tundmatusest rambivalgusse astuvat. Kuigi ta oli elanud imikueast peale Leningradis, valisid Armeenia inimesed ta esimeses pooldemokraatlikult valitud Ülemnõukogus oma delegaadiks ja 1989. aastal valiti ta ülekaaluka enamuse toetusel kongressi rahvasaadikuks. Ülemnõukogus sai temast regioonidevahelise saadikurühma, vähemusliku prodemokraatliku fraktsiooni üks juhte; juhtkonda kuulusid ka Andrei Sahharov ja Boriss Jeltsin. Kohe pärast seda, kui Jeltsin 1990. aastal Venemaa presidendiks valiti, mis oli tol ajal suures osas tseremoniaalne ja koguni tühine ametikoht, sai Galinast tema lähim nõunik, kes nõustas teda ametlikult rahvusküsimustes ning mitteametlikult kõiges muus, kaasa arvatud valitsuse koostamine. 1992. aastal kaalus Jeltsin Galinat kaitseministri kohale panna; selline tsiviilisiku ja peaaegu patsifistliku naise ametisse nimetamine oleks kujutanud endast 1990ndate alguse Jeltsini klassikalist suurejoonelises stiilis žesti, sõnumit, mis oleks teatanud, et Venemaal ja võibolla terves maailmas pole enam miski endine.
See, et miski ei tohiks enam endist viisi jätkuda, oli Galina põhieesmärk, mis oli isegi üheksakümnendate alguse demokraatia aktivistide arvates radikaalne. Väikesesse juristidest ja poliitikutest koosnevasse rühma kuuludes üritas ta edutult NSVLi Kommunistlikku Parteid kohtusse anda. Ta algatas lustratsiooni seaduseelnõu (ladina k lustrate tähendab ohvri- ja puhastustoimingut), see mõiste hakkas nüüd endistes idabloki riikides levima, tähistades tegevust, millega takistatakse endiste parteiliikmete ja julgeolekutöötajate riigiametisse pääsemist. 1992. aastal sai ta teada, et KGB oli oma siseringis taas partei asutanud, rikkudes sellega otseselt 1991. aasta ebaõnnestunud augustiputši järel Jeltsini poolt välja antud Venemaa Kommunistliku Partei keelustamise ukaasi. Avalikul kohtumisel 1992. aasta juulis püüdis ta Jeltsinilt selle fakti kohta vastust nõuda, kuid president tõrjus ta jämedalt kõrvale, andes sellega märku Galina karjääri lõpust tema valitsuses ja enda järjest leplikumast suhtumisest julgeolekutöötajatesse ning paljudesse vana kooli kommunistidesse, kes jäid võimule või selle lähedale. Ametist vabastatud Galina üritas puhastusseadust tulutult läbi suruda ning lahkus seejärel Venemaa poliitikast, pagedes Ameerika Ühendriikidesse – esmalt Washingtonis asuvasse USA Rahuinstituuti ja sealt edasi Browni Ülikooli õpetama.
ESIMENE KORD, KUI MA GALINAT NÄGIN, ei olnud mul võimalik teda hästi näha: teda varjasid sajad tuhanded inimesed, kes olid 1991. aasta 28. märtsil kogunenud Moskvas Majakovski väljakule (praegune Triumfi väljak – tlk) Jeltsini toetusmiitingule. Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov oli hiljuti avalikult Jeltsinile peapeasu teinud, samuti oli ta seadusega keelanud linnas protestide korraldamise. Sellel hommikul olid Moskvasse sisenenud tankid ning need oli paigutatud nii, et teha keelatud demokraatlikule miitingule liikumine inimestele nii raskeks kui võimalik. Miitingu korraldajad reageerisid sellega, et jagasid demonstratsiooni kaheks, lihtsustades rahval neist vähemalt ühele jõudmist. See oli mu esimene Moskva külastus pärast kümmet pagulusaastat; peatusin juhtumisi just Majakovski väljaku kõrval asuvas vanaema korteris. Kuna peatänav Tverskaja oli suletud, ekslesin mööda sisehoove, väljudes lõpuks ühest võlvialusest ning leides end kohe rahvasummast. Ma nägin ainult inimeste kuklaid ja peaaegu ühesuguseid musta ning halli värvi villaseid palituid. Kuid ma kuulsin rahva kohal kõlavat naishäält, mis rääkis põhiseaduslikust meeleavalduste korraldamise õigusest. Pöördusin enda kõrval seisva mehe poole; tal oli ühes käes kollane kilekott ja teisega hoidis ta lapsel käest kinni. „Kes seal kõneleb?” küsisin. „Starovoitova,” vastas tema. Just samal hetkel hakkas naine koos rahvamassiga skandeerima viiesilbilist loosungit, mis näis kõmavat üle terve linna: „Ve-ne-maa! Jel-tsin!”Vähem kui poole aasta pärast pidi Nõukogude Liit kokku varisema ja Jeltsinist uue, demokraatliku Venemaa liider saama. Et see on vältimatu, sai selgeks paljudele inimestele, kaasa arvatud minule, sellel märtsipäeval, mil moskvalased olid trotsinud kommunistlikku valitsust ja selle tanke ning linnaväljakul kindlameelselt oma arvamust avaldanud.
Ma ei mäleta täpselt, millal ma Galinaga silmast silma kohtusin, kuid meist said sõbrad sel aastal, kui ta Brownis õpetas: ta oli sagedane külaline mu isa Bostoni lähedal asuvas kodus; mina pendeldasin Ühendriikide ja Moskva vahet ning Galinast kujunes minule omamoodiVenemaa poliitikamaailma mentor, kuigi mõnikord ta protesteeris, et on juba täielikult akadeemilisele tegevusele keskendunud. Need protestid lõppesid arvatavasti 1994. aasta detsembris, kui Jeltsin alustas sõjalist tegevust lahkulöönud Tšetšeeni Vabariigi vastu: teda nüüd nõustavad inimesed olid talle ilmselt kinnitanud, et vastuhakk vaigistatakse kiiresti ja föderaalse keskuse jaoks valutult. Galina teadis ette, et sellest uuest sõjast kujuneb vältimatu katastroof ja suurim oht Venemaa demokraatiale. Kevadel läks ta Uuralisse, et juhtida kongressi, mille eesmärgiks oli taaselustada tema partei DemokraatlikVenemaa, mis oli kunagi olnud riigi kõige tugevam poliitiline jõud. Tegin tol ajal üheleVenemaa juhtivale ajalehele reportaaži sellest kongressist, kuid teel Tšeljabinskisse – reis koosnes kolmetunnisest lennust ja sellele järgnenud kolmetunnisest bussisõidust – „õnnestus” mul end paljaks varastada lasta. Jõudsin šokeerituna ja rahast lagedana peaaegu keskööl Tšeljabinskisse ning sattusin hotelli fuajees Galinaga kokku: ta oli just lõpetanud pika, pingelisi kohtumisi täis päeva. Enne kui jõudsin midagi öelda, vedas ta mu oma tuppa, pistis viinaklaasi pihku, pani klaasist kohvilaua taha istuma ning hakkas mulle tillukesi salaamivõileibu valmistama. Ta laenas mulle Mosvasse tagasilennuks raha.
Galinal olid minu vastu ilmsed emalikud tunded – ma olin niisama vana nagu tema poeg, kes oli koos isaga Inglismaale kolinud just sel ajal,