OLI HILISÖÖ JA MA OLIN SÕITNUD KUUS PIKKA TUNDI mööda jäist lumevallidega ääristatud teed Põhja-Rootsi lumiste metsade vahel. Küürutasin kangelt rooli kohal ja põrnitsesin läbi haleda valgusvihu üksluiseid mände ja lund. Üks esituledest oli juba hinge heitnud, hääbunud tulutus lahingus jää ja kahekümne viie külmakraadiga, ning peale tema kaaslase jõuetu kuma ja armatuuri roheka valguse oli kõik lõputult pime. Juba üle tunni polnud minust ükski auto mööda sõitnud ning metsas ei paistnud mitte üht tulukest. Maapiirkondade rootslastel on kena tava tuli ööseks aknale jätta, et mööduvat reisimeest rõõmustada, ent kilomeetrite viisi oli mu kaaslaseks olnud vaid sügavmust tähistaevas ja lõõskav külm. Kössitades renditud Volvo läppunud soojuses, tundsin, et olen inimestest kaugemal kui kunagi võimalikuks pidasin.

      Raadiost polnud ka suurt tolku. Ainus jaam, millele pihta sain, paistis kogu täiega olevat pühendatud akordionitel ja viiulitel esitatud tantsuviisidele – sedasorti tagasihoidlikku tralli võinuks ehk oodata mõne populaarse koera matustel. Minule tundus see pisut masendav. Selle asemel ja et end üleval hoida, asusin hoolega harjutama mandariini keelt, mida olin juba aastaid üritanud selgeks saada. Lugeda endamisi valjusti yi, er, san, si, wu on päris hea viis hääldusele pihta saada ning samuti aitas see unustada, kui väga üksikuna end tundsin. Iga kord, kui olin nii nii umbes sajani jõudnud, rändasin mõtteis taas oma koju Hispaaniasse – päike apelsini- ja sidrunipuude astanguil, Ana, minu abikaasa, ja mina murul lebamas ja läbi lehtede kissitamas, meie tütar Chloë samal ajal koerale tokke pildumas – ja koduigatsus andis endast torkega märku ning ma alustasin otsast: yi, er, san, si, wu …

      Kui olin loetlemisega kolmandat korda kuuekümneni jõudnud, hakkas auto mootor jupsima. Iga mõne minuti tagant sigines selle ühtlasesse mürinasse alarmeeriv paukumine ja jukerdamine ning auto hakkas vibreerima, mis omakorda kulmineerus lausa pöörase vänderdamisega. Seejärel rahunes olukord taas maha ning kuulda oli vaid tavapärast mürinat.

      Iga kord, kui nii juhtus, ründas mind elav kujutluspilt surnuks külmumisest. Miinus kahekümne viie kraadiga ei kuluks selleks kaua aega. Autosalongi soojus hajuks ligikaudu kümne minutiga. See jätaks piisavalt aega, et haarata kotist kõik riided ja need endale selga toppida, kõige peale hiiglaslik jope ja lambanahkne kasukas (kakskümmend naela, Rootsi sõjaväe ülejääkidest), suured kindad ja villane müts. Mu keha soojendaks kogu kremplit seestpoolt umbes pool tundi ning siis vallutaks otsatu hulk külma õhku tavapärase termodünaamilise protsessi käigus minu vähese sooja ning võtaks võimust. Üles-alla hüppamine, kohapeal jooksmine ja kõik muu säärane pidavat soojustunnet pisut kauem säilitama, kuid ma olin lugenud kusagilt, et sellega ei tohiks siiski üle pingutada. Kui palju oli liiga palju, polnud mul aga päris täpselt meeles.

      Kui mootor aga taas tavapäraselt käitus ja auto edasi mürises, patsutasin armastavalt armatuurlauda, lootes, et see annab masinale piisavalt põhjust mured õlult raputada ja sõidutada mind Norrskogi, külakesse, kuhu olin parasjagu teel ning mis jäi läbi metsa veel mitme tunni kaugusele.

      Olin rentinud masina veel samal õhtul Weekie autopargist, Kopenhaageni paadisadama lähedalt. Weekie oli heitnud mulle pilgu läbi paksude prilliklaaside ja suitsupilve. „Võta, missugune tahes,” ütles ta, „sealt,” ja viipas hooletult millegi poole, mis meenutas romulat. Astusin luuni lõikavasse jahedusse, tuul üle Öresundi lahe lõõtsutamas, ning uurisin pakutavat. Siin ja seal võis märgata kurvalt kössitavaid vanu romusid, mõni katkisest rehvist längus, mõni ilma kapotita, määrdunud, õline, kerge lumekihi alla mattunud mootor nähtaval. See oli paik, kuhu jõudsid puhkama auväärse ja heal järjel rahva autod ning millest oli saanud nende hämaravõitu sihtpunkt, kes ei saanud endale korralikku rendimasinat lubada. Ent Weekie romulas oli midagi meeldivat. See oli pühamu vanadele, vähest armu tundnud hobustele, kellega sai pisitasu eest ringi sõita. Valisin tiigirohelise Volvo, maksin väikese tasu, viskasin varustuse taha ja võtsin suuna lõputult pikkadele Põhja-Rootsi teedele.

      Olin siin kuu aega, et teenida süngel talveajal lammaste pügamisega raha – teenisin selle tööga piisavalt, et meie pisikest peret ja Andaluusia talu kogu ülejäänud aasta üleval pidada. Tundus, et ma ei pääse sellest iga-aastasest põrgust mitte kunagi. Meie Hispaania mägitalu oli elamiseks odav koht ning tänu maja tootlikkusele polnud meil kuigi suuri arveid ega väljaminekuid. Aga me ei teeninud ka eriti midagi. Tundus, et kunagi polnud piisavalt raha, et tasuda kõikvõimalike kodukriiside eest, mis meie teele juhtusid, näiteks kui generaator ja gaasitoitel külmkapp rikki läksid või metssiga meie uut traataeda lammutas või koerad Chloë armastatud flamenkokingad ribadeks rebisid. Nii olid Rootsireisid hädavajalikud.

      Norrskogi poole sõites lõbustasin end nagu kõigil eelmistelgi aastatel mõtetega alternatiivsetest rahateenimisvõimalustest. See aasta tõotas üht uut võimalust, sest olin saatnud mõned lood meie talu kohta sõpradele Londoni kirjastustest. Mõtlesin, mida nad küll minu käsitsi kirjutatud lehekülgedest arvata võivad – küllap on neis liialt palju juttu lammastest ja koertest –, ja lubasin endal unistada (kui see sõna on just kõige õigem pilkases Rootsi pärastlõunas) raamatulepingust ja tšekist. Samal ajal jälgisin uduse silmaga, et teele põtru ei jookseks.

      Põdrad on Rootsi teedel suureks ohuks. Nende vastu ei saa autot kindlustada, sest metsad sõna otseses mõttes kubisevad neist elukatest. Nad hüppavad puude vahelt otse auto ette, vaid mõni sekund hoiatuseks ja seal nad ongi. Kui sul ei vea, rammid neile jalgadesse – suur põder on nagu hiiglaslik sarvedega hobune – ning loom paiskub üle kapoti, läbi tuuleklaasi ja sinu juurde kabiini.

      Säärane intiimsus on aga mõlema poole jaoks eranditult fataalne. Põdra jaoks seepärast, et talle sõitis otsa tonn kihutavat rauda, inimese jaoks aga seetõttu, et oled rihmaga istme küljes kinni ning põder tõmbleb sul süles surmakrampides. Kui annad eriti kõvasti hagu, võib juhtuda, et põder tõmbab kokkupõrkel kaasa kogu katuse koos autos istujate ülemiste otstega. Rootslased annavad endast parima, et ebameeldivusi leevendada, püstitades maanteede äärde kõrgeid aedu ja peegelvalgusteid, mis püüaksid autotulede kiired kinni ja saadaksid metsa hoiatusi. Aga sellest hoolimata leiab igal aastal aset sadu õnnetusi.

      Minul on üks põdra vältimise trikk, mis juba kaua aega ennast õigustanud. Otsid mõne suure rekka, mis sõidab sinuga ligikaudu sama kiiresti, ning püsid tal sabas. Loomulikult saad siis näkku kõiksugu sodi, mida masina tagarattad õhku pritsivad, ja kui rekkajuht pidurdab ning sina mingil põhjusel seda ei märka, satud silmitsi ebameeldiva olukorraga, kus põdra asemel rammib esiklaasi hoopis hiiglaslik veok. Sellegipoolest on see kõike arvestades siiski palju rahulikum, kui pidevalt pimedat teeäärt skannida, et mingitki liikumist märgata.

      Väljavaade põdraga kohtuda viiski mind Weekie Volvot valima. Jaapanlastega autoturu pärast võisteldes levitas Volvo kunagi üht oma reklaampilti üle kogu Rootsi. Plakatil oli Jaapani auto, sees vägagi üllatunud näoilmetega jaapanlased, ning nende ees auto kohal kõrgumas