Tõeraamat. Avanejad
Читать онлайн книгу.
n Sinu käes tõeline raamat, mis paneb lugeja energiad juba peale vaadates õigetpidi käima. Kas tunned, kuidas peopesad soojalt surisevad? See tuleb sellest, et hiietark Niglas Saaremaalt loitsis teose niivõrd väge täis, et igas eestlases lausa lahvatab ürgne jõud!
Avanejad on juba mõnda aega jätnud erinevatele Eesti maastikele kustumatuid jälgi. Avasime ukse eestlaste sünesteetilisse maailma, pakkudes neile erinevate uudiste mitmiktajumist. Sajad tuhanded lugejad avanesid ja avanevad praegugi. Oma julgete käte vahel hoiad Sa praegu kõige selle võimsat, kontsentreeritud tulemit.
Midagi nii pöördelist pole Eestis varem juhtunud ning arvatavasti on tegu kordumatu hetkega. Õnnitleme ja soovime head avanemist!
HÄMMASTAV TEADUS JA VANDENÕUD
Eesti diskor: andsin Pärnu Grillfestil tulnukale peksa
Tuntud diskor nautis möödunud nädalavahetusel Pärnus hoogsalt Grillfesti, kui temaga juhtus midagi väga mõtlemapanevat.
„Keset festivali kohtusin pahatahtliku tulnukaga,” on mees veendunud.
Eriti just Lõuna-Eestis palavalt armastatud diskor Tanel (32, õige nimi Avanejate toimetusele teada) pidutses Pärnus Grillfestil, kui sai äkki paranormaalse kogemuse osaliseks. Suvepealinnas hoogsalt levinud kuulujutu peale kohale sõitnud Avanejate reporter leidis Taneli pühapäeval Pizza Hundi restorani terrassilt longeroga pead parandamas. Mees oli uue longero eest nõus poolavalikult (varjatud nimega) oma seiklusest rääkima.
„Eile (laupäeval, 8. juunil) oli õhtul kell mingi kümme saamas ja Belka oli just esinemise lõpetanud.
Läksin Kemmerlingi plastpeldikusse kangi laskma ja sõpradele helistama, sest Hellad Velled olid lavale tulemas ja tondid kuhugi ära tuigerdanud. Istusin augule ja sain kergemaks, kuid telefoniga oli mingi n*ss, lihtsalt vaikis,” meenutas Tanel.
„Siis tundsin, et parema õla taga on miski. Arvasin, et sääsk või midagi, aga kui pead pöörasin, nägin nurgas trügimas väikest halli värdjat. Suurte mustade silmade ja vesipeaga tolgus, ise sisises veel! Tõmbasin talle kohe sirgelt küünarnukiga sahtlisse, aga jama selles, et sahtel oli vist juba originaalis tühi. Suust kukkus sitapotti ainult kaks peenikest kihvakest, nagu mao mürgikikud või midagi. Selline külm ja limane vennike, haises, nagu olekski potist välja roninud.”
Seejärel peksis Tanel tulnukat peaga vastu seina ja otsustas siis soovimatust tualetivallutajast lahti saada. „Tegin peldikuukse riivist lahti ja lõin talle kahe jalaga korraga kõhtu. Värdjas lendas piuksudes uksest välja ja kuulsin paari kajakat (naissoost festivalikülastajad) kiljumas. Ma ei saanud kohe järele minna, sest püksid olid maas ja kann puhtaks pühkimata. Ma pole kunagi elus nii kiiresti p*rset pühkinud, aga kui välja hüppasin, oli kõik rahulik. Nagu poleks midagi juhtunudki! Tulnukat polnud kusagil ja keegi ei paistnud teda ka näinud olevat,” imestas diskor.
Mees oli seejärel läinud Hellade Vellede kontserti kuulama, mis algas hitiga „Poeg on kodus”, kuid miski jäi siiski kripeldama. „Mida sellised tulnukad laadapeldikutes teevad?” arutles ta. „Võib-olla võtavad seal inimeste ajud ette ja loputavad ära? Inimene on ju peldikus eriti lõdvestunud ja rahulik …”
Kuidas aga Tanel suutis tulnukat näha, ent keegi teine mitte? „Mul on selle kohta oma versioon – elus õlu. Ma joon laatadel alati elusat õlut, sest poest seda ei saa, eksklusiiv! Ma olen ka alati tundunud, et elus õlu annab mulle võimeid juurde. Seal (Grillfestil) olin juba mingi 8-9 toopi sisse ja välja siristanud. Mõned jäägrid muidugi otsa.”
Mida oskab diskor soovitada laadalistele, kes kardavad nüüd tualetti minna? „Jooge laatadel elusat õlut või värsket kalja ning ärge ronige peldikusse p*rse ees. Kui ikkagi pole midagi joonud, siis proovige peldikute nurkadesse õhku paar hoopi anda. Võib-olla veab ja tõmbate mõnele hallile lohhile maksaka. Pole nad midagi nii peened ja tähtsad vandid, kardavad lõuga saada nagu iga teine tolgus!”
Tulnukakütist mees ärkas Saaremaal abielunaisena
Avanejatega võttis ühendust kuulus Setomaa tulnukakütt Joorka, kes oli näiteks suvel Põlva Intsikurmu laululava tagant õllevarastest tulnukad minema ajanud. Nüüd on mehel aga tulnukavõitlusega võrreldes palju suurem murekoorem kaelas.
„Mind kutsuti kiirkorras Saaremaale Luulupesse, seal olla tulnukad pooled õlleankrud pihta pannud. Ma siis pakkisin kohe oma paar kompsu kokku ning haarasin kaasa usklikurüü ja valge kamilavka (õigeusu vaimuliku peakate), et sellega vargaid hirmutada. Tulnukad kardavad hirmsasti õigeusu preestreid,” meenutab Joorka. Muide, tulnukaküti kamilavka on eriliste helmestega kaunistatud, et kosmilised tõprad seda kindlasti tähele paneks.
Ootamatu armumine
„Jõudsin Saaremaale, panin vaimulikurüü selga, kamilavka pähe, ning asusin luurama. Endast ei tohi pererahvale ette teatada, sest alati on mõni luuretulnukas ka inimeste sekka peitunud,” räägib Joorka. Mees hiilis küla peal ringi ning nägi siin-seal kahtlaseid jälgi. Lõpuks avastas ta ühe vana talu tagant ilusa õlleankru, mis koputamise peale selgitas, et on joovastavast saare kesvaveest tulvil.
„Seadsin õlleankru juurde lõksu üles ja jäin sirelipõõsasse passima.” Tunnid möödusid ja Joorka käis aeg-ajalt kopsikuga ankru kallal, et oma kuulsat kütienergiat alles hoida. Umbes pärastlõunaks jäi tulnukakütt valjult norsates põõsa alla magama.
„Kui ma ärkasin, siis oli kohutav peavalu, lebasin voodis mingisuguse habemikust vanamehe kõrval!” hakkab vapral setul lõug värisema.
„Vanamees ärkas samuti, kaisutas ja nimetas mind oma armsaks vaialõhkujaks. Hüppasin röökides püsti ja jooksin mööda tuba ringi, sest ust polnudki! Vanamees rögises ainult naerda.”
Nüüd on õige aeg selgitada, kes on see kuulsat tulnukakütti ehmatanud vanamees. Pisukese uurimise järel said Avanejad teada, et tegu on meile juba ammu tuttava hiietarga Niglasega! Palusime ka temalt lähemat selgitust.
„Tähistasime söpradega minu nimepäeva ja tegime kadakate vahel olemise hästi mönusaks. Terve päeva jöime ölut ja mängisime piigadega hiiepulga mängu. Löpuks sai kaasa vöetud koduölu otsa ja läksin tallu juurde tooma. Ankru juures kuulsin, et keegi nönna armsasti norskab. Läksin vargsi sirelipöösa juurde ja leidsin täies rüüs muhu naise!” selgitab Niglas silmade särades.
„Äratasin nooriku hellalt üles ja temake seletas mulle midagi muhu murdes. See oli nii armas! Armusin esimesest silmapilgust, sest olin juba ammu endale Muhumaalt naist otsinud. Leidsin põõsa alt tema tanu ja sain aru, et noorik oligi mulle kosja tulnud,” muheleb hiietark.
Omapärane abielutuba
Kiiresti seati üles pulmalaud, tassiti kokku head-paremat, naabrimees Sarv leidis sahvrist isegi jõuludest järele jäänud hapukat sülti.
Saare pulmakombe kohaselt peideti pisut tuikuv pruut aita ning joodeti talle sisse punast naisteviina. Seejärel proovisid peiupoisid maausu kommete järgi ära ka abieluvoodi tugevuse ehk julgustasid pruuti. Lõpuks istuti pika lookas pulmalaua taha ja Niglase õlleankur hakkas tühjemal kombel kumisema alles hommikupoole ööd.
Nii ärkaski tulnukakütt Joorka oma värskes abieluvoodis. Hiietark oli esimeseks pulmaööks targu usteta toa valinud, et pruudi võimalikke kahtlusehooge vältida. Toast sai välja ainult lakaluugi kaudu ja redel oli voodi all peidus.
„Pruut rahunes löpuks ja ma lasin ta välja mulle hommikuputru keetma,” meenutab Niglas. Toast pääsenud Joorka lidus seepeale Kuivastu sadamasse ja ujus laeva ootamata ebasetuliku osavusega sirgelt üle Suure väina.
Abielu pole siiski veel soiku vajunud. „See kuradi vanamees ajab mind üle Eesti taga!” kurdab tulnukakütt. „See on vist karmavõlg, et mina tasu eest tulnukaid jahtinud olen.”
Hiietark on hoopis teist meelt. „Pruut teeb minuga iidset pögenemise mängu. Ma olin selle kombe peaaegu unustanud! See käib nii, et naine pögeneb ja peidab end kuhugi vöörasse voodisse ära, peig selgitab voodi välja ning hiilib öövaikuses voodile ligi. Kui ta seda piisava osavusega teeb, on naine igaveseks tema. Eks muhu naised ole ühed igavesed kavalpead ja kunsttükid! Maskeeris teine end isegi meheks ja oleme jahtides Eestile mitu tiiru peale teinud. Ei temaga igavaks lähe!”
Põltsamaa kohal lendasid UFO-d ja nende emalaev
Avanejate