Hannah Swensen ärkas veidra tundega. Ta kehal oli soe, kuid nina oli külm nagu jääpurikas. Ta tõusis voodis istukile, sirutas käe, et lamp põlema panna, ja jäi põrnitsema hingeõhust tekkivaid väikeseid aurupahvakuid. Polnud ime, et ninal oli nii külm! Keskkütteahi oli jälle kustunud ja Minnesota osariigis Lake Edeni linnakeses paukus veebruarikuu pakane.

      “Moishe? Kus sa oled?” Hannah vaatas magamistoas ringi, kuid tema kaslasest elukaaslast ei olnud üheski tavalises kohas. Oranži-valgekirju kass ei olnud peitunud Hannah’ pesukorvi polsterdatud sügavustesse, kummuti peal oli ainult tavapärane virn raamatuid ja linnumajale avaneva vaatega aknalaud oli tühi. Hannah’ voodi keskel oli aga üks korralik mügarik.

      Hannah jäi hetkeks mügarikku vaatama. See oli liiga väike, et olla üks tema patjadest, ja liiga suur, et olla mõni kaotsiläinud sokk. Ta tõstis tekid üles ja avastas voodi keskele kerra tõmbunud kaslase, kes nautis Hannah’ elektriteki pakutavat soojust.

      “Mida sina seal teki all teed?” küsis Hannah, piieldes üllatunult oma ääretult iseseisvat kõutsi. Moishe puges harva perenaise kaissu kauemaks kui mõneks hetkeks ja ta ei olnud kunagi teki alla roninud. Ilmselt oli külm kassi Hannah’ teki alla ajanud, kuigi temal oli varuks täiesti isiklik kasukas!

      Täpselt siis alustas Hannah’ äratuskell oma põrgulikku elektroonilist piiksumist. Oli aeg koidueelses jäisuses tõusta, kuigi Hannah ei tahtnud muud kui tagasi tekkide alla pugeda. Ta ohkas ja lükkas jalad vastumeelselt üle voodi ääre, püüdes varvastega susse üles leida.

      Üks suss oli kohe varvaste ligi. Hannah toppis vasaku jala sussi ja püüdis siis selle kaaslast leida. Selleks kulus natuke aega, sest suss oli peidus voodijala lähedal. Selleks ajaks, kui Hannah oli sussi üles leidnud ja jala sellesse surunud, meenutas ta hammaste lõgin juba pikaleveninud trummipõrinat.

      “Tule nüüd, Moishe. Täna on tähtis päev.” Hannah tõmbas selga kõige soojema hommikumantli – vateeritud reliikvia Lake Edeni ainsast komisjonikauplusest – ja sidus vöö piha ümber kinni. Siis keeras ta tekke, kuni Moishel ei olnud võimalik enam kuhugi peituda. “Ma tean, et on külm. Sööme hommikust kamina ees.”

      Ilmselt oli Moishe arvates näljatunne ebamugavusest olulisem, sest ta vantsis perenaise järel mööda koridori köögi poole. Hannah pani tuled põlema ja ohkas tänulikult, kui nägi, et kohvimasina taimer oli oma töö teinud. Ta kallas endale tassi kanget tõmmist, võttis tassi käte vahele ja rüüpas tulikuuma lonksu. Tõeliselt külmal hommikul ei olnud midagi paremat kuumast kohvist. Siis täitis ta Moishe toidukausi krõbinatega ning viis kohvitassi ja Moishe hommikusöögi elutuppa.

      Kamin lahvatas elule, kui Hannah seinal asuvat lülitit vajutas, ning Moishe sättis end lõõmava tule ette hommikust sööma. Hannah tõmbas tooli lähemale, toetas jalad kaminaesisele kiviplaadile, kus seisid kaminariistad, mida ta tegelikult ei vajanud, ja tänas mõttes gaasihalgude imelise tehnoloogia eest. Muidugi oleks ta eelistanud õiget kaminat, kus oleks saanud põletada aromaatseid seedri- ja männihalge, kuid gaasikamin oli palju mugavam. Tänu gaasikaminale ei pidanud Hannah kunagi puid oma teise korruse korterisse tassima ega tuhka kokku kraapima ja seda metallämbris alla garaaži prügikonteinerisse vedama. Tema praegune kamin ei tekitanud mingit tüli ja selle soojus oli silmapilkne. Klõps – ja tuli hakkas põlema. Klõps – ja tuli kustus.

      Kui Hannah istus kamina ees, küpsetades vaikselt tule paistel jalgu ja oodates, et kofeiin hommiku korralikult käima lükkaks, kuulis ta keldrisügavustest kostvat kauget kolinat. Keegi töötas keskkütteahju kallal. Milline varajane tõusja oli jõudnud juba hooldusmehed välja kutsuda?

      Hannah mõtles kohvi rüübates selle üle. Igal korterelamul oli oma keskkütteahi ja Hannah’ majas oli neli korterit, kaks alumisel ja kaks teisel korrusel. Oli kaheldav, et proua Canfield ühest alumise korruse korterist oleks probleemi märganud. Ta oli ükskord Hannah’le rääkinud, et läheb alati enne kella kümmet magama, ja sel ajal töötas keskkütteahi veel korralikult. Clara ja Marguerite Hollenbeck, kaks vallalist õde, kellele kuulus korter proua Canfieldi peal, olid sel nädalal linnast ära sõitnud. Nad olid astunud esmaspäeval korraks Hannah’ küpsisekohvikust läbi, ütlema, et osalevad Bethany luteri kolledži piibliõpetuse konverentsil. Hannah’ all elas Plotnike pere ja nemad olidki kõige tõenäolisem kandidaat. Philil ja Sue’l oli neljakuune laps, kes nõudis ikka veel aeg-ajalt keset ööd piimapudelit.

      Keldrist kostis krigisev heli ja Moishe tõstis ehmunult pea toidukausist. Kriginale järgnes mitu kõlksatust ja kolksatust ning siis tundis Hannah, kuidas põrandaavadest hakkas tuppa voogama sooja õhku. Keskkütteahi töötas taas. Vähemalt ei olnud nüüd Hannah’l vaja muretseda, et peab jätma gaasikamina Moishe jaoks tööle, ega panna oma Coca-Cola varusid külmkappi, et purgid jäises korteris ei külmuks ja lõhki ei lendaks.

      “Pean end tööle sättima, Moishe.” Hannah tegi kassile pai, kummutas viimase kohvitilga kurgust alla ja lülitas kamina välja. Kui ta oli Moishe toidukausi tagasi kööki viinud ja kassile värske vee pannud, suundus ta duši alla. Päev tõotas tulla kiire ja tal oli vaja küpsetada tohutus koguses küpsiseid. Lake Edeni kohviku ja pagariäri Cookie Jar1 omanikuna oli ta võtnud vastu töö küpsetada Lake Edeni talvekarnevalile kõik vajaminevad küpsised.

      Hannah pani vee jooksma, korrigeeris temperatuuri, astus auruga täitunud dušikabiini ja jäi siis linnapea Bascombi ja talvekarnevali komisjoni plaanide üle mõttesse. Kui need peaksid õnnestuma, siis täidaks karneval Lake Edeni uue eluga just sellel aastaajal, mil kõik elanikud vajavad enim stiimulit. Nende väikeses Minnesota linnakeses tähendas talv äridele mõõnaaega ja lootus raha kulutada soovivatest rahvamassidest oli täitnud kõik entusiasmiga.

      Lake Eden oli suvekuudel populaarne turismisihtkoht ja sel ajal oli linn ääreni külalisi täis. Igal aastal sõitis kalastushooaja avapäeval Lake Edenist läbi pikk kalameeste paraad, paadid autode järel, et proovida õnne linna piiridesse jääval järvel.

      Taevassinine vesi oli suviti koidust ehani paate täis ja järve sügavustest tõmmati välja rekordarv heleuim-kohasid.

      Head kalastustingimused polnud aga kõik, mida Edeni järv pakkus. Selle maalilised kaldad ja liivarand oli populaarne perede suvituskoht. Väljaüüritavate suvemajakeste nõudlus oli suur ja need õnnelikud kohalikud, kellele majakesed kuulusid, kasutasid väljaüürimisest saadud tulu, et teha hüpoteeklaenude tagasimakseid ja kasvatada lahjade talvekuude tarbeks hoiuarveid.

      Turistid ja puhkajad lahkusid aga linnast niipea, kui suvehooaeg pärast tööpüha lõppes. Uhked järvevaatega restoranid kustutasid oma grillid, Lake Edeni kalastustarvete poe aknad kaeti laudadega ja paadisadam piirati talveks ketiga. Kui puulehed hakkasid juba sügisvärve demonstreerima, siis olid linna jäänud ainult püsielanikud.

      Hannah’le meeldis sügis. Ööd olid peagi saabuva lume ootuses karged ja teeääri kattis hall, kui Hannah hommikuti tööle sõitis. Talv ei olnud samuti halb, vähemalt mitte alguses. Lumi oli siis valge ja puhas, karge külm õhk pani nina kihelema ja Cookie Jari püsikliendid pakatasid pühadeplaanidest ja rõõmsast meeleolust.

      Lugu oli aga hoopis teine, kui jõulud ja uusaastapidustused läbi said. Küttearved tõusid taevasse ja näisid lähenevat riigivõla suurusjärgule ning äritegevus kahanes pea olematuks. Valentinipäeva aegu linn hetkeks elavnes, ent kui südamekujulised šokolaadikarbid olid muutunud vaid meeldivaks mälestuseks, näis talv lõpmatult venivat, andmata