Suur vend. Lionel Shriver
Читать онлайн книгу.
kui ma viimati siin käisin, siis Fletch ei olnud toidunats. Mis juhtunud on?”
„Noh … enne oli meil köök Leivakorvi ülejääke täis: mooniseemnetega plaadiküpsised või plastikaatkotis kartulisalat, mille me pidime kas ära sööma või ära viskama. See on omamoodi lõks, kui sind on lapsest saati õpetatud, et pillaja on paljas.”
„Ja sa teed kuradi hästi süüa,” ütles Edison.
„Aitäh. Kuigi see on kah omamoodi lõks.”
„See kartulisalat tundub päris ohtlik asi.”
„Jah, hakkad mõtlema, kas inimesed on üldse kunagi lihtsalt söönud ja siis eluga edasi läinud. Iga kord, kui ma külmkapi ukse lahti teen, on mul tunne, nagu vahiksin eneseabiraamatuid täis raamatukokku, kus on konditsioneeritud õhk. No igatahes kui Flethcer taipas, et toidujääkidel ongi üsna aimatav mõju, sattus ta paanikasse. Sellest võib aru saada: tema esimesel naisel tekkis raske metamfetamiinisõltuvus. Sellepärast Fletcher saigi Tanneri ja Cody hooldusõiguse endale. Naine hakkas metat tegema just sellepärast, et kaalust alla võtta. Aga varsti hakkas ta lapsi hooletusse jätma, oli päevade kaupa kadunud. Jäi mitmest hambast ilma … Tekkisid haavandid, ta näppis neid ja need läksid mädanema … Ja kui ta siis järjekordsest tsüklist välja tuli, ei teinud ta muud, kui magas. Kogu see protsess – see oli päris ränk. Siis Fletcheril tekkiski kontrollivajadus.”
„Selliseks ei muutu ühe pärastlõunaga. Sel tüübil,” torises Edison, „ on alati „kontrollivajadus” olnud.”
„Ta kipub loomu poolest sellega liialdama,” möönsin ma. „Igatahes kui ta otsustas paar naela maha võtta, hakkas see füüsilise vormi ja toitumise kinnisidee kumuleeruma. Tanner jällegi ei lase oma sõpradel kunagi unustada, et tema päris ema on narkosõltlane. Nii nagu sina muudkui praalid sellega, kuidas ema ennast ära tappis. Ta jätab niiviisi sünge ja salapärase mulje.”
„Sa mait, see ei ole seesama Iowa, kus me vanaisal külas käisime.”
„Ega jah, Iowale on päris jäle pahupool tekkinud,” ütlesin ma – kuigi aknast paistev süütu vaade ei oleks seda kuidagi reetnud. Küntud maisipõldudel olid mättad kuivanud kõlkatopsudest ehmelised. Nuumaaedikutes nuhisesid prisked lehmad. Sirgel silmapiiril tõusid esile fotogeensed silotornid. „Siin on metaga päris tõsine probleem tekkinud.”
„Mehhiklased,” oletas Edison.
„Ainult alguses. Walmartist saab kõik koostisosad kätte, välja arvatud mingisuguse ammoniaagi, mida farmid väetisena kasutavad. Nii et nüüd on see oma aia toode, nagu tomatid ja piprad. Mis on eriti halb. Kohalik kraam on puhtam. Mehhiko jää …”
Edison turtsatas. „Jää! Poleks arvanud et mu Kesk-Läänes elav väike õde tarvitajate argooga nii hästi kursis on.”
„Siin osariigis on riikliku ravikindlustusega vanaemad kah tarvitajate argooga kursis. Talunikud teevad metat, et ärkvel püsida, näiteks siis, kui saagikoristuse ajal on tarvis terve öö üleval olla. Veoautojuhid samuti. Nemad ütlevad selle kohta „tõhus tibutoit”. Ja kuna see nii palju energiat kulutab, on meta siin kandis koduperenaiste probleem. Dieediravim.”
„Võib-olla ma saangi aru, miks metanarkarist eks inimese konservatiivsemaks muudab,” ütles Edison jälle käsi ristates. „Aga see ei anna põhjust mulle peale hüpata.”
Ehk küll jõhkralt, aga Fletcher oli ilmselt viimaks ometi puudutanud teemat, mida mina olin Edisoni saabumisest alates vältinud. Mul oli kõrini enese argpüksina tundmisest. Olin arvanud, et minust on kena taktitunnet üles näidata, aga võib-olla püüdsin lihtsalt iseendal elu kergemaks teha.
„Kuule …” ma rihtisin pilgu teele. „Me ei ole sellest rääkinud. Aga paramatult panin ma tähele, et … sestsaati kui me viimati nägime … oled sa natuke tüsedam.”
Edison laksas endale vastu põlve ja huilatas. „„Oi, härra Quasimodo, paratamatult panin ma tähele, et te olete natuke kühmus.” „Vabandage, härra Libahunt, paratamatult panin ma tähele, et te olete natuke karvane.” Eks sa oled vist ka lõpuks „tähele pannud”, et Empire State Building on natuke kõrge, päike on väheke ere ja Maa on tiba ümaravõitu.”
Ka mina naersin, kuigi kergendusest. „Olgu, olgu! Ma ei teadnud, kuidas seda jutuks võtta!”
„No näiteks: „Ohoh, vennas, oled sina aga paks!” Kas sa arvad, et ma ei tea, et ma olen paks? Tead, New Yorgis toodetakse ka peegleid.”
„Hea küll.” Suunasin silmad jälle roolilt vennale. „Kui ma lennujaamas esimest korda sulle pilgu heitsin, olin täitsa nõutu. Ma olen ikka veel nõutu. Ma ei saa aru, kuidas sa oled saanud ainult paari aastaga nii palju juurde võtta.”
„Proovi mõnikord. See polegi nii raske.”
Tal oli õigus. Kui tavakalorsusega dieedile päevas neli kaneelisaia lisada, võib üheainsa aastaga kolmsada kuuskümmend viis naela juurde võtta. „Aga …” küsisin ma nõrgalt, „miks?”
„Einoh! Mulle meeldib süüa!”
„Eks kõigile meeldib.”
„Nii et asi polegi nii imelik, eks? Mina olen ka kõik, ja mulle meeldib väga süüa.”
Ohkasin. Ma ei tahtnud teda nurka suruda. „Kas sulle meeldiks alla võtta?”
„Muidugi, kui ma saaksin lihtsalt nuppu vajutada.”
„Mis mõttes?”
„Et mulle meeldiks kümme miljonit dollarit. Mulle meeldiks imekaunis abikaasa – taas kord, võiks lisada. Mulle meeldiks maailmarahu.”
„See on sinu enda võimuses, kui palju sa kaalud.”
„Nii arvad sina.”
„Jah. Nii arvan mina.”
„Sa oled ise ka paar naela juurde võtnud. Kas sulle ka meeldiks neist lahti saada?”
„Jah, tegelikult küll.”
„Nii et miks sa seda siis ei tee? Või ei ole juba teinud?”
Ma kortsutasin kulmu. „Ma ei teagi. Sestsaati kui Fletcher sihukeseks paipoisiks hakkas, tundub, et mina nagu pean halva inimese rolli mängima. See, kui ma supermarketist küpsisepakiga koju tulen, on omamoodi abiventiil. Sul on õigus, kui meil ainult tooreid sojaube antaks, siis lapsed koliksidki Burger Kingi.”
„See on väga keeruline jutt, kui võiks lihtsalt lõunasöögi vahele jätta, tibuke.”
„Ja võib-olla asi ongi keeruline.”
„Nii et mul on veel keerulisem, mõikad?” Vend hakkas vaenulikuks muutuma. „Sina ei saa isegi kolmekümmet naela maha võetud, ja mina pean maha võtma – ma ei teagi, kui palju.”
„Mul ei ole vaja kolmekümmet naela maha võtta, tänan väga. Äärmisel juhul kakskümmend.”
„Ära muretse. Kui see võistlus on, siis medali saad sina.”
„See ei ole võistlus. Aga me võiksime ju kokku leppida, et ei aja asja hullemaks. See oleks ka juba algus, või kuidas? See, kuidas sa viimasel ajal sööd, teeb su ainult paksemaks.”
„Asja juures on ka selline väike probleem, et mind see ei koti.”
See ei olnud muidugi mitte „ka selline” probleem, vaid peamine probleem.
Kui ma Tüütuse ette parkisin, ütles Edison: „Ohoh. See kõik on sinu oma? Päris suur.”
See ei olnud palju enamat kui laohoone, mille ühes otsas asus kontor – aga see oli minu laohoone. Minu mõte, minu töötajad: minu projekt.
„Seda ma alguses ei aimanud,” selgitasin ma, kui Edison ennast kabiinist välja hiivas, „aga üks põhjus, miks see toode edukas on olnud, on see, kuidas ta võistlusvaimu tekitab. Mitte firmade, vaid klientide vahel. Kellel on kõige vaimukam nukk. Või kõige labasem. Meil on olnud mitu tellimust meesoost Tüütusele, kes ainult röhitseb, norskab, aevastab, rögiseb ja sülitab. Kellel käivad luksud