SELLE RAAMATU AUTORI GREG GAINESI EESSÕNA

      Mul pole õrna aimugi, kuidas see lollakas raamat valmis kirjutada.

      Võin ma teiega hetkeks aus olla? See lause on absoluutne tõde. Kui hakkasin seda raamatut kirjutama, proovisin alustada lausega: „See oli kõige parem aeg ja kõige hullem aeg”. Ma täitsa tõesti arvasin, et võin seda raamatut niiviisi alustada. Kujutasin ette, et see on klassikaline raamatu alustamise lause. Aga seejärel ma ei suutnud enam välja mõelda, kuidas jätkata. Vahtisin tund aega arvutiekraani ja minu suurimaks saavutuseks sai peast segimineku vältimine. Proovisin selgest meeleheitest kirjavahemärkide ja kursiiviga mässata, umbes niiviisi:

      See oli kõige parem aeg? Ja kõige hullem aeg?!!

      Mida põrgut see üldse peaks tähendama? Miks peaks keegi midagi niisugust üldse teha tahtma, kui ta aju just hallitama pole läinud – mida minu oma tõenäoliselt on.

      Põhiline on see, et ma ei oska selle raamatuga midagi peale hakata. Ma pole ju kirjanik. Ma teen filme. Nii et nüüd te tõenäoliselt küsite endalt:

      1. Miks see kutt kirjutab raamatut selle asemel, et filmi teha?

      2. Kas sel on midagi hallitusega pistmist?

      Vastus

      Võti

      1. Ma kirjutan filmi tegemise asemel raamatut, sest ma lõpetasin filmitegemise igaveseks ära. Kui täpne olla, siis läksin filmindusest erru pärast seda, kui olin kõigi aegade kõige viletsama filmiga maha saanud. Tavaliselt taandutakse pärast seda, kui oled valmis saanud parima, mida teha suudad – veel parem on muidugi pärast seda maha surra – kuid mina tegin vastupidist. Minu karjääri lühike ülevaade näeb välja selline:

      1. Palju halbu filme

      2. Üks keskpärane film

      3. Mõned päris normaalsed filmid

      4. Üsna korralik film

      5. Kaks või kolm head filmi

      6. Ports päris tugevaid filme

      7. Kõige hullem film, mis iial loodud

      Fin. Kui halb see film siis oli? Nii halb, et tappis ühe inimese. See põhjustas ühe päris surma. Aga küllap näete ise.

      2. Ütleme nii, et kui mind tõesti peaks ajuhallitus vaevama, siis seletaks see paljutki. Ehkki sel juhul peaks mu aju olema enam-vähem sünnist saati kahjustunud. On muidugi olemas võimalus, et see laskis ajust igavuse tõttu jalga või kärvas alatoitumusse.

      Ma tahaksin tegelikult rääkida veel ühest asjast enne, kui selle õudselt mõttetu teosega algust teeme. Te vist juba taipasite, et siin tuleb juttu vähihaigest tüdrukust. Täiesti võimalik, et mõtlete: „Vägev! Siit tuleb elutark ja läbinägelik lugu armastusest, surmast ja täiskasvanuks saamisest. Tõenäoliselt paneb see mu sõna otseses mõttes vahetpidamata silmi vesistama. Olen juba praegu nii põnevil.” Kui te tõesti enam-vähem niiviisi mõtlesite, siis on teil targem see raamat prügikasti toppida ja ise minema joosta. Tegelikult on nii, et ma ei õppinud Racheli leukeemiast mitte midagi. Kogu see lugu tegi mu ilmselt elu suhtes veel lollimaks.

      Ma ei väljendanud end siin kuigi hästi. Mõte on tegelikult niisugune: sellest raamatust ei leia te ühtki Olulist Õppetundi ega Vähetuntud Fakte Armastuse Kohta, rääkimata juba vesistest Pisarakiskumise Hetkedest, Mil Mõistame, Et Lapsepõlv Sai Mööda. Ja erinevalt enamikust raamatutest, kus kirjutatakse vähihaigetest tüdrukutest, ei leia te siit ka seebiseid kaldkirjas mõtteteri, mis peaksid olema nagu hullult sügavmõttelised. Saate aru, millest ma räägin? Ma pean silmas vaat sedasorti lauseid:

      Vähk oli temalt võtnud silmad, kuid ta nägi nüüd maailma selgemalt kui iial enne.

      Süda läheb pahaks. Unustage ära. Minu jaoks ei muutunud elu sellest natukestki mõttekamaks, et ma seda tüdrukut enne surma tundma sain. Kui üldse midagi juhtus, siis see, et kõik muutus veel vähem mõttekaks. Selge?

      Seega võime vist raamatuga pihta hakata.

      (Taipasin just praegu, et te ei pruugi teada, mida fin tähendab. See on kinematograafia termin. Prantsuse keelest lahtiseletatult tähendab see „film sai läbi ja tore on, sest kuna selle tegid prantslased, ei saanud te sellest ilmselt sittagi aru”.)

      Ja seekord tuli tõesti Fin.

      Kuidas on võimalik nii jõledas kohas ellu jääda

      Juhtunu mõistmiseks tuleb alustada sellest, et keskkool imeb täiega. Olete selle eeldusega nõus? Muidugi olete. Et keskkool imeb, on üldtunnustatud tõde. Tegelikult ongi just keskkool see koht, kus me puutume esimest korda kokku elu põhiküsimusega: kuidas on võimalik nii jõledas kohas ellu jääda?

      Enamiku ajast imeb keskastme klassides õppimine veel hullemini, kuid keskaste on sedavõrd hale koht, et ma ei suuda sellest isegi midagi kirjutada, nii et keskendume parem keskkoolile.

      Niisiis, lubage mul end tutvustada: Greg S. Gaines, seitseteist aastat vana. Selles raamatus kirjeldatud ajal olin ma armsa Pittsburghi kesklinnas asuva Bensoni keskkooli lõpuklassi õpilane. Ja enne, kui midagi muud ette võtame, on meil vaja uurida Bensoni kooli ja selle erilisi imemisviise.

      Benson asub jõuka elamurajooni Squirrel Hilli ja üpris mittejõuka Homewoodi piiril ning kummaski piirkonnas elab enam-vähem võrdne arv õpilasi. Televiisorist näete, et keskkoolis on võimul rikaste võsukesed, kuid enamik Squirrel Hilli rikkamaid lapsi käib kohalikus erakoolis, mille nimi on Shadyside Academy. Neid, kes seal ei käi, on mingiks võimuhaaramiseks liiga vähe. See tähendab, mõnikord nad küll üritavad ning see on väga lõbus. Näiteks Olivia Ryan läheb täiesti peast segi, kui ta peaaegu iga päev kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel ühest trepikojast kuseloigu leiab. Siis ta kriiskab kõigi ettejuhtuvate peale, püüdes idioodi järjekindlusega välja selgitada, kes sellega hakkama sai. Seepeale tahaksite öelda: „Liv! Kurjategija tõenäoliselt ei tulnud kuriteopaika tagasi. Kusik on ammu oma teed läinud.” Kuid isegi kui seda öelda, ei lõpetaks ta ilmselt märatsemist. Nii ehk naa ei mõjuta kellegi kriiskamine midagi. Ta on umbes nagu kassipoeg, kes proovib kedagi surnuks pureda. Kassipojal on külmaverelise kiskja mõrtsukainstinktid olemas, kuid ta on ikkagi väike nunnu kassipoeg, kelle tahaks kingakarpi toppida, sellest video teha ja see YouTube’i vanaemadele vaatamiseks üles panna.

      Nii et rikkurid ei ole kamp number üks. Järgmised kandidaadid peaksid olema loogiliselt võttes usklikud lapsed. Neid on tohutult palju ja huvi kooli valitseda on neil kohe kindlasti olemas. Samas on nende tugevaim külg ehk võimuiha ühtlasi ka nende suurim nõrkus, sest nad püüavad sulle pähe istuda sind kirikusse kutsudes. „Meil on seal küpsiseid ja lauamänge,” ütlevad nad, või siis: „Me saime äsja Wii konsooli.” See tundub alati kuidagi veider. Viimaks taipad, et need on täpselt need laused, mida võib kuulda kommionude suust.

      Sedasorti taktikat kasutavad kirikulapsed ei saa samuti kambaks number üks. Nad lihtsalt ajavad kõigile judinad peale. Paljudes koolides oleksid sportlased kõvad troonikandidaadid, kuid peaaegu kõik Bensoni sportlased on mustanahalised ja valged lapsed kardavad neid. Kes veel võiksid masse juhtida? Nohikud? No kuulge. Poliitika neid ei huvita. Nemad loodavad lihtsalt end džunglisse peites ja iga põõsasahina peale hirmust tardudes kuni keskkooli lõpuni mitte kellelegi silma jääda ning minna edasi mõnda kolledžisse, kus keegi ei narri neid sellepärast, et nad teavad, kuidas määrsõnu kasutatakse. Isetegevuslased? Issand jumal, sellest tuleks veresaun. Nad pekstaks nende endi kapsaks loetud „The Wiz’i”1 lauluraamatutega surnuks. Savumehed? Neil puudub initsiatiiv. Jõugusjõlkujad? Vähestel oleks vajalikke eeldusi. Bändipoisid? Nende saatus oleks enam-vähem sama, mis isetegevuslastel, või mingil moel kurvemgi. Goodid? Isegi mõttemängus ilmvõimatu.

      Niisiis on Bensoni koolis sotsiaalse hierarhia redeli ülemine pulk tühi ja tulemuseks on kaos.

      (Lubage mul ühtlasi märkida, et minu nimetatud kategooriad on tublisti lihtsustatud. Kas võib olemas olla seltskondi, mille liikmeteks korraga nohikud/rikkurid/sportlased ja nii edasi? Võib. Kas on kampasid, mida on raske liigitada, sest need koosnevad suvalistest kindla määratluseta semudest? Ka neid

---

Скачать книгу