Villa järve ääres. Ira Lember
Читать онлайн книгу.
hal
Tee viib järve äärde
Üks noor neiu kõndis mööda alleed järve äärde ning jõudes järve kaldale, seisatas ja vaatas kui armunu peegelsiledat vett. Ta ju armastaski seda järve, armastas tema vee sillerdust, tema peegeldust ja pidas seda järve oma heaks ja ustavaks sõbraks. Järv oli sõber, kellele sai peale silmsideme ka kõiki oma tundeid välja näidata. Järve ees ei olnud vaja teeselda ega lasta end paremana näida, mis inimeste juures nii oluline oli. Järv ju kannatas kõik välja. Olgu naeru või raevu, isegi nuttu. Teadjate sõnul olevat ennevanasti siia järve nii mitugi noort naist end uputanud, kui mõisahärra nad häbisse saatnud. Või oli see paljas legend? Ehk valvsate emade väljamõeldis, et tütreid kasinaks kasvatada.
See noor neiu, kes juba lapsena selle järvega sinasõber, oli Maret Kolk. Esmatutvus järvega toimus Maretil küll selle järve teises otsas, seal, kus järvesopp ulatus alevisse välja ja kus alevilapsed supelda armastasid.
Seal ei olnud järv liiga sügav, vanemad inimesed teadsid, et seal ei olnud ühtegi sügavat allika- ehk hauakohta, ja polnud teada ka, et keegi sinna kunagi uppunud oleks. Seal võisid lapsed ohutult supelda, arvasid nende vanemad, ja ega siis alevirahval olnudki aega volilt käes, et laste järele valvata.
Alevis hüüti järve ka hoopis teise nimega – seal nimetati teda vaid Kõrkjajärveks. Eks ta ju kunagi, siis kui kõikjal vaid kõrkjad veel vohasid, oligi oma nime vääriline olnud, seni kui pilliroog ta valdused üle võttis ja järves peremehetsema asus, surudes kõrkjad vaid väiksesse piirkonda elama. Mis parata, suuremal ikka suurem võim. Nüüd pidas pilliroog pidu, vallutas aina suurema maa enda alla ja kui poleks vetteminekuks purret tehtud, olnuks seal suplemine päris keeruline. Ent pilliroog aina kasvas ja laienes. Seda nägi juba ümbruskonna talude katuste järgi, mis ju eranditult pilliroost. Mis viga nii katust teha või seda lappida, kui materjal priilt otse järvest käes.
Ja ka teed, mis järvele viisid, olid inimeste poolt pillirooga ühetasaseks sillutatud. Ent järv, see kandis ikka veel Kõrkjajärve nime, ja andis kõrkjatele lootust, et kunagi tõusevad nad taas oma järve peremeheks.
Sama järv kandis vaid mõne kilomeetri jagu eemal juba romantilisemat nime, kus seda sama järve Järvesilmaks ehk Järvepilguks kutsuti. Järve ääres oli nimesiltki: Järvepilgu järv. Heal lapsel mitu nime, ütles rahvasuugi.
Kenat juugendstiilis villat, kuhu väiksem alleeharu viis, kutsuti samuti Järvepilgu villaks. See villa oli järvele kõige lähemal asuv hoone (siinkandis, keset metsi ja orge teisi ei paistnudki) ja võib-olla ka sellepärast, et villa suures aias oli veel omaette väikene järv või tiik, mis otsekui lastele supluseks loodud. See väike järv oli nagu mälestus kunagisest laiemast järvestikust, mida siin ja seal juba rohtunud orud meenutasid.
Järvepilgu villa nime kandis see maja juba ammusest ajast, juba siis, kui kuulus veel saksa soost omanikule parun Müllerfeldile, kes seda küll vaid suvitamiseks kasutas. Tammealleegi, mis algul vaid maanteelt villani rajatud oli, lasi parun varsti uute istikutega pikendada ja siis juba päris järveni välja ehitada. Mõlemas suunas umbes kolmsada meetrit, kus oli kena jalutada ja härrasrahval ka troskaga puudevarjus järvele sõita. Nii nagu paruniajal, ei liikunud sellel alleel ka nüüdsete peremeeste aegu võõraid inimesi. Vähemalt mitte ilma põhjuseta. Noh, kes nii väga tahtis, see oleks ka põhjuse leidnud. Ega keegi otseselt ju keelanud. Kuid nii oli see ajapikku lihtsalt välja kujunenud. Ja nii jäi Järvepilgu kaldapealne koos kauni kõrge purdega ja väikese suplusmajaga, mis kõik praeguse peremehe poolt projekteeritud, võõrastele vaid eemalt vaadata. Eemaltvaatajad olid enamasti alevinoored, kes paadiga lusti sõitsid, tihkamata kaldale randuda. Kuigi järv kuulus kõigile, oli maa ju ikkagi eravalduses.
Sama kehtis ju ka tenniseväljaku kohta, kus mängisid ainult villa omanikud ja loomulikult ka nende külalised.
Kui Maret oma emaga siia villasse viis aastat tagasi elama asus, oli kadestajaid palju. Ja Maret tundis endki kõrvust tõstetuna. Kuigi tema koolitee oli nüüd mitme kilomeetri võrra pikem ja enamasti kõndis ta selle maa ikkagi jalgsi maha, andis talle kõvasti enesekindlust juurde, et ta ei elanud enam alevis, vaid Järvepilgu villas. Ja mitte ainult tema enda silmis, ta oli tõusnud ka oma klassikaaslaste silmis, kelle jaoks ta siiani vaid kui hall hiireke oli olnud. Nüüd pandi teda esmakordselt tähele. See oli meeldiv tunne. Siiani, enne villasse elama asumist, ei tahtnudki ta tähelepanu äratada, ta ju sooviski tähelepanuta ja nähtamatuna oma koolipäevi õhtusse saada, ta ei tahtnud, et teda ta isa pärast haletsetaks, kui too oli järjekordselt alevi peal laamendanud.
Korraga aga muutus kõik. Kõik oli teisiti. Järvepilgu villas elamine muutis Mareti elu, kes tundis end kui ümbervahetatuna. See oli hea tunne. Nagu seegi, et mitmed ta kooliõed isegi kadestasid teda. Sest kes poleks siis tahtnud selles kaunis villas elada? Polnud ju tähtis, et tema ema ei olnud villa omanik, vaid ainult majaperenaine või virtin, nagu proua seda ametit nimetas. Tähtis oli ikkagi see, et nad elasid selles kenas villas ja Maretil oli priipääs Järvesilma järvele. Ei olnud talle ju keelatud kasutada ka väikest mootorpaati, mis oli varjul kenas paadikuuris, kuigi ta üksipäini ei oleks söandanud ega ka julgenud sõita. Kuid sugulase Violetaga ja tema sõpradega aga küll. Siis kohtusid nad mõnikord järve keskel ka Mareti koolikaaslastega, kes küll lihtsa aerupaadiga sõitsid. Ja iga kord tundis siis Maret end ülendatuna.
Aga ülendatud saavad alandatud, ütles Pühakiri, kuigi teises järjekorras. Ka Maret tundis seda omal nahal. Ja mitte just harva.
Nüüdseks oli Maret oma emaga juba viis aastat villas elanud. Ja endine ning üsnagi nirune alevielu hakkas pikapeale ka ununema. Maret ei tahtnudki sellest enam rääkida, nagu poleks tal varasemat elu üldse olnudki. Ja ka ema vaikis. Ju tahtis temagi seda perioodi oma elust kui mitte kustutada, siis alatiseks selja taha jätta.
Seni, kui Mareti isa ikka veel alevis omas majas elas, tuletas too ikkagi endist elu meelde. Kuigi ta ei käinud neid enam villas tülitamas, see oli talle villaomanike poolt ära keelatud.
Ehkki Maret armastas oma isa ja tal oli temast ka häid mälestusi – juba üksnes see, kuis isa oli talle ujumist õpetanud ja kui ta selle kunsti ruttu selgeks sai, siis armastas isa uhkustada, et tütar on kui tema suust kukkunud –, tulid ikkagi isale mõeldes esmalt meelde just pahad ja inetud mälestused. Isale mõeldes tuli kohe meelde see häbi ja alandus, mida ta oma isa pärast kunagi tundnud oli. Ja muidugi ka hirm omaenese isa ees ja isa eest ära jooksmine. Mareti isa Aadu Kolk oli muidu tubli ehituskümnik. Ta oskas oma tööd, oskas teisi juhendada ja oli sõnapidaja töömees, aga ainult siis, kui tal karske periood oli, siis tegi ta oma tööd akuraatselt.
Kahjuks oli ta aga viinalembeline mees ja ei olnud harvad juhused, kui ta palgapäeval kogu oma palga viimse sendini maha prassis.
Aga see polnud veel kõik. Aadu Kolk muutus purjus peaga ülbeks uhkustajaks, tigedaks ja vägivaldseks inimeseks. Seda just eriti oma abikaasa vastu, kes talle joomise pärast etteheiteid tegi. Aadus oleks kui kaks erinevat isikut pesitsenud – kaine peaga sõbralik, lahke ja humoorikas inimene, kes aga muutus purjus peaga uhkustavaks ja ülbeks, tülinorivaks ja tigedaks inimeseks. Ta oli oma naise vastu mitugi korda kätt tõstnud. Tütart ei olnud ta küll löönud, aga ehk ainult sellepärast, et Maret puges enamasti isa tuleku ajaks peitu, kust ta siis piilus ja uuris, kas isa on ikka kaine ja siis alles julges ta välja tulla. Siiani polnud Maret veel suutnud üht koledat mälestust oma mälust kustutada. Isa jooksis, kirves käes, emale järele, kes tema eest trepist alla tänavale pages. Õnneks peatasid kaks naabrimeest joomari ja viisid ta kainenema. Järgmisel päeval, kainena, kahetses Aadu oma tegusid, ka neid, mida ise enam ei mäletanudki ja palus põlvili maas oma naiselt andestust. Tihti ei mäletanud mees isegi enam oma purjus peaga mööbeldamist. Ka Maret oleks tahtnud need koledad mälestused unustada, aga ei saanud, need mälestused olid ta hinge sisse igaveseks kõrvetatud. Ka üks mittetahtlik refleks, mis tema silma juures tõmblema hakkas, tuletas talle neid inetuid isa tegusid meelde. See närvitõmme sai alguse just siis, kui isa oli kirvega vehelnud ja ema ähvardanud.
Kui siis ema esmakordselt tütre närvitõmmet nägi, arvas ta, et tütar teeb viguripärast grimasse ja isegi pahandas temaga. Ent kui selgus, et tütar ei tee neid grimasse omatahtsi ja on ise ka sellest heitunud, hakkas ema muretsema ja viis tütre arstile. Arst kirjutas välja rahustava rohu, mis küll närvitõmmet veidi vähendas, kuid nähud ja mure jäid ikkagi alles.
Isa kahetses kibedasti, lubas end kokku võtta, lubas end muuta. Ta tõotas oma naisele, et tulevikus läheb kõik