.
Читать онлайн книгу.
UNIVERSUM
Proxima Centauri ekspeditsioon, mida 2119. aastal rahastas Jordani Fond, oli esimene teadaolev katse jõuda siinse galaktika lähimate tähtedeni. Milline võis olla selle laeva õnnetu saatus, oskame ainult oletada.
«SEAL ON MUUTI! Vaata ette!»
Hoiatava hüüde peale tõmbus Hugh Hoyland hetkegi viivitamata kägarasse. Munasuurune teraskuul kõmatas ta pea kohal napilt skalbist kõrgemal vastu vaheseina niisuguse jõuga, mis tõotas koljumurdu. Kiirus, millega Hugh oli sukeldunud, kergitas ta jalad põrandaplaatidelt lahti. Enne kui keha oleks jõudnud aegamisi jälle tekile laskuda, toetas ta jala selja taga vastu seina ja tõukas. Nii läks ta mööda koridori pikale horisontaalsööstule, nuga käes valmis.
Ta pööras end õhus, toetudes selleks jalaga korraks vastasseinale koridorikäänakul, mille tagant muuti oli teda rünnanud, ja maandus kergelt jalule. Koridori teine haru oli tühi. Hugh’ kaks kaaslast ühinesid temaga, libistades jalgu kohmakalt põrandaplaatidel.
«Läinud?» küsis Alan Mahoney.
«Jah,» kinnitas Hoyland. «Silmasin teda korraks, enne kui ta sealt luugist alla kadus. Emane, ma arvan. Paistis, et tal oli neli jalga.»
«Kaks või neli – nüüd me teda enam kätte ei saa,» märkis kolmas mees.
«Kes sihukest üldse tahaks kätte saada, et Huff teda võtaks?» protestis Mahoney.
«Mina küll mitte.»
«Nojah, mina tahan,» ütles Hoyland. «Jordani nimel, kui ta oleks sihtinud kaks tolli allapoole, oleksin praegu Konverteri jaoks valmis.»
«Kas te kumbki ei saa kolme sõnagi ütelda ilma vandumata?» pahandas kolmas mees. «Mis siis, kui Kapten teid kuuleb?» Kaptenit nimetades puudutas ta austusavalduseks oma laupa.
«Oh, Jordani pärast,» kähvas Hoyland, «ära ole ometi nii nõme, Mort Tyler. Sa pole veel teadlane. Arvan, et olen sama pühendunud kui sinagi; pole ju surmapatt vahel natuke auru välja lasta. Isegi teadlased teevad seda. Olen kuulnud küll.»
Tyler tegi suu lahti, nagu tahaks vastu vaielda, aga mõtles siis ilmselt ümber. Mahoney puudutas Hoylandi käsivart. «Kuule, Hugh,» palus ta, «lähme juba siit minema. Me pole kunagi varem nii kõrgel käinud. Olen täitsa närvis ja tahaks sinna alla, kus tunnen natuke kaalu oma jalgadele toetumas.»
Hoyland heitis igatseva pilgu luugile, mille kaudu ründaja oli kadunud, ja pigistas noapära pihus. «Hea küll, poiss,» ütles ta, «allapoole tulebki ju igatahes minna.»
Ta pööras ümber ja nihkus libistades luugi poole, millest nad olid tulnud sellele tasandile, kus praegu viibisid, teised kaks kannul. Kasutamata redelit, millest nad olid üles roninud, astus ta lihtsalt luugist sisse ja hõljus aeglaselt viisteist jalga allpool olevale tekile, Tyler ja Mahoney kohe tema järel. Järgmine luuk, mis jäi eelmise asukohast mõne jala võrra kõrvale, võimaldas pääseda veel madalamale tekile. Alla, alla, alla – ja veel allapoole langesid nad, läbides kümneid ja tosinaid tekke, mis kõik olid vaiksed, hämaralt valgustatud, müstilised. Iga korraga langesid nad pisut kiiremini, maandusid pisut raskemalt.
Viimaks hakkas Mahoney protestima: «Kõnnime parem ülejäänud tee, Hugh. See viimane hüpe tegi jalgadele haiget.»
«Hea küll. Aga see võtab rohkem aega. Kui palju veel minna on? Kas keegi pidas arvet?»
«Meil on jäänud veel seitsekümmend tekki, enne kui põllumaale jõuame,» vastas Tyler.
«Kust sa tead?» nõudis Mahoney kahtlustavalt.
«Ma lugesin need kokku, tobu. Ja kui alla tulime, siis lahutasin igal tekil ühe maha.»
«Ei lugenud sa midagi. Peale teadlaste ei oska keegi nii palju arvutada. Ainult sellepärast, et oled lugema ja kirjutama õppinud, arvad nüüd, et tead kõike.»
Hoyland segas vahele, enne kui vaidlus oleks tüliks kiskunud. «Ole vait, Alan. Võib-olla ta oskabki. Tal on sihukeste asjade peale nutti. Igatahes tundub see küll nagu seitsmekümnes tekk – olen juba üsna raske.»
«Äkki meeldiks talle mu noaterad kokku arvutada.»
«Jäta järele, ma ütlesin. Duellid on väljaspool küla keelatud. See on Seadus.» Nad jätkasid vaikides, joostes kergelt treppidest alla, kuni igal järgmisel tasandil üha kasvav raskus neid rahulikumalt kõndima sundis. Nüüd jõudsid nad tasandile, mis oli üsna eredalt valgustatud ja kus tekkide vaheline ruum oli poole kõrgem kui ülemistel korrustel. Õhk oli niiske ja soe; taimed varjasid vaadet.
«Noh, jõudsimegi viimaks alla,» ütles Hugh. «Ma ei tunne seda majapidamist ära. Tulime vist allapoole teistkaudu, kui üles läksime.»
«Seal on üks maaharija,» märkis Tyler. Ta torkas väikesed sõrmed suhu ja vilistas, siis hõikas: «Hei! Laevakaaslane! Kus me oleme?»
Talumees vaatas nad aeglaselt üle, seejärel andis vastumeelselt ühesilbilisi juhatusi, kuidas jõuda peakoridorini, mis pidi tagasi nende oma külasse viima.
Järgnes pooleteisemiiline kiire kõnd mööda laia tunnelit, kus käis suhteliselt tihe liiklus: teekäijad, pakikandjad, mõni juhuslik käsikäru, auväärt teadlane kandetoolis, mida tassisid neli tursket kandjat ja mille ees kõndis relvis vahimees, et tavalisi meeskonnaliikmeid teelt tõrjuda. Need poolteist miili tõid nad oma küla ühisruumi, avarasse saali, mis oli kolme teki kõrgune ja arvatavasti kümme korda nii lai. Nad läksid lahku ja kõndisid kõik eri suunas – Hugh läks oma kajutisse kadettide kasarmus, kuhu olid majutatud noored poissmehed, kes enam vanematega koos ei elanud. Ta pesi end ja läks siis oma onu korterisse, kelle heaks ta toidu eest töötas. Tädi tõstis pilgu, kui Hugh sisse astus, ent ei öelnud midagi nagu naisele kohane.
Onu ütles: «Tere, Hugh. Käisid jälle uurimisretkel?»
«Head söömist, onu. Käisin jah.»
Onu, tuim ja mõistlik mees, näis olevat mõõdukalt lõbustatud. «Kus sa siis käisid ja mida nägid?»
Tädi oli vaikselt ruumist välja lipsanud ja tuli nüüd tagasi einega, mille asetas Hugh’ ette. Too asus kohe toidu kallale; tal ei tulnud pähegi naist tänada. Enne vastamist mälus ta suutäie.
«Üleval. Ronisime peaaegu kaaluta tasandini välja. Üks muuti üritas mu kolu lõhki lüüa.»
Onu itsitas. «Küll sa neis koridorides veel oma lõpu leiad, poiss. Pööraksid parem rohkem tähelepanu mu ärile, enne kui suren ja ennast su tee pealt koristan.»
Hugh’ ilme muutus kangekaelseks. «Kas sina pole siis üldse uudishimulik, onu?»
«Mina või? Oh, eks noorest peast hulkusin minagi kõvasti ringi. Kõndisin terve peatunneli ringiratast läbi ja jõudsin jälle külasse tagasi. Läksin otse läbi Pimeda Sektori, muutid kandu napsamas. Kas seda armi näed?»
Hugh heitis sellele pealiskaudse pilgu. Ta oli armi palju kordi varemgi näinud ja kuulnud lugu tüütuseni korratavat. Või tegi laevale üks kord tiiru peale, päh! Hugh tahtis igale poole minna, kõike näha ja välja selgitada, miks asjad nii on. Näiteks need ülemised tasandid: kui inimestel polnud ette nähtud sinna üles ronida, miks oli Jordan need siis üldse loonud?
Kuid ta jättis need mõtted enda teada ja jätkas oma einet.
Onu vahetas teemat. «Mul on tarvis Tunnistaja juures käia. John Black väidab, et võlgnen talle kolm siga. Tahad kaasa tulla?» «Ohei, arvan, etmitte…Oot! Tahanikka!»
«Tee siis kähku.»
Nad astusid kadettide kasarmust läbi, kus Hugh teatas, et läheb ülesannet täitma. Tunnistaja elas otse kasarmu vastas teisel pool ühisruumi väikeses haisvas kambris, kus oli valmilt kättesaadav kõigile, kes ta andeid vajasid. Nad leidsid ta ukseavas lösutamas ja küünega hambavahesid urgitsemas. Tema õpilane, vinnilise näo ja sihikindla ilmega lühinägelik nooruk, kükitas tema taga.
«Head söömist,» soovis Hugh’ onu.
«Head söömist sullegi, Edard Hoyland. Kas tulid asja pärast või lihtsalt vanale mehele seltsiks?»
«Mõlemat,» vastas Hugh’ onu diplomaatiliselt ja selgitas siis oma probleemi.
«Või nii,» ütles Tunnistaja. «Nojah, kokkulepe on piisavalt selge:
Black