Mina, Katariina. Laila Hirvisaari
Читать онлайн книгу.
ene osa
1. PEATÜKK
Õnnetus juhtus teel Suurde söögisaali. Olin lõpetanud diplomaatkonna esindajate vastuvõtu ja siirdusime pidulikule lõunasöögile. Laskusin oma saatjaskonnaga mööda paraadtreppi alla. Keisrinna ees kõnnivad otsekui teed juhatades kaks livreedes tseremooniameistrit, siis tuleb kuuemeetrise vahe järel uhkes üksinduses keisrinna, veel kuus meetrit, ja siis ülejäänud õukond tähtsuse järjekorras. Mul oli seljas kollane krinoliiniga siidkleit. Kollased siidkingad olid poolkõrgete kontsade ja teravate ninadega. Kingakonts jäi kleidisappa kinni ja ma kukkusin palee trepist alla, maandudes kogu raskusega otse parema jala peale. Jalga lõi nii terav valu, et karjusin kõvasti ja mul hakkas paha. Esimesena ruttas minu juurde minu favoriit Platon Zubov, siis jooksid kohale lakeid, kammerteenrid ja hädaldavad õuedaamid. Keegi kiirustas arste kutsuma.
Mu jalg jooksis verd ja põlv oli ebaloomulikult välja väänatud, sest kukkusin just trepi kõrval seisnud kristallist lillevaasi otsa. See polnud mingi väike vaas, see oli peaaegu minu suurune ja täis esimesi suvelilli. Lamasin trepi ees keset kilde, teravad klaasitükid olid mul isegi juustes.
Mul on selle loo pärast piinlik. Riided rebenesid, aga õnneks korsett natuke kaitses. Vähemalt paljad kintsud ei vilkunud nii nagu omal ajal Marta Skawron´skal, kes kukkus oma pesuhunnikuga ainult selleks, et tõmmata endale tsaar Peetri tähelepanu. Hiljem sai temast keisrinna Katariina I. Kohale ruttas Talvepalee intendant krahv Barjatinski, tema järel jooksujalu arst Anatoli Semjonovitš Vassilevski ja minu teine arst krahv Baturin.
„Kuhu te kavatsete Tema Majesteedi viia?” hüüdis Barjatinski. „Keisrinna tuleb viia paraadmagamistuppa. Ta peab ju hommikust õhtuni ministreid ja diplomaate vastu võtma. Lakeid ja lai tool!”
See oli päris suur sagimine… Ma ei saanud jalale toetuda, arst tõmbas mu põlve õigesse asendisse. Nad tõstsid mind ettevaatlikult laia tugitooli, jalg tegi väljakannatamatut valu, selle alla pisteti padi. Ainult nii võidi mind kanda minu suurtesse ruumidesse, mu paraadmagamistuppa, mille tohutus baldahhiinvoodis olen kõigi nende aastakümnete jooksul harva maganud. Keegi ei tohi segada minu ööund, ütles Anatoli Semjonovitš. Teadsin, et arsti sõnad olid mõeldud Platon Zubovile. Teinud kindlaks, et ma jäin ellu, tegi Zubov tasakesi minekut. Anatoli Semjonovitš ja Baturin noppisid mitu tundi minust klaasikilde, neid oli mu juustes, riietes, paremas käsivarres ja kõige rohkem jalas.
Päeva ajaks püütakse mind magamisasendist pisut kõrgemale tõsta. See igavene lamamine tüütab ära, aga ma ei saa oma jalga liigutada, see on kuni kubemeni sidemes. Põlv teeb kuratlikku valu, haavad immitsevad ikka veel ja laienenud veresooned, mida seni olen varjanud, on haiges jalas lausa kurjaks läinud. Katsun magada, aga näen kõikjal ainult klaasikilde… Igatsen oma hurdakoeri, kuigi Saucisse ja Pomme on vallatud, pistavad nahka isegi sametpadjad. Muutuvad kohe rahutuks, kui näevad, et olen hädas. Ulgumise pärast on tulnud nad Talvepaleest ära viia.
Paraadmagamistuba asub Talvepalee teisel korrusel. Aknad on kõrged, aknakardinad tumepunasest sametist. Mu baldahhiinvoodi on tohutu suur. Voodit ümbritsevad neli spiraalikujulist kullaga kaunistatud sammast. Päevatekk on tepitud kollasest siidist. Suurte akende vahel on kullatud peeglid. Keset tuba seisab ümmargune punane sohva, mille keskel kasvab palm. Kellakapid hankisin Itaaliast. Igal seinal on maastikumaalid, ostsin need ise Hollandist. Kandelaabreid ja kristallist küünlajalgu on nii palju, et ruum upub valgusse ja soojeneb, kui küünlad põlevad.
Minu pea kohal laes on kuppel, millele on maalitud mängivad lapsinglid. Nad on alasti ja hoiavad oma väikestes kätes lillevanikuid. Toa igas nurgas on laeni ulatuvad kullaga kaunistatud valged sambad. Ja mis seal lae servaski muud on, sealtki piiluvad pontsakad inglikesed. Oh missuguse luksuse ja sära keskel ma põen! Keisrinnad ja keisrid põevad ikka kullatud ruumides, keisrinna Jelizaveta suri Vanas Talvepalees. Kahjuks suri minu kadunud mees keiser Peeter tavalises maamõisas ilma Cupidodeta. Ega mina veel ühe kukerpalli kätte sure, aga siis kui suren, suren selles toas.
Sellest toast läheb kolm ust. Peauks, kust tullakse ja minnakse, teine uks, mis viib minu erabuduaari, ning kolmas, väike, peaaegu märkamatu uks viib minu kümblustuppa, kus on ka potitool.
Eile oli tuba järsku rahvast täis. Mu poeg suurvürst Pavel1 ja tema lapsed kogunesid ümber voodi. Minia Maria Fjodorovna jäi Pavlovskisse, ta on ikka veel lapsevoodis pärast seda, kui sünnitas oma kaheksanda lapse Anna. Ka minu vanem pojapoeg Aleksandr2, kes on abielus Jelizaveta Aleksejevnaga, oli kohal. Aleksandr on seitseteist, kena poiss, aristokraatlik ja arukas. Tema vennas Konstantin on kuusteist, sama kena nagu vanem vendki. Nad on mulle väga lähedased. Vanim Paveli tütardest, Aleksandra, on juba noor preili, aga ühesugustes kleitides nooremad tüdrukud, minu väikesed harakad Jelena, Maria ja Jekaterina vatrasid kogu aeg ühekorraga. Minu armastatud Olga on varsti kolmeaastane, kõhn ja kahvatu laps. Tõmbasin ta oma kõrvale ja manitsesin kõiki tüdrukuid, et nad mu jalale häda ei teeks.
Tüdrukud keerlesid mu ümber ja küsisid: „Mémé, kas see tegi haiget? Kas sul on valus? Kas sa ei saa enam kunagi käia?!”
Olga meenutab mulle alati neid kahte portreed, mis ripuvad mu seinal. Ka seekord ta vaatas neid ja küsis: „Mémé, kas need mõlemad tüdrukud on surnud?” Noogutasin.
Mu vanema poja Paveli pere on alati elanud imeilusas Pavlovski lossis. Suurvürst Pavel ise on tõmbunud eraldatusse Gattšina paleesse. Seal ümbritseb teda terve ihukaitsekaart, sest ta kardab salamõrtsukaid. Pavlovski tohutu suures pargis on mu lastelastel olnud ruumi vallatleda, sõuda tiigil, mängida purskkaevudega kaunistatud pargis, sõita talvel väikese reega ja mängida suvel kõikvõimalikke mänge.
Perre sündinud väikest Annat ei ole ma isegi veel näinud. Mu minia Maria Fjodorovna on kaunis naine, tema kohta võib öelda, et ta on tüse, aga ta on veetleval moel ümarate vormidega. Seitsmeteistkümne aasta jooksul on Maria olnud peaaegu igal aastal rase. Ta on väga osavate kätega, meisterdab väikesi kujukesi, maalib oma laste portreid, lõikab laste järgi siluette, tikib ristpistes ja õmbleb isegi potitooli katteid. Maria Fjodorovna on kena näoga, minu meelest meenutab ta näost natuke Marie Antoinette’i. Marie Antoinette hukati kahe aasta eest, need toored ja revolutsioonilised Prantsuse mässajad! Maa, kes mõrvab oma valitsejad, elab saja-aastases needuses. Kellele on antud seda näha… See needus on juba alanud.
Oma poja Paveli kohta seevastu ei või ma öelda, et ta oleks kena, nagu ei olnud ka mu kadunud mees keiser Peeter. Peetril oli pikk nägu ja pikk nina, Pavelil on imelik nösunina ja kõige igavam nägu tervel Venemaal. Aga isa ja abikaasana on mu poeg küll tubli, eriti mis puutub perekonna suurusesse.
Nad sõid lõunat siinsamas paraadmagamistoa kõrval asuvas saalis. Mõlemad uksepooled olid lahti, nii et ma võisin näha, kuidas kaks pikka lauda täitusid lõunatajatest. Lakeid tassisid toitu ja lapsed lärmasid, nagu poleks neil mingit kodust kasvatust. Aga väike Olga pikutas minu kõrval oma valges kleidis. Ta ei olnud näljane, ta silmitses seinal olevate pisitüdrukute portreesid ja küsis hästi vaikselt: „Mémé, kas surm teeb väga haiget?” Võpatasin, aga ainult tasakesi, omas mõttes, ei näidanud seda talle välja.
Pavel istus, pilk sissepoole pööratud, ja vaidles oma poja Aleksandriga selle üle, kas tavaline kodanik võib raamatuid laenutada. Paveli meelest oli see ainult aadli eesõigus. Mina olin kindlalt oma pojapoja Aleksandri poolel ka selles asjas. Konstantin unistas omaette, ta on oma vennast selgelt vaiksem. Ma pean talle mõnest Euroopa õukonnast abikaasa otsima… Mu väiksed harakad Jelena, Maria ja Jekaterina mängisid pärast lõunat põrandal kaarte ja kihistasid naerda. Ja väike Olga pikutas ikka veel minu kõrval ning vaatles mind uurivalt. „Mémé, Olga hakkab ingliks. Inglitel on tiivad.” Vakatasin.
Olen alati õnnelik, kui saan lapselapsed oma juurde. Tean, et ka mu teisele pojale, Aleksei Grigorjevitš Bobrinskile saadeti sõna ja ta tuleb suve jooksul Eestist siia, vaatama oma trepil kukkunud ema. Aga peab tunnistama, et lõpuks olin kogu sellest lärmist väga väsinud. Õhtupoolikul pressis mu poja pere ennast peatrepi ees seisvatesse tõldadesse ja naasis Pavlovskisse.
Pikka aega olen ma igatsenud vaikust. Mu elu kulgeb nii suures sõltuvuses aastaaegadest, et mu üksiolemine kohaneb paiga, mitte ajaga. Kas on mai lõpp? On juba juuni algus. Esitasin Anatoli Semjonovitšile soovi, et kui mu seisund lubab, võiksin suvel vähemalt
Tulevane keiser Paul I, valitses 1796–1801.
Tulevane keiser Aleksander I, valitses 1801–1825.