Vladimir Wiedemann (snd 1955) oli kahtlemata üks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Juba teismelisena hakkas ta kahtlema nõukogude propagandas ning otsima viise, kuidas haridussüsteemi pakutavat teadmistepagasit laiendada. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. Tohutu mälupangaga autori kirevast elust võiks mõne killukesena esile tõsta maagia-alaseid eksperimente tema nooruspõlve Tallinnas, pühendunud meditatsiooni- ja joogapraktikat, pööraseid kanepiseiklusi Kesk-Aasias, põrandaaluse trükitööstuse rajamist KGB ruumides, tihedat läbikäimist siinse suurguru Mihkel Ram Tammega (1911-2002), fiktiivabielu kaudu Kolumbiasse põgenemist 1987. aastal, paari dekaadi Berliinis, pikaajalist koostööd venekeelse BBCga ning ärivaistu tänases Londonis. Väljavõtteid tema kirjutistest on ilmunud ajakirjades ja antoloogiates vene, saksa, inglise, prantsuse ja itaalia keeles.

      Oma okultse nooruspõlve valas ta raamatusse „Maagide kool“ (2008), mis heidab detailideküllast valgust tolleaegsesse hipiellu Eestis. „Maagide kool“ oli murranguline teos ka selles mõttes, et ta uuristas tähendusliku prao senisesse postsotsialistliku ühiskonna oludes kujunenud Eesti mälukultuuri. Noored, kellele oli koolis räägitud nõukogude ajast kui siinse kultuuriruumi hallist ja masendavast perioodist, said korraga teada, et punalippude varjus hingas isepäine noortekultuur – siin Eestis progressiivsemalt meelestatud kui kusagil mujal Nõukogudemaal.

      Nendes, keda võimuladvik 1970ndate alguses tituleeris „kahtlasteks pikajuukselisteks“ ja „väärastunud lääne moe“ kandjateks, tundis ehk mõnigi tänane noor ära mõttekaaslasi ajast enne neid.

      Autoritaarse süsteemi ja vabaduse kui hipimaailma ühe põhiprintsiibi vaheline vastuolu on mõistagi olemuslik. Nõukogude hipid püüdlesid vabaduse poole nii iseendas siserännakutega, aga kindlasti oli ka liikuv elustiil see, mis võimaldas pürgida teatud vabadustunde poole. Läänt eraldas küll raudne eesriie, kuid vabalt oli võimalik rännata mööda „kuuendikku planeeti“. Rändamisest sai hipidele elustiil.

      Seigeldi Kesk-Aasiasse, Krimmi ja Kaukaasiasse, aga liiguti aktiivselt ka naaberlinnade, Lenska (Peterburi, tollane Leningrad), Moskva, Riia, Kaunase ja Vilniuse vahet. Nõukogude inimesele „ebasobilik“ välimus oli markeriks, mille kaudu tunti ära mõttekaaslasi erinevatest liidumaadest. Saadi aru, kes on „süsteemis“. Venekeelne hipikogukond nimelt viitaski endale kui „süsteemile“, mis tuleneb ühendist „sistema patsifistov“ ehk patsifistide süsteem. Tegemist oli hipide üleliidulise vennaskonnaga, milles omavahel jagati informatsiooni kohtadest, kus sarnase mõtteviisiga inimesi kohata, aga ka teiste süsteemihipide aadresse ja telefoninumbreid. Peamiselt sõideti pöidlaküüdiga, aga reisiti ka muudmoodi, olles saatjaks loomavagunitele, sokutades end kaubarongidele või proovides koguni aerostoppi.

      Kui spirituaalselt motiveeritud lääne hipid rändasid Nepali ja Indiasse, siis Nõukogude hipidel oli oma „India“ – selleks oli Kesk-Aasia, millele on pühendatud ka käesolev raamat. Kesk-Aasia tõmbas magnetilise väega kokku new age’i rajale sattunud hipisid, aga ka kunstnikke, joogisid või budismist, sufismist ja müstitsismist huvitatud intellektuaale. Kesk-Aasia laiad kanepipõllud garanteerisid vabahingedele reisi ka seal, kus lõpeb tee.

      „Püha kaljukitse radadel“ on Vladimir Jah Guzmani pseudonüümi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa neid üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele.

      Tean omast kogemusestki rändamise saladuslikku võimekust tekitada totaalset vabadustunnet. Vanade hipide hulgas on aga üksjagu olnud neidki, kes on liiga kompromissitult püüelnud vabaduse poole, ületades seejuures ka mõistlikud piirangud, ning kadudes peagi orbiidilt. Wiedemannist kiirgab tänagi tugevat energiat ja teravat taibukust. Paeluvad lood tegelikkuse okultsest poolest elavad temas kirglikult edasi.

      Jääb üle soovida vaid head rännakut! Om mani padme hum!

      ESlMENE OSA

      Seitsmekümnendad

      Eelmäng: Aasia idee

      Kesk-Aasiasse sattusin esimest korda 1977. aastal. Oli stagnaaja koidik. Rahvas kogus rasva, häid kaupu oli iga päevaga müügil aina rohkem ja elu muutus üha lõbusamaks. Olin äsja lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi filoloogi diplomiga ja mul oli hiigla palju vaba aega. Tootmispraktikale külakooliõpetaja ametisse kuskile kaugele Läänemere saarele ma aga mitte mingi hinna eest ei kavatsenud minna. Eestis sai sunduslikust suunamisest siiski suhteliselt lihtsalt kõrvale viilida.

      Sel ajal hakkas end ilmutama new age’i liikumine ning ühiskonna edasijõudnumates kihtides levisid idamaised kombed. Ühesõnaga, ida oli „in“. Tartu Ülikool avaldas õppematerjale Tiibeti meditatsiooni kohta. Tekkis esimene Tallinna–Moskva suunaline krišnaiitide (vaata sõnaseletusi raamatu lõpus – toim) liikumine, mille eesotsas oli Tolja Pinjajev. Alternatiivsetes salongides käis kõva ennustamine „Muutuste raamatu“ järgi. „Soodus aeg ületada suurt jõge.“ Oraakel kuulutas mulle ette suuri muutusi. Intuitsioon kutsus Kesk-Aasiasse. Aga ka uudishimu.

      Esimene inimene, kelle poole ma Aasia küsimustes konsultatsiooni saamiseks pöördusin, oli Punapea. Ta oli Odessas sündinud avantürist, kaugsõidukapteni poeg ning VGIKi (üleliiduline riiklik kinematograafiainstituut – toim) vilistlane, kes käis perioodiliselt Dušanbes külas oma sealsetel sõpradel, kellega oli varem Moskvas koos õppinud.

      „Noh, Dmitri, mida see Tadžikimaa endast õigupoolest kujutab?“

      „Paradiis!“

      Ja ma sain teada, et „tadž“ tähendab „valge“, aga ka „õnnistatud“, et Buhhaara ja Samarkand on Tadžikistani linnad ja et sealne piirkond kuulub üleüldse Pärsia kultuuriruumi, Taj Mahal on aga tadžiki kunsti näide Indias. Elu selles paradiisis kulgeb umbes nii: „Hommikul ärkad, suitsetad ühe pläru kanepit ja heidad tagasi pikali. Ümberringi laulavad linnud, mägine panoraam on nii kaunis, et hing