ÜKS

      Nad said sellest teada juulis ja olid terve augusti vihased. Septembris püüdsid nad teda tappa. See oli ilmselgelt liiga vara. Nad ei olnud valmis. Üritus kukkus läbi. Sellest oleks võinud saada katastroof, kuid välja kukkus hoopis ime. Sest keegi ei märganud.

      Nad hiilisid turvameestest oma tavaliste nippide abil mööda ja jäid varitsema saja jala kaugusel tema kõnepuldist. Nad kasutasid summutit ja lasid tolli jagu mööda. Kuul pidi otse ta pea kohalt üle lendama. Võib-olla koguni läbi juuste, sest ta tõstis kohe käe ja silus neid, nagu oleks tuulehoog neid sakutanud. Nad vaatasid seda hiljem televiisorist korduvalt. Ta tõstis käe ja silus juukseid. Ega teinud midagi muud. Lihtsalt jätkas midagi märkamata kõnet, sest summutatud kuul on liiga kiire, et seda näha, ja liiga vaikne, et kuulda. Niisiis, kuul läks temast mööda ja lendas edasi. Kohtamata teel ühtki takistust, tabamata ühtki hoonet. Lendas truult otse edasi, kuni energia otsa lõppes ja raskusjõud kuuli maapinnale kukutas – piirkonnas, kus laius tühi rohumaa. Ei mingit vastust. Mingit reaktsiooni. Mitte keegi ei märganud. Nagu poleks seda kuuli kunagi lastudki. Nad ei teinud teist lasku. Nad olid liiga vapustatud.

      Nii et läbikukkumine, kuid ühtlasi vedamine. Ja õppetund. Terve oktoobri käitusid nad professionaalidena, kes nad ka olid, alustades otsast, rahunedes, mõeldes, uurides ja uueks katseks valmistudes. See saab olema parem, hoolikalt kavandatud ja korralikult teostatud, tuginema tehnikale, detailidele ja intellektile ning selle peab täiuseni viima kuri hirm. Auväärne üritus. Loominguline üritus. Ja eeskätt üritus, mis ei kuku läbi.

      Siis saabus november ja reeglid pöörati pea peale.

      Reacheri tass oli tühi, kuid veel soe. Ta tõstis selle alustassilt üles, kallutas ja jälgis, kuidas kohvipaks aeglaselt tema poole voolab, pruun nagu jõemuda.

      „Kunas seda teha tuleb?” küsis ta.

      „Niipea kui võimalik,” vastas naine.

      Reacher noogutas. Siis libistas ta ennast boksist välja ja ajas sirgu.

      „Helistan sulle kümne päeva jooksul,” ütles ta.

      „Ja teatad oma otsuse?”

      Reacher raputas pead. „Ja teatan, kuidas läks.”

      „Ma tean, kuidas läks.”

      „Okei, ja teatan, kuhu raha saata.”

      Naine sulges silmad ja naeratas. Reacher silmitses teda.

      „Kas sa arvasid, et ma keeldun?” küsis ta.

      Teine avas silmad. „Ma arvasin, et sind on veidi raskem ära rääkida.”

      Reacher kehitas õlgu. „Nagu Joe sulle ütles, ma olen hull väljakutsete järele. Joel oli sedasorti asjades tavaliselt õigus. Üldse oli tal väga paljudes asjades tavaliselt õigus.”

      „Nüüd ma ei teagi, mida öelda, oskan vaid tänada.”

      Reacher ei vastanud. Tahtis ära minema hakata, kuid naine tõusis otse ta kõrval püsti ja ta ei pääsenud liikuma. Tekkis kohmetu paus. Nad seisid silm silma vastas ja laud hoidis neid lõksus. Siis sirutas naine käe ja mees surus seda. Naine hoidis ta kätt hetke võrra kauem kui vaja, sirutas ennast äkki ja suudles teda põsele. Ta huuled olid pehmed. Nende puudutus kõrvetas Reacherit nagu kerge elektrilöök.

      „Siin käepigistusest ei piisa,” ütles naine. „Sa teed meile suure teene.” Ta pidas vahet. „Ja sa olid peaaegu mu mehevend.”

      Reacher ei vastanud. Ta vaid noogutas, manööverdas ennast laua tagant välja ja vaatas korra üle õla. Seejärel läks trepist üles ja astus tänavale. Naise lõhn oli endiselt ta käel. Ta kõndis kabareeni, sisenes fuajeesse ja jättis kirjakese oma sõpradele, kes viibisid riietusruumis. Lõpuks suundus ta maanteele ja tal oli kümme tervet päeva, et mõelda välja, kuidas tappa planeedi enamkaitstumat inimest nr. 4.

      Kõik oli alanud kaheksa tundi tagasi, ja järgmiselt: meeskonnajuht M. E. Froelich tuli esmaspäeva hommikul tööle – kolmteist päeva pärast valimisi, tund aega enne teist strateegiakoosolekut ja seitse päeva pärast seda, kui esimest korda oli kõlanud sõna mõrv – ja langetas lõpliku otsuse. Ta läks otsima oma otsest ülemust ja leidiski tolle oma kabineti eest, sekretärilatrist, kus ta oli ilmselgelt parajasti teel kusagile mujale ja ilmselgelt oli tal väga kiire. Mehel oli mingi kaust kaenla all ja näol eksimatult äratuntav hoia eemale! ilme. Kuid Froelich võttis julguse kokku ja tegi lühidalt selgeks, et tal on vaja kõnelda kohe praegu. Hädasti. Ja mitteametlikult ning otse loomulikult nelja silma all. Ülemus pidas hetke aru, pööras järsult ringi ja läks tagasi kabinetti. Ta lasi Froelichi enda järel sisse ja sulges ta järel ukse – piisavalt vaikselt, et see päevakorraväline kohtumine veidi salapärane näiks, kuid samas piisavalt kõvasti, andmaks üheselt märku, et ülemus on oma töörütmi rikkumisest häiritud. Ühest küljes vaid lingilõksatus, teisest küljest selge sõnum, mille tähendus on bürokraatlikes hierarhiates kõikjal seesama: ja vaata, et sa mind mingi tühja-tähjaga ei tülita.

      Ülemus oli kahekümne viie aastase staažiga veteran, oma karjääriredeli viimasel pensionieelsel pulgal, pöördumatult viiekümnendais, ammuste aegade viimane kaja. Ta oli ikka veel pikk, sihvaka ja sportliku kehaga, kuid hallines kiirelt ja pehmenes mõnest kohast, kust polnud vaja. Tema nimi oli Stuyvesant. Kui keegi küsis, kuidas seda kirjutada, võis ta vastata, et nii nagu Uus-Amsterdami viimase kuberneri nime. Või nüüdisajale vastu tulles: nagu too sigaretimark. Ainsagi erandita kandis ta iga jumala päev firma Brooks Brothers rõivaid, kuid sellegipoolest peeti teda võimeliseks taktikaküsimustes kompromisse tegema. Mis kõige parem, ta ei olnud eales läbi kukkunud. Mitte kunagi, kuigi ta oli siin figureerinud juba teab kui kaua ja näinud muresid rohkem kui küllaga. Kuid läbikukkumisi ega altminekuid ei olnud. Järelikult peeti teda kõigis organisatsioonides toimiva universaalse algoritmi alusel sobivaks ülemuseks, kelle alluvuses töötada.

      „Sa paistad pisut närvis olevat,” ütles Stuyvesant.

      „Ma pisut olengi,” vastas Froelich.

      Tema kabinet oli väike ja vaikne, napilt sisustatud ning puhas. Seinad olid ühtlaselt valgeks värvitud ja neid valgustasid halogeenlambid. Ruumil oli üks aken, mille valged püstised ruloopaanid olid keeratud poolviltu väljas valitseva halli ilma ette.

      „Ja miks sa närvis oled?”

      „Ma pean sult luba küsima.”

      „Milleks?”

      „Millekski, mida ma tahan üritada,” vastas naine. Ta oli Stuyvesantist kakskümmend aastat noorem, täpselt kolmekümneviiene. Pigem pikk kui lühike, aga mitte üleliia. Võib-olla vaid toll või paar üle oma generatsiooni Ameerika naiste keskmise, kuid temast kiirgav intelligentsus, energia ja elujõud tegid ta võrdlemise mistahes keskmisega võimatuks. Kehalt oli ta sireda ja lihaselise vahepealne, nahk ja silmad heleda kumaga, mis andsid talle sportlase välimuse. Tal olid lühikesed heledad ja kergelt sassis juuksed. Temast jäi mulje, nagu oleks ta tulnud just olümpiamängudelt, kus ta mingil meeskonnaalal otsustavat rolli mängides kuldmedali võitis, seejärel duši alt läbi käis ja kiirelt tänavariietesse hüppas. Otsekui poleks olümpiavõit midagi erilist ja ta sooviks staadionilt kähku minema saada, enne kui telereporterid ta meeskonnakaaslastest läbi murravad ning ta ette võtavad. Ta nägi välja nagu väga asjatundlik, kuid ühtlasi väga tagasihoidlik inimene.

      „Mis laadi millekski?” päris Stuyvesant. Ta pööras ennast ja asetas kaenlas olnud kausta lauale. Laud oli suur, kaetud halli kunstkiviplaadiga. Tipptasemel moodne kontorivarustus, piinliku hoolega puhastatud ja poleeritud, nagu oleks tegemist antiikmööbliga. Stuyvesant oli selle poolest kuulus, et ta laual ei vedelenud kunagi mingeid pabereid ja see oli täiesti tühi. See harjumus lõi kabinetis ülima tõhususe atmosfääri.

      „Ma tahan, et seda teeks keegi väljast,” ütles Froelich.

      Stuyvesant sättis toimiku täpselt laua nurgale ja libistas sõrmega piki toimiku selga ning seejärel mööda serva, nagu kontrollides, kas on ikka tegemist täisnurgaga.

      „Arvad, et see on hea mõte?” küsis ta.

      Froelich ei vastanud midagi.

      „Oletan,