ESIMENE OSA

      Jaunty

      PROLOOG

      Frenchman’s Creeki suudmes looviva paadi purjed ei püüdnud enam tuult kinni ja tõusuvesi kandis seda pärastlõunases päikesepaistes edasi. Jaunty kissitas silmi, aga sellest polnud abi. Värvid ei tulnud tagasi. Maailm oli muutunud ühevärviliselt halliks, kui selline asi üldse võimalik oli. Aga ilmselt oli, sest kõik oli lihtsalt valguse ja varju segu. Jaunty aju ja silmad said samu signaale kui varemgi, aga nüüd oli midagi läinud kaduma.

      Puri oli tume, seega teadis Jaunty, et valge see pole. Võib-olla karmiinpunane? Ta sulges silmad, kuid silme ees oli ikka pleekinud mustvalge fotoga sarnanev kujutis. Paat tundus nii tuttav – aga see ei saanud ju olla Jezebel. Jaunty tundis südames valupistet, mis päästis valla selle, mis oli olnud luku taga ja peaaegu unustatud. Kõik oli aset leidnud ju nii ammu ja Jaunty polnud enam ise ka kindel, kas tema mälestused on tõepärased. Ta oleks pärast kukkumist ja pea äralöömist võinud kaotada parem mõistuse, mitte värvide nägemise võime.

      Rinnus pigistas. Jaunty köhis ja tal hakkas kergem. Ta vaatas välja terrassile, kus mesilased palavikuliselt ühelt lavendliõielt teisele lendasid, tuletades talle meelde, et aega oli jäänud väga vähe. Jaunty istus kirjutuslaua taha, võttis sulepea ja hakkas kirjutama. Käsi värises. Tähed ei olnud enam ümarad nagu varem. Ümaruse asemel olid hoopis sakilised jooned ja teravad jõnksud.

      On kätte jõudnud aeg rääkida tõtt. Juba aastaid on kõik olnud vale ja tõde eksisteeris ainult minu mõtetes. Aga nüüd, kui lõpp on lähedal, pean ma selgitama, enne kui on liiga hilja, ja tõde, selline, nagu ta on, sureb koos minuga.

      ÜKS

      Tänaval kolm korrust allpool möödusid koolivormid ja ranitsad rivis kalmistuväravast. Isegi nüüd, kui ajast, mil Gabe viimati vormirõivaid kandis, oli möödas neliteist aastat, tundis ta, kuidas villane ruuduline seelik jalgu kraabib ja ranitsarihmad õlgadesse soonivad. Ta hoidis telefoni kõrva vastas ja see kutsus ikka veel. Tema vanaemal Jaunty Blythe’il kulub vähemalt kuus kutsungit, et jõuda laual asuva telefoniaparaadini. Jaunty ei olegi sellest kaugel, aga ta on viimasel ajal muutunud nii hapraks, et suure ruutudeta akna juures olevalt toolilt püsti saamine on pingutav.

      Pärast viiendat kutsungit vaatas Gabe enda ümber laiali pillatud pakkimiskastide poole. Kolimismehed tulevad homme – kraanaga, et klaver aknast välja tõsta. Mitu aastat tagasi nad selle sama teed sisse olid tõstnud? Neli? Aeg lendab, nii et ei pane tähelegi.

      „Manaccan 325.”

      „Tere, Jaunty.” Gabe naeratas. Mitte keegi ei vastanud enam niimoodi. See polnud tõepoolest ei asjakohane ega täpne. Aga peletas siiski eemale ebaviisakad helistajad, kui nad ikka lasid telefonil heliseda piisavalt kaua, et Jaunty selle üldse vastu võttis. Gabe oli kindel, et nende hämmeldus pakub vanaemale pisut lõbu. Ja kui helistati näiteks klaasifirmast aknaklaaside vahetuse või kasvuhoonete asjus, mida Jaunty ei tahtnud ega saanud endale lubada, hakkas ta soravalt rääkima prantsuse, saksa või itaalia keeles. Vanaema polnud Gabe’ile kunagi seletanud, kuidas ta nii mitut keelt oskab. Ta vastas alati ühteviisi: „Mul on keelte peale kõrva, kullake.”

      „Gabriella, kui armas sinu häält kuulda.”

      Gabe märkas vanaema hääles hingetut värinat.

      „Kuidas läheb?” küsis Gabe, teades, et ausat vastust ta ei saa.

      „Pole viga, tänan küsimast.”

      Gabe kujutas ette, kuidas vanaema ajab ennast nii sirgu, kui saab. Isegi üheksakümne kahe aastaselt oli ta ikka veel tähelepanuväärselt rühikas ja graatsiline, nii et tegi Gabe’i lausa kadedaks. Kui Gabe veel laval esines, püüdis ta matkida Jaunty hoiakut, hoida seda enda ligi nagu nähtamatut keepi, mis teda kaitseb. Gabe krimpsutas nägu. Ta polnud juba neli aastat laval olnud – elu oli võtnud teise suuna ja nüüd kasutas Gabe seda endassetõmbumist iga päev otsekui rõivast. See teenis teda hästi.

      „Mulle helistas just proua Bates.” Gabe hingas sügavalt sisse. „Ta rääkis, et sa keeldusid rohtu välja ostmast.” Gabe istus suurele pappkastile. Kõik oli siin ülemise korruse korteris pakitud ja valmis. Ega seal palju asju polnudki: klaver, süntesaator ja loomulikult mõni Jaunty maal. Need olid Gabe’i kõige tähtsam varandus. Gabe oli pakkinud kastidesse raamatud ja pudemed endisest elust. Oli olnud kummaline sorida vanu kavasid, partituure, ajaleheväljalõikeid, arvustusi ja osaliste fotosid. Asjade hulgas oli ka kuivatatud kollane roos kimbust, mille Jaunty oli talle saatnud pärast esimest ooperit konservatooriumis: esimesel kursusel oli Gabe suurepäraste häälte koorist esile kerkinud ja saanud soolorolli. Nüüd olid tema endise elu kajad topitud kasti, millel oli silt PUDEMED. Seda polnud palju, aga see oli ka olnud ainult algus.

      „Mulle pole seda vastikut kraami tarvis.” Jaunty köhis. „See tekitab seedehäireid, aga mulle on elus jäänud vähe asju, mida saan nautida, ja üks neist on toit.”

      „Kas arst on sellega päri?” Gabe teadis vastust juba enne, kui Jaunty midagi ütles.

      „Ei.”

      „Jaunty, sul on diabeet. Ma ei pea ju sulle ütlema, mida see tähendab.”

      „Ei pea.”

      Gabe pani silmad kinni, lootes et Jauntyl on lihtsalt jonnituju. Hoolimata vanusest ja diabeedist oli ta kuni viimase ajani olnud heas vormis. „Olgu, ma ei hakka sulle ütlema. Olen homme õhtul sinu juures ja siis räägime sellest.”

      „Ma ei tea, miks sa niimoodi teed. Mul pole üksinda häda midagi. See on tobe! Ei, see on lauslollus.” Jaunty hingas raginal. „Noored peavad olema Londonis ja elama, mitte kaugetes maamajades erakuteks muutuma.”

      Gabe ohkas. „Sina ju elasid seal, kui sa noor olid.”

      „Siis olid asjad teisiti. Mina olin lapsega sõjalesk, mitte vallaline naine.”

      „Nii sa oled öelnud jah ja võid jälle öelda nii homme kui ka kõigil järgnevatel päevadel.”

      „Kas ma kordan ennast?”

      „Ainult siis, kui tahad midagi selgeks teha.” Gabe teadis, et Jaunty ei jäta seda niisama, ja ta teadis ka, et vanaema ei taha tunnistada, et neil pole rahaliselt võimalik kahte kodu pidada. Vanaema ei maalinud enam, ta sai ainult väikest pensioni ja Gabe’i sissetulek kõikus – reklaamidele muusika kirjutamine polnud kindel töö –, nii et mõistlik oli Londoni korter maha müüa. Gabe ei pidanud olema Londonis, et oma tööd teha, ja müügitulu annaks neile materiaalset kindlust.

      „Homme õhtul näeme, ja võta ikka oma tablette edasi. Proua Bates tuleb varsti läbi ja toob neid sulle juurde.” Enne kui Jaunty jõudis hakata vastu vaidlema, lõpetas Gabe kõne. Ta ei suutnud maha suruda tunnet, et vanaema hakkab alla andma. See oli ka üks põhjusi, miks Gabe’i meelest oli Cornwalli kolimine õige tegu. Jaunty vajas abi, aga ta oli liiga kinni oma harjumustes, et lasta kellelgi külaelanikest ennast aidata rohkem kui mõne asjaajamise juures ja veidi koristamisel.

      Aknast nägi Jaunty kitsast lahte ja eemalt jõge. See vaade hoidis teda terve mõistuse juures ja oli olnud tema alaliseks kaaslaseks juba peaaegu seitsekümmend aastat.

      Nii paljut oli tulnud varjata. See paik, vesi ja puud, olid aidanud tema saladusi hoida. Jõgi oli ikka samasugune ja vaadet olid muutnud ainult mitu lisandunud taluhoonet ja mõni jõe teisele kaldale ehitatud elumaja. Laht ja jõesäng olid setteid täis kuhjunud, kui vihmad põlde uhtusid, ometi oli vesi, jõe hing, jäänud Jaunty silmis samaks. Ta hakkas naerma. See oli muidugi täiesti vale. Vesi muutus teiseks iga tõusu ja paduvihmaga. Jõe muutumatu, aga pidevalt muutuv olemus oli tema elu. Selles olid tema mälestused, jõe ilu oli pakkunud inspiratsiooni ja lohutust.

      Sulepead keerutades uuris Jaunty oma sõrmi. Kunagi olid need olnud üks tema ilusamaid osi, aga nüüd oli tal reuma, nahka katsid maksaplekid ja liigesed tundusid pikkade sõrmede kohta liiga suured. Jaunty tõstis sulepea paberi kohale. Kust ta peaks alustama? Nii palju oli öelda, aga isegi praegu polnud ta kindel, kas ta ikka tahab seda teha. Mis sellest kasu oleks? Jaunty arvas, et