Verine kamber. Angela Carter
Читать онлайн книгу.
00000.jpg" alt="päis"/>
Verine kamber
Ma mäletan, kuidas lebasin tol ööl magamisvagunis ärkvel hellas, sulnis erutusjoovastuses, õhetav põsk surutud vastu padja laitmatut linast püüri ja südamelöögid matkimas suurte kolbide liikumist, lükkamas lakkamatult edasi rongi, mis kandis mind läbi öö, ära Pariisist, ära tüdrukupõlvest, ära ema korteri valgest, suletud vaikelust abielu ettearvamatule maale.
Ja ma mäletan, et kujutlesin õrnusega, kuidas selsamal hetkel liigub ema aeglaselt ringi seal kitsas magamistoas, mille ma olin igaveseks seljataha jätnud, voldib kokku ja paneb ära kõik mu väikesed mahajäänud asjad, laialiloobitud rõivad, mida ma enam ei vaja, partituurid, mille jaoks mu kohvrites ruumi ei leidunud, kontserdikavad, mille ma olin hüljanud – ta viivitab selle rebenenud paela ja tolle luitunud foto juures kõigi nende poolrõõmsate, poolkurbade tunnetega, mis valdavad naist tema tütre pulmapäeval. Ja keset oma mõrsjarõõmu tundsin ma kaotusepistet, otsekui oleksin ma siis, kui mu mees mulle kuldvõru sõrme pani, tema naiseks saades mingil viisil lakanud olemast oma ema tütar.
Kas sa oled kindel, küsis ema, kui toodi kohale hiiglaslik karp pulmakleidiga, mille mu tulevane mees mulle ostnud oli, see oli pakitud siidipaberisse ja seotud punase paelaga nagu jõulukingitus või suhkrustatud puuvili. Kas sa oled kindel, et armastad teda? Emagi jaoks oli mustast siidist kleit, sellise tuhmi vikerkaarevärvilise läikega, nagu on õlikihil veepinnal, uhkem kui ükski rõivas, mida ta oli kandnud oma Indo-Hiina rikka teekasvataja tütre seiklusrikkast tüdrukupõlvest saadik. Minu kullinäoline ja alistamatu ema – milline teine üliõpilane konservatooriumis oleks saanud kiidelda sellega, et tema ema oli astunud trotslikult vastu džonkitäiele Hiina piraatidele, põetanud katku ajal tervet küla, lasknud oma käega maha inimsööja tiigri ning teinud seda kõike veel enne, kui ta oli minuvanuseks saanud?
„Kas sa oled kindel, et armastad teda?”
„Ma olen kindel, et tahan temaga abielluda,” vastasin ma.
Ja rohkem ma öelda ei kavatsenud. Ema ohkas, otsekui oleks see temas vastumeelsust tekitanud, et ta võis lõpuks pagendada vaesusetondi selle tavapäraselt kohalt meie kasina laua ääres. Sest ema ise oli rõõmuga, skandaalselt ja trotslikult endast armastuse pärast kerjuse teinud, aga ühel ilusal päeval ei tulnud tema uljas sõdur enam sõjast tagasi ja jättis oma naisele ja lapsele päranduseks pisarad, mis päriselt ei kuivanudki, medaleid täis sigarikarbi ja vanaaegse teenistusrevolvri, mida minu raskustes hunnitult ekstsentriliseks läinud ema kandis alati oma ridikülis, juhuks kui – küll ma narrisin teda – teda koduteel vürtspoest ootamatult ründavad teeröövlid.
Aeg-ajalt paiskusid ettetõmmatud aknakatetele tulede kiirtevihud, otsekui oleks raudteekompanii valgustanud mõrsja pühitsemiseks eredalt kõiki jaamu, millest me läbi sõitsime. Mu atlassist öösärk oli äsja pakendist välja raputatud, see oli libisenud üle mu tütarlapselikult kikkis rindade ja õlgade, paindlik nagu raskest veest rõivas, ning hellitas mind nüüd erakordselt õrritavalt ja nügis end mõistaandvalt mu reite vahele, kui ma oma kitsal asemel rahutult vähkresin. Tema suudlus, tema suudlus, milles olid keel ja hambad ja habeme karedus, oli vihjanud mulle, kuigi samasuguse oivalise taktitundega nagu tegi seda tema kingitud öösärk, pulmaööle, mis pidi saama meelalt edasi lükatud, kuni me lebame lõpuks tema suures esivanematelt päritud voodis seal merega ümbritsetud mägistes valdustes, milleni mu kujutlusvõime ei küündinud… seal maagilises paigas, haldjalossis, mille seinad olid tehtud merevahust, selles legendaarses eluasemes, kus ta sündis. Mille pärija ma võib-olla kunagi sünnitan. Meie sihtkoht, minu saatus.
Üle rongi sünkopeeritud möirgamise kuulsin ma oma mehe ühtlast ja rahulikku hingamist. Mind eraldas temast üksnes vaheuks ja see oli lahti. Kui ma end küünarnuki najale kergitaksin, näeksin tema lõvipea tumedaid piirjooni ning mu sõõrmed tabaksid seda rammusat naha- ja vürtsisegust mehelõhna, mis käis temaga alati kaasas ja oli meie kuramaaži ajal mõnikord ainus mulle antud vihje selle kohta, et ta oli tulnud ema elutuppa, sest kuigi ta oli suur mees, liikus ta nii tasa, nagu oleksid kõigil ta kingadel sametist tallad, nagu muudaks ta jalaaste vaiba lumeks.
Ta oli armastanud üllatada mind mu hajevil üksinduses klaveri taga. Ta ütles, et tema tulekust ei teatataks, avas siis hääletult ukse ja hiilis tasa mu selja taha kasvuhoonelillede kimbu või suhkrustatud kastanite karbiga, asetas oma annid klaveriklahvidele ja kattis mu silmad kätega, samal ajal kui ma olin mõnesse Debussy prelüüdi süvenenud. See vürtsise naha lõhn reetis ta aga alati – pärast esimest ehmatust olin ma ikka sunnitud üllatust teesklema, et ta ei pettuks.
Ta oli minust vanem. Ta oli minust palju vanem, tema tumedas juukselakas olid eheda hõbeda triibud. Tema kummalises, raskes, peaaegu vahajas näos ei olnud aga kogemuste kortse. Tundus, nagu oleksid kogemused selle hoopis täiesti siledaks uhtunud nagu rannakivi, millesse on mõrasid uuristanud korduvad looded. Ja mõnikord näis mulle see nägu – liikumatu, kui ta kuulas mu mängu, rasked laud katmas silmi, mille täielik valguse puudumine mind alati rahutuks tegi – maskina, otsekui peituks tema päris nägu, see nägu, mis peegeldas õigesti elu, mida ta oli elanud maailmas enne minuga kohtumist, isegi enne minu sündi, otsekui peituks see nägu kusagil maski all. Või mujal, kusagil mujal. Nagu oleks ta pannud kõrvale näo, millega ta oli elanud nii kaua, et pakkuda mu noorusele minevikust märgistamata palet.
Ja kusagil mujal võiksin ma näha teda selgesti. Kusagil mujal. Aga kus?
Võib-olla seal lossis, kuhu rong meid nüüd viis, seal imelises lossis, kus ta oli sündinud.
Isegi siis, kui ta palus, et ma talle naiseks tuleksin, ja mina ütlesin: „Jah”, ei kaotanud ta seda raskepärast, lihavat liikumatust. Ma tean, et see analoogia võib tunduda kummaline, mehe võrdlemine lillega, aga mõnikord näis ta olevat nagu liilia. Jah. Liilia. Aistimisvõimelise taime imeliku, pahaendelise rahuga nagu üks neist kobra pead meenutavatest leinaliiliatest, mille valged õietuped kaarduvad välja taimeihust, mis on katsumisel niisama paks ja tihkelt vetruv nagu pärgament. Kui ma ütlesin, et saan tema naiseks, ei liikunud ta näos ainuski lihas, kuid ta ohkas pikalt ja summutatult. Ma mõtlesin: Oh! Kui väga ta mind ilmselt tahab! Ja tundus, nagu oleks tema iha kaalumatu raskus jõud, millele ma ei saa vastu panna mitte selle tulisuse, vaid just kaalu tõttu.
Tal oli sõrmus karmiinpunase voodriga nahkkarbikesse valmis pandud, tuvimuna suurune tuliopaal, seatud tumedast vanast kullast keerulise rõnga sisse. Minu vana amm, kes elas ikka veel ema ja minuga koos, kõõritas sõrmust kahtlustavalt – opaalid toovad õnnetust, ütles ta. See opaal oli aga kuulunud mu mehe emale ja vanaemale ja tolle emale ja selle oli andnud tema ühele esivanemale Catherine de Medici… kõik mõrsjad, kes lossi tulid, kandsid seda ammustest aegadest peale. „Kas ta oli andnud selle oma teistele naistele ja pärast tagasi küsinud?” päris vana naine ebaviisakalt, aga ometi oli ta snoob. Ta peitis oma uskumatut rõõmu mu suurepärase abielu üle – tema väike markiis – norimise varju. Aga see märkus puudutas mind. Kehitasin õlgu ja pöörasin talle turtsakalt selja. Ma ei tahtnud mäletada, et mu mees oli enne mind armastanud teisi naisi, aga see teadmine narritas mind sageli varaste hommikutundide vileda eneseusalduse hetkedel.
Ma olin seitsmeteistkümneaastane ega teadnud maailmast midagi, minu markii oli olnud enne abielus, rohkem kui korra, ning see ajas mind pisut segadusse, et pärast kõiki neid teisi oli ta nüüd valinud minu. Kas ta tegelikult ei leinanud ikka veel oma viimast naist? Khm, khm, tegi mu vana amm. Ja isegi ema ei näinud hea meelega, et ta tütre viib minema mees, kes on nii hiljuti lesestunud. Rumeenia krahvinna, kõrgmoega seotud naine. Surnud üksnes kolm lühikest kuud enne, kui mina oma tulevasega kohtusin, paadiõnnetus mehe kodus Bretagne’is. Naise surnukeha ei leitudki, kuid ma tuhnisin seltskonnaajakirjade vanades numbrites, mida mu vana amm hoidis voodi all kohvris, ning leidsin üles naise foto. Nägusa, teravmeelse, vallatu pärdiku terav koon, säärane mõjus ja pentsik sarm, mis iseloomustab mõnda tumedat, säravat, metsikut, kuid ometi maist olevust, kelle loomulik elupaik on ilmselt mingi luksuslik sisekujundaja džungel, täis potipalme ja taltsaid, häälitsevaid papagoisid.
Enne seda? Tema nägu kuulub kõigile, teda maalisid kõik, kuid kõige rohkem meeldis mulle Redoni gravüür „Õhtutäht kõnnib ööserval”. Kui vaadata tema luukõhna, mõistatuslikult graatsilist keha, siis ei tuleks mõttessegi, et ta oli olnud baaridaam ühes Montmartre’i kohvikus, kuni Puvis de Chavannes nägi teda ning pani ta paljastama tema lamedad rinnad ja reied oma pintslile. Ja ometi sai naise hukatuseks absint, või nii vähemalt räägiti.
Kõige esimene tema naistest?