I

      TEEL

      Hallil udusse uppunud oktoobripäeval veeres üksik hoburakend mööda tühja maanteed. Kogu loodus oli tinane ja vettinud, kõik oli nagu välja surnud pärast suurt sõjakära, mis alles paar nädalat tagasi oli siitsamast üle veerenud. Siis voorisid seda maanteed mööda sootuks teistsugused veokid, lärmakad ja inimvaenulikud. Suur sõda oli teist korda üle Eestimaa rullunud, seekord idast läände.

      Terve nädala kestnud vihmahood polnud suutnud kaotada tankiroomikute ja raskete veoautode jälgi. Suvel nii kuiv ja tolmav tee oli roomikujälgede kaudu endasse ahnelt vett imenud, muutunud savikaks ja nätskeks, ning vana ruuna kabjad jätsid nüüd omakorda sellesse veidi lookleva jäljerea.

      Vankril istujaid oli kaks. Mees, kes hoidis ohje, oli paar aastat üle kuuekümne; tema kulunud linnapalitust, saabastele tõmmatud kalossidest, veel rohkem aga kohmakalt ette sirutatud kätest võis aimata, et tegemist ei ole talumehega. Kalasabamustrilise halli sonimütsi alt vaatasid pisut lühinägelikud silmad vankriaisa alla venivat teelinti ja ainult harva pööras ta pead, et silmitseda teeäärset pruunilaigulist lepavõsa või heita pilk vankripäras külitavale poisile.

      Nad olid teele asunud juba hommikuvidevikus, et ära oma uut kodu vaatamas. Kodu, mis pidi asuma suure jõe ääres vabrikuasulas, mille suur sõda olevat vabrikuta jätnud. Punased olid taandudes ka Lepaku tselluloosivabriku õhku lasknud, nii nagu nad üritasid hävitada kõike, mis Eestimaal iseseisvusaja jooksul oli rajatud.

      Poiss ei suutnud kuidagi harjuda mõttega, et neil saab olema uus kodu. Kodu seostus tema kujutluses vaid nende linnakorteriga kollases õunapuudesse uppuvas agulimajas mururohelise sillutamata tänava ääres. Kodu – see oli midagi kindlat ja jäävat, seda ei saa ju nii lihtsalt vahetada või sootuks ära anda, oli ta arvanud. Aga pikkamisi hakkas ka napilt tosina-aastane poiss aru saama, et sõja ajal on kõik võimalik. Oli ta ju oma silmaga näinud põlevaid maju, kuulnud lennukipommide kõrvulukustavaid raksatusi ja teadnud inimesi autodel raudteejaama küüditatavat. Selleks, et neid seal rongi panna ja kaugesse Siberisse viia.

      Kiri tuli teedest eemal asuvasse metsakülla keerulisi teid mööda. Lausa ime, et see üldse kohale jõudis ajal, mil post ei käinud, ja et ikkagi adressaadi, sõjapaos oleva linnapere, kätte leidis. Vanaisa oli tundmatu nurgelise käekirjaga adresseeritud ümbriku ettevaatlikult kätte võtnud ja nagu halba aimates pikkamisi lahti käristanud. Ümbrikus oli poolik vihikuleht ja sellel vaid paar rida. Imelik, et vanaisal kulus selle paari rea lugemiseks nii palju aega – Eerik oleks selle ajaga jõudnud oma juturaamatust terve lehekülje lugeda. Vanaisa aga istus, kiri näpu vahel, ja näis äkki väga väsinuna. Siis kutsus ta vanaema ja nad läksid tädi Anna tuppa, jättes Eeriku tegelema oma asjadega.

      Poiss oli kirja juba unustanud, kui ka tema tahatuppa kutsuti. Seal istusid kõik kolmekesi laua ääres – vanaisa, vanaema ja tädi Anna, nende vanatädi, kelle juurde olid nad juba kevadel sõjapakku tulnud.

      Eerik laskis silmad kibekähku üle istujate käia – kas polnud ta äkki teinud midagi keelatut, mis nüüd ilmsiks tuli?

      „Eerik, meil ei ole enam kodu,” pühkis vanaema nutetud silmi.

      „Mis?”

      „Tädi Vaike kirjutab, et maja on maha põlenud.”

      „Mis?”

      „Pomm oli otse majja kukkunud. Süütepomm.”

      Vanamees nõõtas hobust. Niisama, moepärast. Ka hobune teadis, et moepärast, ega kiirustanud sammu.

      – Raske on alustada kõike otsast, kui oled juba üle kuuekümne. Kui üldse saabki elu otsast alustada… Narrus, muidugi ei saa. Minevikust ei saa kunagi lahti. Kuigi minevikus oli mitmeid selliseid alustamisi, aga siis oli ta veel noor. Nad Elviinega olid mõlemad noored ja hakkamist täis. Aga siis jäid nad paigale ja tundus, et lõplikult. Kakskümmend kolm aastat koolitööd Vareveres kasvatasid sinna tugevad juured ja seda linna oli ta kodulinnaks pidanud. Ja linn oli ka tema omaks võtnud – olid ju paljud lapsed tema käe all õppinud. Ta oli näinud neid suureks sirgumas, peresid asutamas, isegi oma lapsi tema juurde kooli saatmas. Aleksander Sooveerest oli nende aastatega saanud Vareveres tuntud inimene. Ta oli ka hea kõnemees, kes tihti mitmesugustel pidulikel sündmustel linnakodanike ees üles astus ja kelle sõnad kuulajaid ükskõikseks ei jätnud.

      Sõda oli kõik selle nüüd minevikuks muutnud. Kodu Vareveres enam ei olnud, see oli kadunud. Hävinud, ei – hävitatud. Ja sellepärast tuleb jälle alustada – mitte otsast peale, see pole võimalik, aga uuesti. Mitte vaid iseenda ja Elviine pärast, vaid kõigepealt lapselapsele mõeldes. Sellesama poisi pärast, kes vankripäras külitab ja kelle eest vastutuse on ta enda kanda võtnud.

      Ometi tundis Aleksander ka kummalist kergendust. Ta ei olnud fatalist, kuid mingi alateadlik usk saatusesse oli temas olemas. Ja kuigi ühest küljest oli kodu kaotamine katastroof, oli see ka omamoodi lahendus probleemile, mis teda oli juba ligi kaks aastat vaevanud ja sõja taaslähenedes üha painavamaks muutunud. Tallinnas neljakümne esimesel lavastatud riigipööre tõi kaasa punase terrori aasta, ja kui siis lahvatas sõda, tundus see Sooveerele lahendusena. Kuigi tal oli veel hästi meeles Vabadussõda ja Landesveeriga peetud lahingud, oli ta nüüd sakslasi ikkagi vabastajateks pidanud, sest nad olid punased Eestist välja kihutanud. Ta ei olnud seda teadmist ainult endale pidanud, vaid oma põlgust üle idapiiri tulnud anastajate suhtes ka avalikult väljendanud. Sooveer ei olnud kunagi olnud poliitik, aga ta rääkis südamest ja tegi seda midagi varjamata. Võibolla just sellepärast said talle osaks varjamatud poolehoiuavaldused ja ta lihtsalt ei märganud neid, kes talle ei aplodeerinud või tigedalt kõrvale vahtisid. Ta oli arvanud, et see, millest ta räägib, on minevik, mis lihtsalt ei saa korduda. Aga kui Saksa väed Moskva all takerdusid ja võitmatuks peetud armee tasapisi taanduma hakkas, tekkis temas rahutus, isegi hirm. Ei, teda ei saadud küll liigitada aktiivselt nõukogude võimu vastu võidelnute hulka, kuid Vareveres oli kindlasti neid, kes tema esinemisi mäletasid ja rusikas kätt taskus hoidsid. Liiga hästi oli esimesest punasest aastast jäänud meelde teadmine, et piisab vaid anonüümsest kaebusest, et inimene jäädavalt kaoks. Ta oli kartnud aega, mil peab naasma Vareverre, oli kartnud enda ja oma pere tuleviku pärast.

      Nüüd oli see hirm kõrvale jäänud. Mitte kadunud, vaid lihtsalt kõrvale jäänud. Sest selle asemele oli asetunud küsimus – kuidas edasi? Muidugi, kahju kaotatud kodust… Klaasuksega raamatukapp, ostetud esimesel tööaastal Kurnikülas tsaarirublade eest. Kirjutuslaud, mille roheline kalev oli ajapikku keskelt läikima kulunud ja mille tindiplekilist nägu kattis tavaline lauapaber. Liigendiga laualamp, mille valgusvihus oli imehea vihikuid parandada. Aukmustriga vineerist lakitud tool, korjul ümarad treitud nupud. Üle toa ulatuv pikk põrandariie, millel oli hea jalutada, et sirutada istumisest kangeks jäänud selga…

      „Isa!”

      „Jah?” ärkas vanamees mõtetest ja vaatas poisi poole.

      „Isa, kas mu kelk ka ära põles, ta oli ju rauast?”

      Vanamees ohkas. Mõlemate mõtted olid liikunud sama rada.

      „Jah, kõik põles ära. Kõik.”

      Poiss noogutas, aga ta kaugel viibiv pilk reetis, et öeldu mõte ei jõudnud temani. Ta oli eas, kus elu veel näib mänguna ja täiskasvanud on kõigepealt suured mängukaaslased, kes mängivad vaid veidi teistsuguste mängureeglite järgi. Ta kummardus jällegi üle vankriääre, jälgides ratast, mis porist märjana neid edasi kandis. Ratas oli huvitav, pöörlev metallvits näis lõputu lindina, millele vankrikorvist ripnev heinakõrs vedas lainelise joone. Poisile tuli mõte – ta otsis istmekotist jämeda putkevarre ja üritas rattale kirjutada, aga sellest ei tulnud midagi välja, ratas liikus liiga kiiresti. Porimärjale pöiale tekkisid vaid ebamäärased kriipsud ja Eerik hakkas meelde tuletama morsetähestikku, mille vastu oli ta talvel huvi tundma hakanud. See oli telegramm, mis nüüd veerevale rattapöiale tekkis.

      Emale punkt oleme ära sõitnud kaksteist kilomeetrit punkt teel ei ole ühtegi röövlit nagu sa kartsid punkt kas sa minu tuulepluusi saad täna valmis küsimusmärk aga ma tahaksin et sa selle ära värviksid ja ei jääks saksa sineli värvi punkt

      Poiss mõtles hetke ja kummardus siis uuesti ratta kohale.

      ja ma tahaksin ikka hirmsasti pikki pükse punkt

      – Nii, sellega oli korras. Kellele veel telegrammi saata? Pärisemale Tallinna?