Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro
Читать онлайн книгу.
triiksärki ja halli kampsuni. Vanad aknad lasevad külma läbi ja kui tulev talv juhtub olema sama krõbe nagu eelmine, läheb papsil sooje kehavarje hädasti vaja.
„Aga ravimeid?”
„Papsile? Ei, olen nende ostmisest loobunud. Vares [minu perearst ja kohalik lihunik] ütles küll, et ta võiks neid edaspidi ka võtta, aga haigekassa ei maksa suurt midagi kinni. Ma ei usu, et need ka midagi aitaksid. Ei usu.”
Mauri sihtis oma sinised silmanööbid küll minu poole, kuid need tabasid hoopis beeži tapeeti mu selja taga. Ta sukeldus ilmselt mõtetesse.
„Oled sa tihti Sepalt laenu küsinud?” katkestas ta paariks sekundiks maad võtnud vaikuse.
„Paar-kolm korda. Aga mitte eriti suuri sumakaid, mitte üle tuhande. Tavaliselt saan orjates parema summa kokku.”
Matsu pilk jäi äraolevaks.
„Mis on?”
„On sul tihti rahaga probleeme?”
Oh shit, pidi ta selle sõna välja ütlema! Raha… RAHA!! See kõlas minu kõrvus peaaegu samamoodi nagu „universum”. Enamasti nimetan seda krabisevat-kõlisevat nähtust papiks, nutsuks, tšipsiks või milleks iganes, kasutamata iial tema halastamatult ametlikku nimetust, nagu Mauri seda tegi.
„Tulen toime,” vastasin.
Matsu noogutas, kuid ma ei osanud sellest liigutusest midagi välja lugeda. Ilmselt ei suutnud ma teda oma sõnades sada protsenti veenda.
„Uut DVD-d tahad vaadata?” päris ta ootamatult.
Oleksin meelsasti küsinud, mis filmi ta mulle demonstreerida kavatseb, aga loobusin ja kiirelt püsti tõustes selgitasin, et pean minema, isa juba ootab.
„Joel…”
Pöörasin end toauksel ümber. „Jah?”
„Vahet pole. Homme näeme.”
Mauri kristallselge ja õiglane kahtlustav-haletsev-kosutav pilk ei tahtnud mu kuivanud-häguse pilgu eest haihtuda. See liigutas mind rohkem, kui oleksin soovinud. Veinipunaste katusekividega kaetud majast välja astudes ei tundnud ma end paremini kui sinna sisenedes. Aga ometi, üldiselt öeldes, meeldiks mulle siin elada. Just selline on minu unistuste kodu. Just…
3
Ma ei tahtnud täna kooli minna, aga Kaisa põrgulik äratuskell lõi seitsme paiku hommikul nii kohutavat lärmi, et oli võimatu mitte ärgata.
„Hei, Joel!” hõikas mu õeraas toaukselt. „Aja oma paks perse püsti, me peame kooli minema!”
„Nagu ma ise ei teaks!” porisesin uniselt ega suutnud silmigi lahti teha. Keerasin end teki all umbes kaheksakümmend kraadi ja haigutasin. Nagu tavaliselt, olin halvasti maganud. Minu ajus valitses järjekordne hommikune kaos, mille teadlased ilmselt „une ebapiisava kvantiteedi ja kvaliteedi” arvele virutavad. Sellistel hetkedel lähevad seinad ja lagi segamini ning Une-Mati pikad peened kombitsad urgitsevad mõne viivu reaalsuses. Õnneks või kahjuks saabub selgusehetk paarikümne sekundiga ning ma leian ennast voodist, tuttavast toast ja maailmast.
Sirutasin jalad pikalt teki alt välja, tundes, kuidas veri lihastes peaaegu mulksudes voolama sööstis. Uus päev… Washingtoni ja Muhamedi järglaste kisma tõttu õnnetu kuupäev, mille vari langeb paratamatult kogu planeedile. Aga mind need asjad ei puuduta.
Ajasin end vaevaliselt jalule. Läbihigistatud T-särk seljas, lonkisin vannituppa, kui seda rõsket ja hallitavat kamorkat niimoodi nimetada saab, ning ajasin joonde kõik oma loomulikud vajadused. Viis minutit hiljem tõmbasin teksad jalga ning vahetasin T-kaltsu korraliku fliisi vastu. Leidsin voodi alt vanad haisvad sokid ja kuna puhtaid ei olnud paugupealt kusagilt võtta, panin need kasutusse.
Kaisa toimetas juba köögis ja tegi võileibu. Mulle ja endale.
„Juustu tahad?” päris ta asjalikult. Vaatasin lauale ja nägin seal kahte kuivanud juustuviilu, pool pätsi leiba kõrval.
„Mhmh,” oli mu vastus.
Kaisa määris leivaviilule odavat margariini, kattis selle juustuga ning ulatas mulle. Määrdunud riidekattega tool tervitas mind kriuksudes, kui mu keharaskus talle vajus. Söömise ajal kuulsin maja raputavat köhatust. Kindel märk, et mutt oli kodus. Ja kaine. Ta köhib ja röhitseb alati, kui on viinakuradiga sehkendamises mõneks ajaks pausi teinud. Täna valvab ta isa järele ja loodetavasti ka hoolitseb tema eest. Kui mina või Kaisa kodus oleme, võtab üks meist selle ülesande enda õlule. Ja mõnikord, nii paar korda nädalas, käib papsi vaatamas ilge Vanamoor naabertänavalt, kelle totakat suuvärki annab taluda. Õnneks pole ta eriline klatšija (milline vedamine – löö või risti ette!) ega kanna meie majapidamises nähtut-kuuldut keele otsas laiali nagu üheksakümmend üheksa protsenti temasugustest vanamuttidest. Ning ta hoolitseb papsi eest võrratult paremini kui isa „abikaasa”. Mampsi sõrmes pole enam abielusõrmustki. Kui Kaisa temalt kunagi küsis, kus see on, vastas muti, et olevat sõrmuse ära kaotanud. Ehk teisisõnu sitapotist veega alla lasknud.
Kugistasin võileiva kähku alla ja rüüpasin piima kõrvale. Sellisest luksusest nagu kohv ei oska ma koduseinte vahel unistadagi. Vähemalt ei kuulu ma nende kodanike hulka, kes kofeiinimürgitusse kärvavad.
Haarasin kähku oma koolikoti – olin taibanud juba eelmisel õhtul vajalikud asjad pakkida – ja põgenesin kodunt nagu rott uppuvalt laevalt.
Jälle see kuradi koolitee, mis mu kulunud tossutaldade all krabises. Mööda veripunastest ja tinahallidest katustest, mööda pisikestest helesinistest, poripruunidest pooleteisekorruselistest majadest ja lubjakarva ühiselamutest, mis üle kolletuvate puurivide piilusid.
Koolimaja, see hiiglaslikku sõjaväekasarmut meenutav jõletis, võttis mind vastu oma beeži krohvnimbuse paistel. Tõusva päikese kiirtepahvak peegeldus tema akendel nagu põrgulik helk sajasilmse koletise näos. Meie, virgad õpilased-sipelgad, sagime päevast päeva tema lõugade vahel ja paugutame ilmsüütult peasissepääsu ust.
Pärast treppidel kulgenud poolmaratoni jõudsin suuremate vahejuhtumiteta oma klassiruumi ning maandusin isiklikus (piina)pingis. Mul olid kodused tööd tegemata, aga pabinaks polnud põhjust, sest klassi kuldaju Kaupo ulatas mulle küsimise peale alati abistava vihiku, oli aine siis inglise keel, geograafia või matemaatika.
Niisiis kehastusin ka täna hommikul, mõni minut enne tundide algust, koopiamasinaks ja lasin pastakal joosta. Pealegi kiirustasid teised mind tagant, sest nõudlus Kaupo teadmiste järele oli suur. Neli-viis kamraadi okupeerisid minu laua ümbruse ja nii me seal puntras istusime nagu näljane täikoloonia, kaelad õieli Kaupo vihiku suunas.
„Inka õps teeb täna testi,” targutas Kaupo, valvates, kuidas klassikaaslased tema koduseid ülesandeid krabinal enda vihikutesse laadivad.
„Mille peale?” küsis keegi ehmunult.
„Ei tea, kontrollib vist, mis meil eelmisest õppeaastast meeles on.”
„Kuradi lehm!”
„Mäletad, mis mata õpa meile teisel koolipäeval ütles? „Gümnaasiumiharidus on vabatahtlik! Te ei pea siin istuma, kui ei taha.””
„Mina ei taha siin istuda, aga miks ma peaksin minema 20 kildi kaugusele kooli, kui võin siinsamas, kodust 200 meetri kaugusel keskhariduse saada?” teatas Kaupo. „Tuleb odavam.”
Tjah, et mina siia gümnaasiumi sattusin, oli puhas juhus. Põhiainete keskmine andis nii hea tulemuse, et pääsesin viimase nimena enne punast joont sisse. Üldse on meie klassis 26 õpilast (imestan, et kümnendas ühtegi välja ei visatud, kuigi põhjust anti selleks küll ja küll), mehisem pool hõivab neist tubli kümme kohta.
Enela, kes oli ennast tihedalt minu külje alla pressinud, jättis kirjutamise mõneks sekundiks sinnapaika. Üle klassiläve marssis ilusmees Taavi, Nike’i spordikott üle parema õla, mõnus muie suunurgas. Õlgadeni blondid kiharad, nägu ja tegu nagu noorel Tarzanil. Ta heitis koti demonstratiivselt põrandale oma pingi