Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro
Читать онлайн книгу.
gaseeritud veest ja biojogurtist pungil ja naise näol väga ilus naeratus. Püha Vaim ei ole jõudnud teda veel ära rikkuda. Tema ja Luther ongi kõige lahedamad hingekarjased, keda tean.
Võtsin mustandipaberi ja hakkasin sinna Taavi näpunäiteid meelde tuletades kergeid pastakajooni vedama. Kuna järgmisel reedel toimub tema sõnade kohaselt „Willemi juures” lõikuspeo teemal tantsuõhtu, otsustasin kasutada plakatil kõrvitsaid, kurke ja õunu. Klišee küll, aga see-eest võimas.
Kust ma joonistamispisiku külge sain, ei oska selgitada, kuid igatahes pakub see mulle suurt mõnu. Ka Hitler oskas noorpõlves hästi maalida ja joonistada, hiljem joonistas ta lausa terve Euroopa kaardi ümber. Aga minu „Mein Kampfid” ei ole veel võideldud.
Joonistamine annab mulle positiivset energiat. See on nagu rääkiminegi, mis pidavat murekoormat kergendama, kuid minu mõtted on tihti liiga keerulised, et neid sõnadena väljutada. Minu sõnad on minu pildid, grafitid ja šaržid ning mu huuled on pastakas ja aerosoolvärvid. Ma ei ole igas mõttes mõttetu kunstnik nagu Masson. Minu piltidel on mõte. Kunsti õps ütles kord, et ma maalin nagu Dali või Magritte. Võib-olla on tal õigus, kuid minu eriline lemmik on Yves Tanguy. Kord vaatasin kunstiõpikus ühte Tanguy pilti (see oli vist „Korralageduse ordenipael”) ega saanud sellelt enam pilku lahti. See lummas mind, tõmbas endasse, hullutas ja uimastas. Näis, nagu oleks pildi repro raamatusse tagurpidi sattunud, kuid ümber pöörates oli pilt veelgi enam tagurpidi. Mind valdas kummaline tunne. Deja vu või midagi sellist. Oleksin otsekui peeglisse vaadanud ja seal enese hinge näinud. Sellest hetkest alates hakkasin Tanguyd jumaldama. Joonistasin tema maalidest kaverid. „Piiritu jaotatavus”, „Merevaigu ilme”, „L’Avion”, „Echelles”, „Läbi lindude, läbi tule ja mitte läbi klaasi” – need on minu suurimad lemmikud. Laenutasin raamatukogust paksu kunstiraamatu, lõikasin sealt tema töid välja ning kleepisin need otse oma toa ukse kohale, kus need nüüd igat sissetulijat varitsevad. (Lõigutud raamatu viisin tagasi, ilma et raamatukogumutt midagi märganud oleks.) Isegi tapeeti olen oma joonistustega mitmes kohas veidi täiendanud. Pehmed kellad, tiivulised ühesilmsed hobused, kuumaastikud tulnuktaimedega – see siin ongi kunst! Ülim looming, mille minu mõistus on sigitanud ja käsi ilmale toonud. Minu mõtted, minu olemus. Siin, seina peal.
Oma parimaks tööks pean praegu pastakajoonistust „Vangistatud liblikad”. Ka kolmevärviline „Varaaniurg” on päris hästi välja kukkunud A4 formaadis sürr. Need on mu visioonid ja viirastused, mida hoian kiivalt teiste pilkude eest läikivmustas mapis kirjutuslaua kõige alumise sahtli põhjas.
Ma joonistan hoogsalt, mõnuga. Kui paber otsa saab, võtan voodi alt aerosooli balloonid, lähen mõnel hämaral õhtupoolikul inimtühjadele tänavatele ning jätkan tööd seintel. Mentidele, kes pesitsevad seal pigimustade müüride ja leekivpunase katusega majauberikus, selline kunst paraku ei istu. Aga see on nende mure. Mina pean ennast väljendama ja välja elama ning KUNST on selleks peaaegu et ainuvõimalik tee. Kõige enam gräffisid olen jätnud vanasse pooleldi lagunenud laohoonesse linna servas. See pole küll minu lemmikkoht, kuid temas hõljub mingi kummaline atmosfäär, mis paneb mu kätetöö elama. Mõnikord, igasuguse kila-kola, üksikute klaasikildude ja tühjuse sees kõndides tajun, kuidas mu ammu sirgeldatud ning juba unustatudki pildid hingavad. Teinekord lausa lõõtsutavad. Ahmivad haisvat õhku. Kuid nad ei näe mind, oma loojat. Neil pole silmi, sest nad on vaid pildid.
See vana laohoone on minu isiklik galerii. Tema külastajateks on närilised, neid jahtivad hulkuvad kassid ning vilkad sisalikud. Nad sagivad siin hämaruse kaitsva hõlma all, ajavad oma asju ja imetlevad mu hingeldavaid pimedaid pilte. Õhtuvalguse pehme hääbuv paiste loob neile mitmekihilisi installatsioone ja tema sünged varjud vehklevad tummas meeleheites nagu surmamõistetud tantsijannad. Ning vaikselt mädanevad sarikad nagisevad alandlikult, kaotanud juba ammu lootuse näha inimest, kes neid kokkuvarisemisest päästaks.
Siin seistes tunnen end tühjalt kui toru. Tahaksin nutta. Enda, õe, isa, kõigi tuttavate, lausa kogu õnnetu maailma pärast. Nälgivate afgaanide, aidsihaigete kongolaste, mässavate tšetšeenide ning kirjaoskamatute hiinlaste pärast. Hääbuva amuuri tiigri ja pandakaru pärast. Öökülmasid trotsivate, kuid ometi närtsimisele määratud võõrasemade ja peiulillede pärast. Oma raisatud, kasutult liiva jooksnud elupäevade pärast. Tahaksin nutta, kuid pisarad ei pääse minust välja. Nii ei jäägi mul üle muud kui võtta pliiats või aero ja joonistada, rääkida oma lugu, mida vähesed tunnevad ja mitte keegi päriselt ei mõista.
4
Oeh! Kaks päeva olen jooksnud nagu hamster grammofoniplaadil. Ei saa korralikult hinge tõmmata, sellepärast ma praegu näost sinine olengi. Joonistasin peoplakati valmis – võõpasin sinna tüseda kõrvitsa, paar rohelist kurgipoissi ja mitu suurepärast õuna. Põhilise osa paberipinnast hõivab aga tekst „Lõikuspidu „Willemi juures”! 22. september. Algus kell 20.00. Dress-code: sügisvärvid. Sissepääs hea tuju ettenäitamisel!” Kujundasin selle võimalikult ilmekalt ja fantaasiarikkalt, lisasin rokokoo-ornamente ning gootilikke lillemustreid. Sürrealismist otsustasin seekord loobuda. Tulemus on parajalt kitšilik, kuid samas popp nagu tulev pidu isegi. Šedööver kuivas lausa kolm tundi, mustanditele ja maalimisele kulus eelnevalt kokku umbes seitse korda kuuskümmend minutit. Kui plakatit Taavile näitasin, jäi ta üsna rahule. Patsutas mind õlale ja pillas ühe väga helde tänusõna: „Tänks!” Tasu seegi…
Kaisa küsis eile minu käest sinist kauboikaabut. Ma ei tahtnud talle seda lubada, sest Mauri oli selle mulle möödunud jõuludeks kinkinud. Pärisin õelt, mida ta sellega ette võtta kavatseb. Kaisa vastas, et tahab sõbrantsidel lasta end Rate jaoks pildistada ja kaabu tema peas lisaks fotole veidi stiili või midagi sellist. Jäin nõusse, kuigi hoiatasin, et ta kallist peakatet ära ei määriks. Ma ise pole seda veel kandnud, aga kui peaksin kunagi Rio karnevalile sattuma, kulub selline tore kaabu marjaks ära.
Muuseas, mul endal on ka Rates konto. Pildiga ja puha. Panin koos Matsuga tema Opeli kapotil poosi ja sain edetabelis kohe esimese 20 sekka. Õnnetuseks kestis kuulsus hea paarkümmend minutit ning pärast seda libises mu pilt kolinal TOP 300-st välja. Vedamise värk. Eks see Rate üks suur edevuse laat ole. Mõned kutid-plikad koorivad ennast või ihualasti, et võimalikult kõrgeid hindeid korjata. Porno ülesriputamine on keelatud, aga kahtlase sisuga fotod pole sel saidil haruldused. Näiteks Taavi oma. Ühel pildil istub ta vööni vannivahus, jalad-käed vaataja suunas sihitud. Tegelikult ei ole selles erilist pornot, sest vahu seest midagi ei paista, aga teise pildi peal poseerib ta mererannas kõrvetava päikese käes, lumivalged alukad iga hetk puusadelt kukkumas. Oleks okei, kui ta strateegilise tähtsusega arsenal nii häirivalt punnis poleks. Aga tüdrukud annavad sellele pildile veel mitu aastat järjest maksimumpunkte.
Kui Taxil viis õlut või pool pudelit viina keres on, hoopleb ta rajult oma saavutustega – näiteks on ta enda arvates keppinud korraga kolme totsi. Ühe kantossiga. Ja imenud ühe abituriendi tutti. Ja andnud paarile seitsmenda-kaheksanda klassi tüdrukule suhu. Ja nii edasi. Ma ei usu, et ükski tema kepijuttudest tõele vastab.Tahab lihtsalt kõva meest mängida, et keegi teda süütuks ei peaks. Seni pole minu käest (õnneks) keegi küsinud, kas ma olen neitsi. Ja kui küsitakse, siis olen sunnitud valetama. Mis seal salata: olen veel täiesti rikkumata poiss. Iga harjavart ma keppima ei kuku, ootan seda ühte ja õiget, kellele oma süütus kinkida. Aga ma ei hakka kiirustama, küll see aeg tuleb. Tuleb-tuleb.
Olen viimase kahe päeva jooksul õppinud ka. Akadeemilises mõttes. Näiteks tegin ajaloo koduse töö täiesti oma mõistuse baasil ära. Ja tutvusin pisut füüsika uue osaga (neetult keeruline! – Einsteini minust ei saa). Avastasin, et õppetükkidele keskendudes ei tule teised mured meeldegi. Alles pool tundi tagasi, kui Mauri tõi mulle „tšeki”, meenus mulle, et pean täna Sepaga silmast silma kohtuma.
Matsu tuli mu ukse ette ja surus punnis ümbriku pihku. „Siin on su laen.”
„Kohe nii ametlikult?” imestasin ümbrikku uudistades.
„Neh,” ütles Mauri ning lisas, et tal on väga kiire ja ta soovib mulle kõike head. Ta lausa põgenes minu mädaneva maja lähedusest.
Ruttasin