Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro
Читать онлайн книгу.
mõnus vend olla?! Paar muret on nüüd ühe raksuga murtud. Aga mu sõrmed hakkasid värisema, kui taipasin, et horisondil varitseb uus probleem: kuidas ma kogu selle sumaka Matsule tagasi maksan? Kokku 6800 eeku. Põrgu!
Papp ja sellest rääkimine on nagu vastik sügelus trussikute all. Tahaks küll hullumoodi sügada, aga avalikult ei saa. Ja veel raskem on seda sügelust maha suruda. Pappi on ikka ja igavesti vaja, kuid seejuures on teda ALATI vähe. Ei möödu ühtegi kuradi õhtut, kui ma teki alla vajudes papi peale ei mõtleks. Põrnitsen tumedat lage neil tumedatel tundidel ja püüan pisutki helgemat mõtteratast veeretada.
Unistan, et minu akna all kasvaks vana oigava vahtra asemel uhke lopsakas rahapuu, minu isiklik rahapuu, isegi kui peaksin teda enese verega kastma ja kasvatama. Võib-olla õnnestub minulgi maitsta tema imemagusaid vilju, millest kogu maailm vesistades ja kadetsedes räägib. Võib-olla olen minagi tulevikus üks neist vähestest fortuuna soosikutest, kes saab teistele ülalt alla vaadata… klaasist ja terasest kokkuklopsitud büroohoone viimaselt korruselt. Kes näeb maailma läbi mustade päikeseprilliklaaside, Mercedese rool pihus, Sony-Ericssoni uusim mudel kõrva ääres, Rolex randmel ja taskud dollaritest krabisemas. Money, it’s a gas, grab it with both hands. Kui oleksin rikkur, ei orjaks ma enam sekunditki. Ainult hängiksin mööda maailma ringi, käiksin Dubais, Hawaiil, Sri Lankal… Ostaksin endale mõne Vaikses ookeanis asuva saarekese sirgete palmide ja korraliku rannabaariga, korraldaksin seal pidusid, kus kõige VIP-imaks ja ühtlasi ainsaks külaliseks oleksin mina ise. Telliksin endale mõned hulatüdrukud ja külma kokteili, laseksin päikesel end üle kogu keha hellitada ja pruunistada, supleksin ja surfaksin kõige sini-sinisematel lainetel, millesarnast ükski teine nurk sel planeedil ei paku… Püherdaksin kuumal, kuid sulgpehmel liival ning suleksin rahulolevalt silmad.
Ja kui ma need taas avan, avastan ennast oma vanas voodis, vanas toas, vanas elus ja hüüan enesele kurvalt: „Halloo, reaalsus! Tulge kuuldele!” Elu ei saa olla nii lihtne. Vähemalt minu oma küll mitte.
Teravahõngulised heitgaasid hõljusid ümber baari ja selle esise parkla kohal. Kell oli tiksunud viisteist minutit üle kümne, kui ma musta klaasiga ukse avasin ja kerges suitsuvines seisvasse avarasse ruumi astusin. Ühtegi turvameest ei olnud haistmisulatuses. Pärast mu papsiga juhtunut pole see lävepakk vist ühtki valvurit näinudki. Teismelised lastakse sisse ilma igasuguste piiranguteta, mõned mitte-veel-täiskasvanud lausa töötavad selles urkas. Näiteks Enela. Tema valab siin jooke reede- ja laupäevaõhtuti. Istusin puki otsa ja tellisin tavalise Saku õlle. Kirevad lipukesed mu pea kohal liigatasid vaikselt, justkui tunnustavalt. Baaridaam asetas õlleklaasi minu nina ette ning küsis alles nüüd, kas olen juba kaheksateist. Ma tundsin seda umbes kolmekümneaastast naist üsna hästi, vähemalt nägupidi, aga tema ei teadnud minust kuigi palju. Tegin pisut solvunud grimassi ning vastasin, et sain juba kolm kuud tagasi täisealiseks. Näis, et naine jäi mind uskuma. Ta keeras oma päris kenakese tagumiku minu poole ja toimetas isekeskis edasi.
Kõlaritest kostis haigutamaajavat musa. Kaheksakümnendatest. Mingi Rootsi bänd vist. Nädalavahetustel võib siin aga moodsamat värki kuulata, olgugi et üle kahe-kolme kuulatava loo õhtu kohta DJ välja ei pigista.
Katsusin jakitaskut, et kontrollida, kas papiga ümbrik on endiselt oma kohal. Oli küll. Vaatasin ringi. Seppa ei olnud kusagil. See ei üllatanud mind. Ühe linnalegendi järgi ei saabu Sepp baari kunagi enne poolt ühtteist õhtul. Mul oli veel veidi aega end soojendada.
Läbukeskus oli täna kesknädalale kohaselt kundedevaene. Paar suvalist habetunud tegelinskit mörisesid omavahel ning vestlesid ilmselt teemadel, mida nad kodus naiste ja laste kuuldes arutada ei söandanud. Seks, õlu ja kiired autod. Või midagi räigemat. Teises lauas istus uhkes üksinduses kahekümnendate lõppu jõudnud kutt, kes kulistas ahnelt mingit roostekarva vedelikku. Küllap uputas ta täna, siin ja praegu isiklikke muresid. Võib-olla jättis tüdruk ta maha. Võib-olla olid tal näpud põhjas ja plekki jätkus veel vaid mõne klaasi viski jaoks. Võib-olla oli ta hinnanud üle oma võimet aasta eest võetud üüratut pangalaenu tagasi maksta. Võib-olla oli ta lihtsalt üks tavaline luuser, nagu mitmed teisedki selles neetud linnas, mina nende hulgas. Imestan, et keegi meist pole veel tulnud mõttele asutada luuserite klubi. Aga me oleme selleks liiga suured luuserid.
Tundsin end ebamugavalt. Selle koha aura ei ole mulle kunagi meeldinud. Teadagi, miks. Tahtsin siit juba välja pääseda ja kahetsesin, et olin nii vara kohale tulnud.
Mingi kutt ujus mu kõrvale ja võttis istet. Ta tellis heledat õlut. Ning sügas rahulolevalt oma tumedat habemetüügast. Ma tean teda küll: kutt töötab kohalikus puidufirmas, sealsamas, kus ma ise vahetevahel puid lõhkumas käin, ja tema nimi on vist Andres või Andrus või Andreas (küllap viimane).
„Kuidas elad?” küsis ta, nagu oleksin tema ammune tuttav ja seltsimees.
„Elan kah,” vastasin. Mul ei olnud erilist jututuju.
„Kas sa sellise koha jaoks natsa noor ei…”
„Sain just kaheksateist,” torkasin kiirelt. „Võin juua küll.”
„Milleks sinu vanuses juua?” targutas kutt. „On sul kah muresid?”
„Ma joon lõbu pärast.”
„Üksinda ei joo keegi lõbu pärast.”
Vaat kus filosoof!
„Mina joon.”
„Kus su seltskond on? Heas seltskonnas võib küll kahetsust tundmata trimbata.”
„Mina olengi iseenda parim seltskond.” Hehee! Olin oma sõnade üle päris uhke. Tõstsin klaasi huultele ja tõmbasin korraliku londitäie õlut.
„Kuidas koolis läheb?” küsis kutt.
„Tavaliselt.”
„Saad normaalselt hakkama?”
„Jah.” Mõtlesin, miks ta mind rahule ei jäta. Rippus oma tobedate küsimustega mu küljes nagu takjas krantsi kasukas. Täielik tüütus!
„Kuidas kodus on?”
„Mis see sinusse puutub?” nähvasin. Minu mõõt oli just täis saanud. Mida ta endast õige mõtles, et järjest intiimsemaid küsimusi esitama hakkas? Ei olnud osanud kahtlustadagi, et satun külitsi kohaliku pervariga.
Ta heitis pilgu kiirelt õlleklaasi. „Üritasin ainult vestlust arendada,” vabandas ta ennast. Järgmise viie minuti jooksul ei teinud ta enam suud lahti. Aga mulle näis, et kutt siiski piilus mind silmanurgast ja mine sa tea, mis kõlvatud mõtted tal samal ajal peas keerlesid. Oh, kurat, kuidas ma sealt minema pääseda tahtsin! Kuid Seppa polnud veel kusagil. Pidin pervo kõrval edasi passima.
Baari astus silmipimestava dekoltee ja üliminiseelikuga blondiin. Olnuks tema hallikassinine kostüüm ülevalt- ja altpoolt veel paar sentimeetrit lühem, võinuks teda nudistiks nimetada. Aga luuser, kes üksinda viskit kulistas, läks järsku õhku täis. Ta astus vupsti blondiini juurde ja palus teda naeratades oma lauda. Iseenesest päris tark tegu – ega sihukesi üksikuid poolpaljaid hambaorke õnnestu iga päev rajalt maha tõmmata! Täna oli tal siiski pisut vedamist, sest blondiin jäi nõusse. Istus luuseriga ühte lauda, lõi jala uhkelt üle põlve ning sellest piisas, et mul avaneks oivaline vaade tema valgetele alukatele. Ausalt öeldes oli ta päris kenake ja mitte tänu aluspesule. Aga kahjuks avastasin teda terasemalt silmitsedes, et tegemist on minu naabrimehe noore armukesega. Hoidsin viskivennale pöialt, et too härg sellest õhtust midagi teada ei saaks. Minu naaber on nimelt kohutavalt neurootiline tüüp. Blondiin ja luuser vestlesid elavalt, kuigi vaevalt nende jutt kana kaagutamisest sisukam oli. Kutt püüdis lihtsalt vastassugupoolele muljet avaldada ja ennast kõvaks meheks rääkida. Tüüpiline ju. Blondiinile tema jahvatamine aga meeldis – ta muudkui lõhverdas ja luksus naerukrampides.
Järsku hakkas kutt mu kõrval nihelema. Ta kobas oma nahktagi taskuid ja kadus kiirelt ukse taha. Ilmselt kopsuvähki toitma. Ma hingasin kergendatult, vaatasin moblalt kella (22.35) ning rüüpasin korraliku sõõmu õlut. Sepp laseb ennast oodata. Tema ise ei oota kedagi. Mõtlesin, kui kaua ma veel siin istuma ja vaevlema pean. Õlu mu klaasis kahanes põhjani,