Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro
Читать онлайн книгу.
Minu selja taga seisis Tema Majesteet Sepp isiklikult. Kuidas ta nõnda märkamatult siia oli sattunud, jäi mulle mõistatuseks.
Oleksin talle vist suurest viisakusest teregi öelnud, kuid tema jõudis minust ette: „Papi tõid?” Tema toon oli väga järsk ja kaugeltki mitte sõbralik.
Pöörasin end kähku ümber ning vastasin jaatavalt.
„Okei, köhi välja!” mörises Sepp. Sa mu meie, ta polnud tõesti päikselisimas tujus!
Kobasin jakitaskus ning tõmbasin säravvalge ümbriku hämara peldikuvalguse paistele. Sepa ilme näis sulama hakkavat. Ta lausa rabas ümbriku oma küünte vahele ja luges selle sisu imekähku üle. Mind üllatas tõsiselt, et ta üldse arvutada oskas. Ning järgmine üllatus kõlas Sepa esituses järgmiselt: „Aga protsendid?”
„Mis… mis protsendid?” kokutasin. „Kõik viis tonni on olemas.”
„Ma ei tee siin heategevust! Kui laenan, tahan ka protsente.”
„Palju?”
„Tonn.”
„Tonn?” Kuradi vereimeja! „Aga… mul ei ole nii palju kaasas…”
„Ei ole vä?” pilkas Sepp. „Mis me siis teeme?”
„Võin homme tuua, siinsamas…”
„Leppisime kokku, et kolmapäev, 13. september. See tähendab – täna!”
„Aga…”
„Tuleb tonn või ei tule?”
„Ma käin kähku kodus ja toon ära,” pakkusin talle.
Sepp jäi vist mõttesse. Igal juhul oli ta mõne sekundi vait. „Saad pool tundi,” ütles ta siis peaaegu armuliselt.
Olin vaat et tänulik, kui baarist välja tormasin ja oma kulunud majalogu poole kihutasin. Komistasin paar korda konarlikul kõnniteesillutisel ning vandusin omaette, aga jõudsin siiski viie minutiga eesmärgini. Jooksin välisjalanõudes oma tuppa, panin tule põlema ja tõmbasin lahti kirjutuslauasahtli, kus Maurilt saadud ülejäänud papp seisma pidi. Tuhnisin veidi paberites ja muus kilas-kolas, mis sinna oli kogunenud, ning kui tšipsidest veel haisugi polnud, pöörasin terve sahtli pahupidi. Ainus, mida ma ei leidnud, oli… RAHA!!
Oh põrguvürsti litsike! Ma läksin täiega närvi ja sööstsin nagu pöörane hunt kapi kallale. Veel mõni minut hiljem oli kogu tuba riideid täis (nii vähe-palju, kui mul neid oli ja on), kuid ühegi hilbu taskust papp välja ei ilmunud. Koolikotist ka mitte. Voodi all ka ei olnud. Raamaturiiulis samuti mitte. Ometi teadsin surmkindlalt, et olin pannud papi kirjutuslaua esimesse sahtlisse. Ma ei käi papiga kunagi kergekäeliselt ümber. Aga nüüd, hüüa või taevast appi! Kuhu mu papp kadus? Kuhu see kadus?!
Mind tabas õõvastav mõte. Meelekohad paisusid vihast. Jooksin mampsi tuppa – teda ennast ei olnud seal. Pöörasin ka selle ruumi pea peale, kiskusin kõik tema kaltsud kapist välja, kobasin taskud läbi ja sitapurugi leidmata heitsin hilbud põrandale. Tuhnisin kõigis sahtlites ja kappides, aga ei kohanud roostes sentigi. Mul tekkis tahtmine kogu tuba segi peksta, kuid õnnetuseks ilmus lävele Kaisa. Ta valvas täna isa järele. Ilmselt oli ta mu pisikest lärmi kuulnud.
„Mis mässad siin?” küsis ta kohkunult, kui sassis tuba nägi.
„Mamps, kuradi lits!” räuskasin ma. „Ta rottis kogu mu papihunniku!”
„Mis papi…?”
„Selle, mis… ma tööst kõrvale panin,” seletasin kähku. Ma ei hakanud Kaisale papi täpset päritolu tutvustama. Eriti kui see nüüd mampsi käes hallitas.
„Kust sa tead, et tema võttis?”
„Kes siis veel? Sina ju ei võtnud?”
„Muidugi mitte,” sõnas Kaisa solvunud toonil.
Kukkusin istuli voodile. „Kuule, õeke, kui ma järgmise viieteistkümne minti jooksul seda pappi kätte ei saa, lendavad kõik mu hambad viieteistkümne sekundiga! Mõistad?”
„Palju sul vaja on?”
„Üks närune tonn.”
„Terve tonn? Kellele sa võlgu oled?”
„Sepale.”
„Jessas!”
„Ära jessata midagi! Kaalul on minu elu ja tervis.” Viimaste minutite jooksul oli nende väärtus paraku katastroofiliselt langenud. Olin parajalt perses. „Kas sa tead, kuhu mamps läks?”
Kaisa raputas pead. „Ei.”
Ma ohkasin. „Mis ma siis nüüd teen? Ah?”
„Kas Sepp ei oota?”
„Sepp on maru täpne vend. Temale juba sõna ei murta.”
„Laena kelleltki,” andis Kaisa täiesti mõttetu soovituse.
„Milline loll annab mulle kiiremas korras tuhat eeku võlgu?”
„Aga Mauri?”
„Tema ei laena kellelegi,” ütlesin kiirelt.
„Isegi sulle mitte?”
„Isegi mulle mitte.”
„Aga te olete ju suured sõbrad?”
„Ära targuta niisama! Olen juba küllalt närvis.” Tõusin püsti ja tundsin, kuidas adrenaliin veres pulbitses ning väljapääsu otsis. Tahtsin märatseda. Tõmbasin öökapil seisnud lambi ühes juhtmega seinast ning virutasin vastu seina kildudeks.
„Joel!” hüüatas Kaisa kohkunult.
Ma ise ka ehmatasin. Kildude klirin kumises mõni aeg mu kõrvus. Siis tuli mul tahtmine selle nõmeda toa omanik ära kägistada. Oleks ma vaid teadnud, kust teda sel hetkel leida.
Kell on halastamatu masin. Ta kamandab sekundeid ja venitab neist üha uusi minuteid. 22.58. Aega jäi aina vähemaks. Kartsin juba, et Sepp tuleb mulle ihulikult järele. Ja ma pappi ei saa, ja ma pappi ei saagi! Pankrot! Kartsin, et ka minu elu tabab sel neetud õhtul pankrot. Olin omadega läbi. Närvid tukslesid mu kehas. Kuid otsustasin siiski, võib-olla esimest ja viimast korda elus, Kaisa nõu kuulda võtta. Mul oli pihus viimane õlekõrs. Ja ma helistasin sõbrale.
Valisin raske südamega Mauri numbri. Kutsuv signaal. Veel üks. Ja teinegi. Viimaks ta vastas.
„Jah?”
„Eeeh… Sorri, et nii hilja kõllan, ma, noh, tahan sinult ühte teenet.”
„Okei, kuigi ma olen juba voodis,” sõnas Mauri. Ta kaobki tavaliselt juba kümne paiku õhtul teki alla. Mõnikord koos Katrega.
„Piinlik lugu juhtus,” ütlesin. „Tead, mul oleks veel… pappi vaja.” Oleksin meelsamini keevasse õlisse hüpanud, kui need sõnad lausunud.
„Palju?” küsis Mauri viivitamata.
Nimetasin talle summa ning kuulasin telefonist kostnud kuratlikku vaikust.
„Tahad juba homseks?” päris ta siis.
„Kas kiiremini ei saa?” Minu hääl oli väga närviline. „Näiteks viie minuti pärast.”
„Ära rebi!” hüüatas Mauri. Njah, mu appihüüd kõlas tõesti nagu nali, kuid paraku oli tuju kildude puistamisest enam kui kaugel.
„Kui ma seda summat ei saa, lööb Sepp mu lõualuu sodiks.” Pidin ma seda niimoodi ütlema! Mauri võttis mu sõnu kindlasti ultimaatumina.
„Rahune maha,” sõnas ta oma tavalisel kindlal ja julgustaval moel. „Ma mõtlen midagi välja.”
„Mõtle kähku,” anusin teda ja vaatasin kella. Tablool seisid numbrid 23.01. „Noh?”
„Kas Sepal oli kamp kaasas?”
„Mis see siia puutub?”
„Kui ta üksi on, patsutab ta sulle väikese viivituse pärast ainult õlale. Kambata ei julge ta sind läbi klohmida.”
„Kust