Kaljud ja kameeleonid. Marek Kahro
Читать онлайн книгу.
Ja ma ei ole tilkagi joonud!”
„Imede aeg on käes!”
„Ole ometi kord mees, Joel! Tõuse püsti ja räägime asjad selgeks!”
Seekord andsin järele. Kargasin nagu katapuldist jalgele ning jäin talle sügavalt silma sisse vaatama. Muti ei ole sugugi inetu naine, kuid ilma viinata oleks ta palju ilusam. Olen teda aastatega vihkama õppinud ega suutnud oma jälestust seegi kord maha suruda.
„Nüüd tahad sa rääkida! Nüüd, kui sa minu ja Kaisa elu lõplikult persse oled keeranud! Või on sul kogemata plaanis andeks paluda?”
„Ma…”
„Pole vaja, emme! Me saame ilma sinutagi väga hästi hakkama. Ja saaksime veel paremini, kui sa siit jalga laseksid ja me sinu vastikut mordat enam kunagi nägema ei peaks!”
„Joel!” Muti lausa karjatas. „Ära räägi minuga nii! Ma ei ole muidugi just ideaalne ema olnud, aga ma ju püüan!”
„Aitab küll,” ühmasin vihaselt ning marssisin toast välja trepi poole.
„Joel!” karjus mutt mulle järele. „Anna mulle aega! Anna mulle võimalus ennast muuta! Ma tahan olla parem ema, usu vaid!”
„Hilja juba!” ütlesin trepist üles vantsides.
„Lähen psühholoogi või kellegi sellise juurde ja jätan joomise maha! Ma ei joo enam, aga te peate mind Kaisaga toetama! Ma ei saa seda ju üksi teha! Kuula mind ometi, poeg!” Bla-bla-blaa…
Lõin oma toa ukse mürtsuga kinni. Kiskusin jaki seljast ning prantsatasin voodisse nagu läbisaetud tüvega mänd metsa alla. Mamps karjus ikka veel, aga tema sõnade tähendus minuni ei jõudnud. Surusin näo rängalt patja. Oleksin väga magada tahtnud, kuid teadsin juba ette, et see ei pruugi täna kuigi hästi õnnestuda.
Sundisin end rahulikuks jääma, sisendasin endale, et kõik on korras, kuid ei suutnud ennast petta. Tagusin kolpa vastu patja sooviga unustada ümbritsev tige maailm. Unustada! Unustada. Unustada…
„Hei!” hõigati mulle. „Ärka üles, DJ!”
Minu puldi ette, närviliselt vehklevasse ja väsimatult tooni vahetavasse neoonvalgusse oli kogunenud neljapealine kamp. Ma ei tabanud neid päris selgelt, kuid nende möirgavad häälitsused jõudsid kindlalt minuni. „Vaheta plaati!”
Võtsin publiku soovitusi kuulda. Lasin neil nautida õhulist, ehkki üksluise biidiga trance’i.
Klubi vibreeris valju musa rütmis, mehed šeikisid ja plaksutasid. Ometi polnud keegi neist õnnelik. Tants oli vaid mask, mis aitas peita ebakindlust. Nad olid pidevalt valvel, täis umbusku ja võibolla lihtlabast hirmugi. Ruumis hõljusid suitsukangas, higilehk ja hingekripeldused.
Vali, elektrooniline, metsik… Vabalangemine… Ilus… Igavesti… Koli… Tuli… Põgenemine… Õnneks oli see plaat tsenseerimata ja muusika helid voolasid tantsijatest läbi nagu lõõgastav elektrilaeng.
Leopard tuli pulti, patsutas mulle turjale ja ütles midagi, mis mul esialgu kuulmata jäi.
„Ninasarvik viidi Kollase Mamma juurde,” kordas Leopard mu pärimise peale. Ta oli näost täiesti ära. „Ma ei uskunud, et asi nii kaugele läheb.”
„Millal ta ära viidi?”
„Täna enne lõunat.”
Mu soolikas tõmbus krampi. Kes juba Kollase Mamma sülle potsatab, sellel pole enam lootustki… Tõstsin käe Leopardi õlale, et väljendada kaastunnet, mida tuli siin väga ettevaatlikult tarvitada. Džungliseadustikus on siirus ja kaastunne ohtlikud klauslid. Aga Leopard oli mu sõber, keda oleksin usaldanud ka siis, kui ta soovitanuks mul sõrmed tulle pista.
Ninasarvik oli Leopardi kongikaaslane, turske ja vintske sell, kes ei lasknud ennast käsutada. Tema korduvad tülid valvuritega saidki talle ilmselt saatuslikuks. Kuigi saatusesse siin ei usuta.
„Varaan!”
„Jah?”
„Mina olen vist järgmine.”
„Järgmine…? Ei, ei, miks? Sa oled ju ennast hästi ülal pidanud?”
Leopard vaatas mulle otsa ilmel, nagu tahtnuks mulle midagi sõnadeta selgeks teha. Lõin kartma, et tema keevaline veri oli sünnitanud mõne lolluse, mis talle nüüd õige kalliks minna võis.
„Leopard?”
Kaamerasilmad ja supertähelepanelikud valvurid nende taga jälgisid iga väiksematki liigutust pentagoonikujulise klubi viie seina vahel. Ilmselt tundis ka Leopard end nende vahel kehvasti. Ometi oli klubi ainus koht, kus võisime segamatult vestelda, ilma et võõrad kõrvad meie jutuni ulatuksid.
„Ma andsin eile ühele krantsile litaka,” lausus Leopard üsna vaikselt. „Ta otsis meie, minu ja Ninasarviku kongi läbi. Ja tuli minuga ülbitsema. Ma ei saanud ennast tagasi hoida.”
„Mida krantsid su kongist otsisid?” pidin imestama.
„Ei tea.” Leopardi silmad läiklesid uduselt. „Nad ei öelnud.”
Ühtäkki välgatas mu peas kahtlane mõte. „Pääsusaba…” sosistasin. Leopard seda ei kuulnud, ta arvas ilmselt, et maigutasin vaid huuli. Nad otsivad Pääsusaba! Vahest tuhnitakse ka minu kong sel eesmärgil põhjalikult läbi, kuid sealt ei leita värsket õhkugi. Kui kellelgi meist, kas minul või Leopardil, õnnestuks leida Pääsusaba enne ebardeid! Kel on võti, sel on võim. Kuid Pääsusaba päästab vaid selle, kes teda väärt on… Minul ei jätku tema otsimiseks julgust, kindel see.
Matsin mõtte kiiresti maha – hakkasin juba kartma, et valvurid võivad mu ajus toimuvat märgata, ning lohutasin jõuetult jõuetut Leopardi.
Järsku, nagu vaheda noaga lõigatult, kadusid neoonvalgus ja muusika ning kogu suitsuvines ruum täitus räige valguspahvakaga. Mehed tõstsid kollektiivselt kämblad silmade ette ja kissitasid väljapääsu poole.
Pidu sai läbi, mõtlesin kurvalt, kui koerakoonlased, Vangla väsimatud valvurvärdjad, lävele ilmusid ja klubi tühjaks teha käskisid. Oli aeg ronida tagasi kongi, kobida koikule ja vaadata päeva jooksul alateadvusesse kogunenud košmaare.
„Ärka, Joel!” hüüdis Kaisa nagu ooperit röökiv sopran. „Kell on varsti pool kaheksa!”
Neetud! Miks ta peab igal kuradi hommikul mulle meelde tuletama, et poole tunni pärast algab kool? Keegi ei oota ju mind sinna. Ja ma ise ei taha seal käia. Aga miks, armas saatan, korjan ma iga argipäeva hakul oma väsinud kondid voodist kokku ning tuigerdan ikkagi alandlikult kooli poole?!
6
„Võluv prints ja kaunis Tuhkatriinu kohtusid Eiffeli tornis Pariisis Prantsusmaal,” kaikus emakeele õpsi hele hääl üle klassi. Etteütlus oli täies hoos, põhirõhk suunatud suurele ja väiksele algustähele. Kuigi mul polnud muhvigi õpitud, ei valmistanud teema erilisi raskusi. Emakeeleoskus antakse ju juba sündides kaasa. Peamiselt on mu hinnetelehel sõnapaari „eesti keel” järel ainult neljad ja kolmed – äärmisest „lohakusest ja tähelepanematusest”, nagu õpa mulle tihti nina alla hõõrub. Suurimaks murelapseks eelkõige komad ja teised kirjavahemärgid – need unustati mulle sünnihetkel kaasa anda. Nii ei jäägi muud üle kui kasutada naturaalset kõhutunnet ja panna bingot lootuses, et märgid lähevad täppi.
„Prints uuris ajalehte Pariisi Uudised ning Tuhkatriinu luges raamatut „Seitse aastat Aafrikas”. Prints nägi restoranis Kuldhaug itaallasi ning tervitas neid saksa keeles. Tuhkatriinu jalutas Ladina kvartalis ja Montmartre’i puiesteel ning külastas Notre Dame’i katedraali.” Naiivsed laused, aga küllap ei oska emakeele õps midagi targemat välja mõelda. Selle võib talle andeks anda: kahekümne seitsme eluaasta kohta on ta veel päris kobe tots. Ja mõnituste kõrval ei ole ta ka kiitusega kitsi. „Tubli, Joel!” on tema suust vaat et iganädalane väljend. Nii juhtus ka täna: sain kiita sõna „blamaaž” lahtimõtestamise eest. Mis seal ikka – minu jaoks on see tuttav sõnake.
Saksa