ÜKS

      Pealtnägija ütles, et ta päris oma silmaga küll ei näinud, aga kes teine seda siis tegema pidi. Veidi pärast keskööd oli tollesse betoonpunkrisse ainsa ukse kaudu sisenenud üks rohelise talvemantliga mees. Talle järgnesid kaks musta ülikonnaga meest. Väikene vahe, ja siis olid musta ülikonnaga mehed uuesti välja tulnud.

      Rohelise talvemantliga mees ei tulnud.

      Kaks musta ülikonnaga meest tegid kolmkümmend vilgast sammu ja istusid veripunasesse autosse. Nagu tulekahju, kirjeldas seda tunnistaja. Erepunane. Tavaline nelja uksega sedaan, mõtles tunnistaja. Või viiega. Või ka kolmega. Aga kindlasti mitte kahe uksega kupee. Tunnistaja arvates Toyota. Või ehk Honda. Või Hyundai. Võis ka Kia olla.

      Oli, mis ta oli, kaks musta ülikonnaga meest sõitsid sellega igatahes ära.

      Rohelise talvemantliga mehest ei olnud kippu ega kõppu.

      Siis hakkas betoonpunkri ukse alt verd immitsema.

      Tunnistaja helistas 911.

      Kohale ilmus maakonnašerif ja lasi loo endale ära rääkida. Ta oli mees, kes oskas inimesi väliselt rahulikuks jäädes tagant õhutada. See oli üks tema paljudest annetest. Lõpuks sai tunnistaja kõik öeldud. Nüüd jäi šerif pikalt mõttesse. Nad asusid riigi selles osas, kus igas ilmakaares laius kuni silmapiirini sadade ruutmiilide kaupa tühjust. Ja kus teed olid vaid üksildased ribakesed maastikul.

      See oli teesulgude maa.

      Niisiis helistas ta liikluspolitsei patrullile ja tellis osariigi pealinnast välja helikopteri. Ühtlasi saatis ta laiali kiirteate, et otsitakse erepunast importsõiduautot, milles istub kaks mustas ülikonnas meest.

      Jack Reacher oli sõitnud üheksakümne minutiga üheksakümmend miili ühe naisterahva hallis määrdunud veoautos, kui nägi eespool heledaid neoontulesid, kahetasandilist ristmikku ja suuri rohelisi teeviitu, mis näitasid läände ja itta. Naine võttis hoo maha, pidas veoki kinni, Reacher ronis välja ja lehvitas naisele hüvastijätuks. Too pööras esimesele pealesõiduteele, mis viis läände Denveri ja Salt Lake City suunas, ta ise aga kõndis silla alt läbi ja seadis ennast ida suunda keeravale pealesõiduteele, üks jalg teeservas ja teine sõidurajal. Ta sirutas välja ülestõstetud pöidlaga käe, naeratas ja püüdis sõbralik välja näha.

      Mis ei olnudki nii kerge. Reacher oli suurt kasvu, kuus jalga viis tolli pikk, tugeva kehaehitusega ja nägi tol õhtul välja veidi räbaldunud ja lohakas nagu alati. Üksildased juhid soovisid meeldivat ja ohutut seltskonda ning Reacher teadis oma kauaaegsete kogemuste põhjal, et tema välimus ei kutsu kedagi teda endale seltsiliseks võtma. Liiga heidutav. Ja pealegi oli tal praegu veel selline viga, et tema nina oli puru. Ta oli seda plaasterdanud toruteibiga, teades, et nii muutub ta välimus veel grotesksemaks. Teadis sedagi, et kollaste tulede paistel särab hõbedane teip nagu helkur. Kuid ta tundis, et teibitükk on meditsiinilises mõttes vajalik, ning otsustas seda vähemalt tunnikese peal hoida. Kui ta kuuekümne minuti jooksul küüti ei saa, siis tuleb mõelda selle eemaldamisele.

      Ta ei saanud kuuekümne minuti jooksul küüti. Liiklus oli hõre. Nebraska, öine aeg, talv. Ristmik, kus ta viibis, oli paljude miilide ulatuses ainus kõneväärt liiklussõlm, kuid isegi siin möödus terveid minuteid täielikus vaikuses. Üleval sillal paistis läbisõitjaid jätkuvat, kuid neid, kes vooluga liituda tahtnuks, näis vähe olevat. Esimese tunni jooksul pööras ida poole vaid nelikümmend sõidukit. Sõiduautod, veoautod, maasturid; eri tootjad, eri mudelid, eri värvid. Kolmkümmend möödusid ilma hoogu maha võtmata. Kümme juhti vaatasid ta üle, pöörasid pilgu ära ja kiirustasid edasi.

      Ei midagi ebatavalist. Hääletamine on aastatega aina raskemaks läinud.

      Aeg parandada oma šansse.

      Ta pööras maanteele selja ja näppis toruteibi serva narmendava pöidlaküünega irvakile. Urgitsenud selle poole tolli jagu lahti, võttis ta ajutisest plaasterdusest pöidla ja nimetissõrmega kinni. Kaks inimtüüpi. Üks tõmbab kiirelt ühe raksuga. Teine eelistab aeglaselt koorida. Illusoorne dilemma, mõtles Reacher. Valu on kummalgi juhul sama. Ta valis kompromissi ja otsustas kiire koorimise kasuks.

      Põse osas pole probleemi. Ninaga on teine lugu. Haavad tulevad lahti, paistetus tugevneb ja laieneb, luumurru koht nihkub ja luuotsad liiguvad.

      Teise põse osas pole samuti probleemi.

      Ta keeras verise teibi rulli ja pistis taskusse. Siis sülgas ta sõrmedele ja pühkis nägu. Tuhande jala kõrguselt pea kohalt kostis helikopteri mürinat ja ta nägi, kuidas võimas valgusvihk läbi pimeduse alla sirutus, siin-seal ringi kobas ning edasi nihkus. Ta pööras ennast uuesti tulijate suunas, asetas ühe jala tagasi sõidurajale ja sirutas pöidla välja. Helikopter tiirutas veel natuke aega ringi, siis kaotas huvi ja põristas lääne poole, kuni mootorimürin lõplikult kõrvust kadus. Silda ületav transiitliiklus oli hõre, kuid pidev. Mööda kohalikku maanteed põhjast ja lõunast tulevaid masinaid jäi seevastu aina vähemaks. Kuid peaaegu kõik nad pöörasid suurele maanteele ja jätkasid ida või lõuna suunas. Vaid mõni üksik sõitis otse silla alt läbi. Reacher säilitas optimismi.

      Öö oli külm, mis oli näole kasulik. Tuimus vähendas valu. Lõunast tuli Kansase numbrimärgiga pikap, pööras itta ja võttis hoo maha. Roolis istus paksu mantlisse mässitud vibalik mustanahaline kutt. Võib-olla tema auto soojendus ei töötanud. Ta takseeris Reacherit pikalt ja tähelepanelikult. Pidas peaaegu kinni. Kuid ainult peaaegu. Siis pööras ta pilgu ära ja sõitis mööda.

      Reacheril oli natuke raha taskus. Kui ta saaks Lincolni või Omahasse, võiks ta bussi peale minna. Ent ta ei pääse ei Lincolni ega Omahasse, ilma et keegi teda peale võtaks. Ta hakkas autode vahepeal paremat kätt vasaku kaenla alla torkama, et see ära ei külmuks. Ta trampis jalgu. Hingeaur voogas ta pea ümber nagu pilv. Maanteepatrull tuhises mööda, alarmtuled vilkumas, kuid ilma sireenita. Kaks võmmi sees. Nad ei pööranud Reacheri pärast peadki. Nende siht asetses kuskil eespool. Võib-olla mingi õnnetusjuhtum.

      Veel kaks autot pidasid peaaegu kinni. Üks tuli lõunast, teine mõne minuti möödudes põhjast. Mõlemad juhid võtsid hoo maha, pidurdasid kergelt, olid kahevahel, uurisid teda, võtsid siis uuesti hoo üles ja sõitsid mööda. Asi paraneb, mõtles Reacher. Kohe tuleb. Võib-olla aitas kaasa hiline aeg. Kesköösi on inimesed osavõtlikumad kui keskpäeval. Ja öine sõit on niikuinii veidi ebatavaline. Juhusliku hääletaja pealevõtmine poleks enam teab mis eriline asi.

      Ta lootis.

      Veel üks juht vaatles teda pikalt, kuid sõitis siiski edasi.

      Ja veel üks.

      Reacher sülitas pihku ja silus juukseid.

      Ta naeratas aina.

      Ta säilitas lootuse.

      Ning siis, pärast üheksakümne kolme minutist seismist pealesõidutee ääres, pidas üks auto kinni.

      KAKS

      Auto peatus kolmkümmend jalga temast eemal. Kohaliku numbrimärgiga, mõistliku suurusega, Ameerika oma ja tumedat värvi. Chevrolet, mõtles Reacher, ilmselt tumesinine. Või hall. Või must. Liiklusviitade valgel oli raske öelda. Tumedad metallikad on öösel kõik ühtmoodi.

      Autos oli kolm inimest. Ees kaks meest, taga üks naine. Mehed olid end oma istmeil otsapidi ringi keeranud, nagu oleks neil kolmekesi tähtis diskussioon käsil. Midagi demokraatia sarnast. Kas me võtame selle venna peale või ei võta? Mis vihjas Reacherile, et need kolm ei tunne üksteist väga lähedalt. Heade sõprade seltsis tehakse sedalaadi otsused tavaliselt instinktiivselt. Need siin võisid olla näiteks töökaaslased, sama tasemega tegelased, kes on ajutiselt ühele pinnale kokku surutud ja näitavad üles liialdatud austust üksteise ning iseäranis vähemuses oleva naisterahva arvamuse suhtes.

      Reacher nägi, kuidas naine noogutas, ja luges ta huulilt sõna „Jah”. Mehed keerasid end tagasi näoga sõidusuunda, auto veeres edasi ja peatus Reacheri juures, eesmine külgaken otse tema kõrval. Aknaklaas lasti alla. Reacher kummardus ettepoole ja tundis näol soojust. Selle auto küttesüsteem töötas korralikult. See oli üks mis kindel.

      Juhi kõrvalistmel istuv meesterahvas küsis: „Tere õhtust. Kuhu te teel olete?”

      Reacher oli kolmteist aastat teeninud sõjaväepolitseinikuna ja seejärel saanud sama kaua