Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
on Indreku meeltesse kinni hakanud just see imelik “sink sale proo”, sest teda tuletab meelde oma lauluga mingisugune roheka kõhualusega lind, kes lendab ühe pika puu ladvast teise ja kordab neid ema arusaamatuid sõnu igal kevadel – mitte küll päris selgesti, ometi kordab, nii et Indrek neist aru saab. Ja kui Maret laulab, siis tundub Indrekule, et ka tema laulab mingisugusest “sink sale proo’st”, nagu oleks ka tema mõni ema või roheka kõhualusega nimetu linnuke. Mareti laulul on teised sõnad, aga Indrekule kostaksid nagu ema või linnukese laulusõnad. Maret algab näiteks nõnda: “Kord istus jõe kalda peal”, aga Indrekul kõlab kohe kõrvus “sink sale proo”, nagu muudaks mingisugune imevägi tõelikud sõnad tema kuulmeis viirastuslisiks ja mõistatuslisiks.
Sama laulu laulab ka Liisi, aga teisel viisil ja nõnda ei muutu laulusõnad Indreku kuulmeis mitte. Maret sai oma praeguse viisi isalt, kes talle selle kord õpetas nelipühis õhtuvidevikul, seistes aidatrepi ees, kuna Indrek istus trepil. Ta mäletab seda nii selgesti. Liisi ja Maret olid kahekesi aidas ja laulsid parajasti tütarlapsest, kes istus jõekaldal haledalt nuttes. Isa tuli aidatrepi ette, valge lambanahkne pihtkasuk seljas, kõver piip hambus, tuli, jäi seisma ja kuulas tütarde laulu. Aga kui need olid lõpetanud, ütles ta, et kuulaku nüüd nemad, las tema laulab. Ja ta lauliski, mitte rinna-, vaid peene kurguhäälega, nagu tahaks ta jäljendada mõnda naist. Kahel korral laulis ta sama laulu esimest salmi ja küsis siis.
“Kumb on ilusam, kas teie või minu viis?”
“Meie oma meeldib mulle rohkem,” ütles Liisi.
“Isa, laula veel kord,” lausus Maret.
Ja isa laulis jällegi kaks korda järgimööda.
“Isa, sinu viis on palju ilusam,” ütles Maret nüüd. “See on nagu tõesti nutt jõekaldal.”
“Õpi ta selgeks,” käskis isa ja laulis jällegi, ikka vaikselt ja peene kurguhäälega. Maret laulis kaasa, kuni uus viis peas.
“See on mustlasetüdruku viis,” seletas isa. “Mina olin siis mõisas kärneri juures poisiks, kui mustlane oma tütre, ahvi ja leierkastiga sinna tuli. Tütar laulis ja tantsis, ahv tegi kometit ja tõmbas õnneloosa, vanamees ise väntas leierkasti. Seal kuulsin ma seda viit ja sestsaadik on ta mul meeles.”
Peale seda õhtut laulis Maret nutvast tütarlapsest jõekaldal ikka isalt õpitud viisil ja Indrekule tundus, nagu oleks selles mustlasetüdruku kaeblevas ja igatsevas viisis helisenud ema laulu arusaamatu “sink sale proo”. Oli kordi, kus Indrekut valdas võitmatu härdus õe laulmist kuulates, sest see tõi talle jumal teab mis meelde. Pisut oli selles härduses nagu õdede järelt näpatud saladuslikke raamatuidki, aga ei puudunud ka kooli Juljuse mõistmatu raamat, millest poisile meelde jäänud ainult sõna “paavst”, sest selle viimasega hakkas ta ühendama ja siduma kõike, mis arusaamatu ja mõistatuslik.
Kui Liisil algas see Joosepi lugu, mis lõppes suure riiu ja pahandusega, nii et Liisi pidi sauna elama minema, nagu polekski ta oma isa laps, siis kõneles midagi Indreku südames.
“See on just see! See on seesama! Sellepärast läheb Liisi sauna elama ja sellepärast on isa nii hirmus kuri, et ei kannata peale Liisi ka ühtegi teist inimest, kärgib kõigi peale ja virutab esimese paraja asjaga, mis kätte puudub. Sellesama pärast on sõnnid sarvipidi koos ja puistavad kas või teineteise soolikaid; sellepärast põmmivad jäärad vastastikku oma pealuid, nii et silmi niriseb veri; sellepärast on kultide kihvakad lõuad valges vahus; sellepärast kaklevad teisepere kuked, kuni on mõlemad üleni verised ja väsimusest laabakil maas, ja sellepärast lasid mineval kevadel kaks metsiskukke endid palja käega elusalt kinni võtta, olles mõlemad kakluses sedavõrd pöörased, et ei märganud inimestki karta. Kõik on sellepärast!”
Kui Indrek ometi ükskord teaks, mis see õieti on, mille pärast see kõik nõnda sünnib! Aga Indrek ei tea. Andresega võiks ehk sellest rääkida, aga teda need asjad ei huvita. Tema käib küll külas ja tantsib tüdrukutegagi, aga sama hästi või veel parema meelega lõhub ta tantsu poistega, sest siis pole karta, et teistele jalgu jääd: siis hoidku teised, et jalgu ei jää.
Liisi pulma ajal nägi Indrek, kuidas Oru Pearu ja Rava Kustas tüdrukute ja poiste jalgu köitsid ja nende riideid nõelaga kinni pistsid. Teised kõik olid magama pugenud, aga Indrekul ei olnud und, nõnda oli temasse mõjunud Kingu Priidu simmel ja kõik muu, mis ta näinud ja kuulnud.
Kui Pearu ja Kustas hakkasid pärast peiupoisse ja pruuttüdrukuid üles äratama ning nende kokkuseotud jalgade ja kokkuõmmeldud riiete üle “soolaseid” nalju heitsid, siis naersid kõik, kes seda kuulsid ja nägid, naersid isegi naerualused poisid ja tüdrukud. Aga Indrek ei saanud naerda, sest ei asi ise ega ka teiste naer mõjunud temasse naljakalt, vaid tema seisis muidu teiste juures ja vahtis neile uurivalt näkku, nagu otsiks ta sealt, milles peitub nali. Teiste naer tegi ta ennem nukraks kui rõõmsaks, sest äkki oli tal tundmus, et kusagil jõekaldal nutab vaene tütarlaps, kellest Maret armastab isalt õpitud viisil laulda, ja tema üle see praegu naerdaksegi.
Kaks esimest aastat köstri juures koolis käies oli Indrek vana lese kirikumehe juures korteris. Tütar oli tal lähemas maakonnalinnas mehel ja tuli sealt vahetevahel oma isa vaatama. Teisel Indreku kooliaastal tõi ta kord ka oma tütre kaasa, kes oli Indreku arvates päris “preln” kohe, sest ta pidi kodulinna kõige suuremas koolis käima ja pidi mõistma juba saksa kui ka vene keelt kõnelda. Vene keelt katsus ta ka Indrekuga rääkida, kes mõne sõna talle kuidagi vastu purssis, aga saksa keele jättis ta sootuks katsumata, kui ta nägi, et Indrekul oli alles ees der, die, das. Ainult üks jäi Indrekul kauaks, kauaks meelde: kui linnapreili (ta oli umbes Indreku vanune ja teda hüüti Milliks, nagu oli hüütud Oru Riia kassigi, kelle Indrek Jõessaares oli ära põletanud) Indreku der, die, das’i nägi, ütles ta, et saksa keelt olla hirmus raske rääkida, kui peab “artikleid” õieti tarvitama. Siis veel Indrek ei taibanud õieti, mis loomad need artikled on, ja sellepärast mõjus see sõna temasse imeliselt ning muutis ka preili imeliseks. Ikka veeretas ta keelel sõna “artikled” ja seadis ta kõrvu sõna “paavstiga”, mille ta hea meelega kuhugi kõne sekka oleks pistnud, et näha, mis näo “preln” teeb. Aga ta ei leidnud selleks kunagi parajat juhust ja nõnda sõitiski “preln” minema ning kadus jäädavalt Indreku silmapiirilt, ilma et see oleks saanud temale lausuda oma imesõna, vastukaaluks tema imesõnale, või ilma et oleks tihanud küsida, kas ehk tema ei tunne sõna “paavst” tähendust.
Muidu mõistsid Indrek ja Milli teineteist väga hästi. On päris kindel, et kui Milli kauemaks oleks siia jäänud, siis oleks Indrekul õppimisega kabedad päevad tulnud. Milli oleks selle metsa ajanud – sinna suurde kuusikusse, mis seisis kirikumehe maja ja surnuaia taga ning mille all jooksid vaiksed siledad lumeteed igasse ilmakaarde, nagu seisaks kirikumehe majake maailma südames.
Milli ema oli peaaegu alati kodust ära ja nagu puurilinnuke vahtis Milli kirikumehe maja väiksel aknal, kui Indrek köstri juurest koju tuli.
Indreku kõht oli tühi ja ta tahtis süüa. Mõnikord, kui kirikumees suppi keetis ja ka Indreku lihatüki oma patta võttis, sai Indrek supist osa ja nõnda oli kõik korras. Aga nüüd, kus tütar kodus, kirikumees suppi ei keetnud ja Indrek pidi ise omale midagi valmistama, kui ei tahtnud leppida külma ja kõva leivakannikaga.
Kord näis Indreku kojutulekul tuba tühi olevat, aga sisse astudes kuulis ta kirikumehe tuttavat norskamist eesriide tagant. Indrek arvas, et nüüd on paras aeg omale liha küpsetada, sest Milli ees häbenes ta seda teha. Aga kui ta tule lõukale üles teinud ja ahjuservalt läks kummuli panni võtma, et pekitükid peale panna, astus Milli eesriide tagant kassisammul välja ja tuli Indreku juurde.
“Kuulete, kuis vanaisa magab?” küsis ta.
“Norskab,” vastas Indrek pekki nüsides.
“Ta ju vilistab magades,” ütles Milli.
“Vilistab küll,” oli ka Indrek nõus ja ladus pekitükid pannile, ilma et teda enne oleks loputanud.
“Näha kohe, et meesterahvas,” naeris Milli nüüd.
“Kas naisterahvad nõnda ei vilista?” küsis Indrek.
“Ega ma siis nüüd vanaisa