„LÄHME BAARI ja tähistame.”

      Korterinaabri innukas ettepanek ei üllatanud mind. Cary Taylor leidis alati põhjuse midagi tähistada, ükskõik kui tühine ja tähtsusetu see ka oli. Mulle see omadus meeldis, oli osa tema sarmist. „Arvan, et vahetult enne uude kohta tööle asumist jooma kukkuda pole hea mõte.“

      „Ole nüüd, Eva.” Cary istus meie uue elutoa põrandal keset kolimiskaste, huulil võluv naeratus. Olime juba mitu päeva asju lahti pakkinud, kuid tema nägi endiselt rabav välja. Caryl oli sale keha, tumedad juuksed ja rohelised silmad – mees, kelle välimus oli peaaegu iga päev absoluutselt vapustav. Oleksin seda talle vist pahaks pannud, kui ta poleks olnud minu jaoks kõige kallim inimene maamunal.

      „Ega ma mingist hullust prassingust räägi,” käis Cary peale. „Paar klaasi veini ja kõik. Laseme end tunnikeseks lõdvaks, kella kaheksaks oleme kodus tagasi.”

      „Ma ei tea, kas jõuan.” Osutasin retuuside ja trennisärgi poole. „Pärast seda, kui olen jalgsi tööle minemiseks kuluva aja ära mõõtnud, hüppan jõusaalist läbi.”

      „Kõnni kiiresti, tee trenni veel kiiremini.”

      Cary täiuslikult kergitatud kulmukaari nähes tuli mulle naer peale. Ma usun, et tema miljoni-dollari-näolapikest saab ühel heal päeval imetleda kogu maailma reklaamtahvlitel ja moeajakirjade kaantel. Mis nägu ta ka ei teinud, ikka oli see jalustrabav.

      „Äkki läheks homme pärast tööd,” pakkusin välja. „Kui ma esimese tööpäeva kuidagi üle elan, siis see oleks küll tähistamist väärt.”

      „Nõus. Ma murran nüüd meie uude kööki sisse ja teen midagi õhtusöögiks.”

      „Hm…” Kokkamist Cary fännas, aga tal polnud selleks erilist andi. „Tore.”

      Näole eksinud juuksesalku eemale puhudes naeratas ta laialt. „Meil on köök, mille pärast restoranid lahinguid peaksid. Siin on võimatu midagi kihva keerata.”

      Kahtlesin selles. Et söögitegemise teemat vältida, tormasin Caryle lehvitades uksest välja. Laskusin liftiga esimesele korrusele ja naeratasin uksehoidjale, kes mind laia käeviipega õue juhatas.

      Tänaval ümbritsesid mind Manhattani lõhnad ja helid, mis kutsusid end avastama. Minu endine kodu San Diegos ei asunud mitte ainult riigi teises otsas, vaid tundus, et teises maailmas. Kaks suurt metropoli – üks igavesti asjalik ja sensuaalselt tüüne, teine pulbitsemas elujõust ja metsikust energiast. Unistustes olin oma elu ette kujutanud Brooklyni liftita korrusmajas, aga sõnakuuleliku tütrena leidsin end hoopis Upper West Side’is. Kui Cary poleks minuga koos elanud, oleksin tundnud end lootusetult üksi suures apartemendis, mis maksis kuus rohkem, kui enamik inimestest aastaga teenis.

      Uksehoidja kergitas mütsi. „Kena õhtut teile, preili Tramell. Kas ma kutsun takso?”

      „Ei, aitäh, Paul.” Õõtsutasin end tossude ümmargustel taldadel. „Ma lähen jalgsi.“

      Ta naeratas. „Nüüd õhtul on õhk jahedam. Jalutada on kindlasti mõnus.”

      „Mulle räägiti, et juunikuu ilma tuleks siin nautida, enne kui hirmpalavaks läheb.”

      „See on väga hea nõuanne, peili Tramell.”

      Moodsa klaasist sissekäigu katuse alt välja astudes nautisin kodutänava suhtelist vaikust, enne kui jõudsin Broadway saginasse ja liiklusvoolu. Lootsin, et ehk ühel päeval sulandun sellesse kõigesse ega tunne end enam võltsi njuujorklasena. Mul oli aadress ja töökoht, kuid metroos tundsin ikka veel kohmetust ja taksode peatamine ei tulnud mul hästi välja. Püüdsin liikuda mitte hajameelsena, pea laiali otsas, kuid see oli raske. Nii palju oli vaadata ja kogeda.

      Aistingute ohtrus oli hämmastav – sõidukite heitgaasid segunesid müügiputkade toidulõhnadega, kaubitsejate hüüded segiläbi tänava-esinejate muusikaga; nägude, stiilide ja aktsentide aukartust äratav hulk, suurepärased arhitektuuriimed… Ja autod. Jeesus Kristus. Sellist hullu-meelselt tihedat autovoolu polnud ma varem näinud.

      Alatasa püüdis mõni kiirabi-, politsei- või päästeauto kõrvulukustava huilge saatel kollaste taksode rivi lõhestada. Jälgisin aukartusega kolisevaid prügiautosid, mis manööverdasid kitsastel ühesuunalistel tänavatel, ja pakiveoautojuhte, kes vapralt tihedat liiklust trotsisid, lootes õigeks ajaks sihtkohta jõuda.

      Tõelised njuujorklased kulgesid kõige selle keskel sujuvalt, nende armastus kodulinna vastu oli sissetallatud ja tuttav nagu lemmikkingapaar. Nad ei vahtinud romantilise lõbususega aurujugasid, mis kõnniteedel kanalisatsioonikaevudest ja ventilatsiooniavadest välja pahvatasid, ega pilgutanud silmagi, kui jalgealune all möirgavast metroost värisema hakkas, samal ajal kui mina naeratasin nagu idioot ja tõmbasin varbad konksu. New York oli minu jaoks uhiuus armulugu. Minus pulbitses lapselik uudishimu ja see paistis välja.

      Pidin vaeva nägema, et end lõdvaks lasta, kui jätkasin teekonda hoone poole, kus asus mu uus töökoht. Mis ametisse puutub, siis vähemalt selles suhtes sain oma tahtmise. Tahtsin kohta, mis vastaks minu teenetele, ja see tähendas karjääriredeli alumist pulka. Järgmisel hommikul pidi minust saama Mark Garrity assistent USA ühe väljapaistvaima reklaamifirma Waters Field & Leaman juures. Minu kasuisa, megapatroon Richard Stanton oli veidi häiritud, kui ma selle töökoha vastu võtsin, rõhutades, et kui ma ei oleks nii uhke, oleksin saanud töötada hoopis tema sõbra juures ja sellest kasu lõiganud.

      „Sa oled sama kangekaelne kui su isa,” ütles ta. „Ta jääb igavesti oma pollaripalgaga su õppelaenu tagasi maksma.”

      Lahing oli olnud suur, sest isa keeldus taganemast. „Mida kuradit, ükski teine mees ei hakka minu tütre hariduse eest maksma,” ütles Victor Reyes, kui Stanton oma pakkumise tegi. Ma respekteerisin seda. Kahtlustan, et Stanton samuti, kuigi ta seda ei tunnistanud. Ma mõistsin mõlema mehe seisukohta, kuna olin samuti võidelnud,