PILDIKENE PEIPSI RANNALT

      Sii õli sel kõrral, ku Ordi Annus naiss võt’t. Mia õlin viil peris puasikene, aga juba niske nakerjas, et siakarjal kääsin ja sest suadik, ku mulle esimäsed püksid saed, – sii õli päräst viimäsid suviste pühi, mõnikõrd õõtsilgi õlin. Siakarjal kääsimä kõik küläpuasikesed ühelkool, kos meil, et väljäd jüst järve jäären õlid, üvä õli suaja päävägä vede siden lobistätä. Mönikõrd saed kua niskesed koerused ärä tehtod, mes viil keski ei õllud nähnod egä kuulud. Karjusse Juasep, sii õli ike sii perls koer. Tämä sõit Tuumar’a kirju oriku seljän ku hobese seljän, muku sedä tämä es salli, ku keski täd karjusse Juasepiss ütel. Tämä isäisä Madis õli vanass kerikukülä karjus õllud, kost kua sii nimi jäe. Madis õllu õege kiärolise piäga miis, tä mõissnud ussi sõnu ja egä ükski hunt ei õle tõs’tnud tämä karja tulla egä sedä lammast puutu, kellele tämä sõnu lugenud. Tedrekülä ja Punnikvere karjussed lasknud siis kua maksu ja miäleüvä edess enese karjale sõnu lugeda.

      Sii õli jah ike, õige küll, sel kõrral, ku Ordi Annus naiss võt’t ja parajass järvess riäbissid püieti. Meie külälapsed issimä suure kivi õtsal, mes Kalevipoeg õlla visanud, enne ku viil Kodavere kerikut ei õllud. Kivi õli üleväs õtsass kiäroline ja viäroline jüsku kiänetud trepp. Meid õli siin Mihkli Peto, kes hommogo peksä õli suanud, Õtsa Jas’s, kelle tädi ühe silmägä, Kuusiku veike Leko, kes käe ike särgi kädisse sisse tõmmas, Karjusse Juasep ja viil mitmed külä puasikesed ja tütrukkesed. Juasep läks üles kivi kõrgema nuka õtsa, kus nagu tuali muadu isse õli, ja hakkas siäl jüsku köster lugema. Tämä raebe ise es õska ike lugeda ei kedägi, ae aga koera sõnu. Viil minevä uassa õpas tämäle emä meie-rissi-õpetuss viärmä, aga siis õli uavits ei teä kud’ä ärä kadunu ja Juasep es sua tästigi selgess. Sõsar Mann es usu viil praegugi, et uayitsa kadumisegä õige lugu õli; kua kuulud Lubja Jass ise õma kõrvaga, ku Juasep üelnud: Ku mul sedä uavitsad enäm ei õles!