On päris kindel: jalge alla

      jääb sulle tuge liiga vähe,

      kui sa kõik tõkked teelt ei talla

      ja mööda enesest ei lähe.

      Kui suur on korraga su isu!

      Hing, ära ohus karda hukku,

      vaid senisest end lahti kisu

      ja keera vanad uksed lukku!

      Sind ümbritsevad jäised tuuled,

      ööst kerkib tühi mägiahel.

      Sa aimad sügavust ja kuuled

      metsloomi kaljuseinte vahel.

      Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks

      su ees siis kuristikud kaanduks,

      hall kivi raskeid vilju pillaks

      ja kiskjad alandlikult taanduks.

      Kuis sinu iharus ka hullaks,

      kuis sa ka vabaneksid vaimus:

      muld ikkagi jääb ainult mullaks

      ja tühjaks tarkuseks saab aimus.

      Seepärast otsi kõikjal sildu,

      mis eluga seoks surnud aine,

      et nagu kalliskivi kildu

      sind läbiks kiirgav valguslaine.

      Kui võrdled kaljusid ja õisi,

      maailma vägevust ja kidu,

      siis märkad imepeeni köisi,

      mis seovad esemete ridu.

      Sa suuri sarnasusi riivad,

      neid linnulennult püüda soovid,

      kuid liiga nõrgad on su tiivad

      ja kohmakad veel tõusuproovid.

      Ent oota! Metsaliste kehilt

      su piht saab purustavat jõudu

      ja pudenevailt õielehilt

      sa õpid kolibrite sõudu.

      Selle ilma igav kainus

      rõhub nagu raudne soomus –

      kõigesse, mis väär ja ohtlik,

      kiindub kirglikult mu loomus.

      Joobumuses, viirastustes

      mind ei köida kirev kude,

      kuid ma tean, maailma raskus

      läheb lendu kord kui ude.

      Linnad varisevad tolmuks,

      kividelt sööb kirja vesi,

      mõtlejate lagipähe

      teevad herilased pesi.

      Elu nagu hiiglakotkas

      ootab kõrgel, kuni kooled,

      säält ta kohisedes alla

      toovad saagina mu nooled.

      Tema mustast lihast saavad

      kiskjad kuningliku sööda,

      aga suled, tiivasuled

      kannavad mind surmast mööda.

      Tuul lõunast tõi udu ja sooja.

      Kas elu on priius või karts?

      Tõepoolest, maailma looja

      on leidlik kui Berthold Schwarz.

      Su kuklas keerdu ei kisu

      ta soovita ükski karv –

      ta on su kardetav sisu,

      sa oled ta rohusarv.

      Su läitmiseks vägeval mungal

      tael süttimas iga puhk,

      kuid enne kui tabab sind tungal,

      sa vabane, helisev tuhk!

      Maailma saatust alati

      vaekausil määrab gramm,

      kateedrist hullupalati

      on ainult väike samm.

      Ning tugipuuta, nöörita

      sind kannab kiikuv traat

      vaid siis, kui pääd ei pöörita

      sul kõrgus, akrobaat!

      Hoop kaugele ei ulata,

      mis kaljusse lööb prao.

      Kõik oma teras sulata

      ja nõtkeiks noolteks tao.

      Toed varisevad kantsides

      kui algab kivipild,

      ent kuristikel tantsides

      sulgkergusest saab sild.

      Kes poleks näinud häda, mille raskus

      võiks purustada raudseid mägesid,

      või piina, mis kui deemonite askus

      lööks isegi Jehoova vägesid?

      Või sõdureid, kel lahing liikmed laasis,

      või nägusid, mis nutust parkusid,

      või Laatsarusi valude ekstaasis

      teeveeril kallistamas karkusid?

      Kuid hoopis teravamat leina tajub

      vaim sinu kõrval viibides, mu vend,

      kui raamat põlvilt põrandale vajub,

      ja äkki kõiges kaunis leiad end

      sa, kes sa kannad rinnas jäisi nooli,

      näol kire pitserit, ning ümber pea

      neet hukkujate musta oreooli,

      kuid ise sellest midagi ei tea.

      Jäägu teistele alandlik jaatus:

      tahta võimatut on meie saatus,

      sina mu teejuht, kellega koos

      matkan ruskelt auravas soos.

      Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,

      ikka sa manitsed mind: mine mööda!

      Kõik mu ihad ning armud on põrm,

      kui mu rinda riivab su sõrm.

      Iial ei vöida sind ükski sõdur,

      kuigi su ihu on vermeis ja põdur

      ning su vabadus jumalast neet.

      Usklik sind nähes kõik uksed suleb,

      aga su juurde kui koju tuleb

      igatsev ketser ja uhke askeet.

      Sa tulid siia kurja tähe all,

      et palju ihata ning surra seegis,

      kuid sinu veres helendav metall

      ei sula kannatuste mustas leegis.

      Sul pole midagi. Su peod

      on varasnõtked, aga laisad,

      su teod on tegemata teod,

      su