Uneliivamees. Lars Kepler

Читать онлайн книгу.

Uneliivamees - Lars Kepler


Скачать книгу
nib Stockholmi poole noor mees. Tema nägu on kahvatu kui udune klaas. Külmunud veri muudab teksapüksid jäigaks. Ta käib rööbaste vahel ja astub üle liiprite. Viiskümmend meetrit allpool paistab jäätunud laht nagu voodilinast tõmmatud riba. Valged puud ja sadama naftatsisternid on vaevu näha, konteinerikraana valguses sügaval all keerleb lumi.

      Mööda noormehe vasakut käsivart jookseb soe veri peopessa ja tilgub sõrmeotstelt maha.

      Lähenev öörong paneb kahekilomeetrise tammi vuhisema ja surisema.

      Noor mees vääratab, vajub rööbastele, kuid ajab end siis uuesti püsti ja astub edasi.

      Rongi ees vihiseb õhupahvak ja lumesuits varjab nägemist. Traxxi vedur on juba keset tammi, kui rongijuht raudteel kõndivat meest märkab. Juht annab signaali ja näeb, kuidas mees kukkuma hakkab, suure sammu vasakule, vastasrajale astub ja kitsast piirdest haarab.

      Riided mehe keha ümber laperdavad. Tamm rappub. Mees seisab paigal, silmad pärani ja käsi ümber piirde.

      Kõikjal on keerlev lumi ja tappev pimedus.

      Verine käsi külmetab, kuid ta läheb ikka edasi.

      Tema nimi on Mikael Kohler-Frost. Kolmteist aastat on ta kadunud olnud ja seitse aastat tagasi kuulutati ta surnuks.

      1

Kinnine kohtupsühhiaatriaosakondLöwenströmska haigla

      TERASVÄRAV UUE ARSTI selja taga sulgub raske kolksuga. Metalne heli kihutab mehest mööda ja keerdtrepist alla.

      Mööda Anders Rönni selga jookseb külmavärin, kui äkki valitseb täielik vaikus.

      Tänasest päevast töötab ta kinnises kohtupsühhiaatriaosakonnas.

      Juba kolmteist aastat istub rangelt isoleeritud kambris vanaks jäänud Jurek Walter. Ta on mõistetud erirežiimiga sundravile.

      Noor arst ei tea oma patsiendist enamat kui diagnoosi “Täpsustamata skisofreenia. Kaootiline mõtlemine. Veidrate ja ülimalt vägivaldsete joontega korduvad ägedad psühhootilised seisundid”.

      Enne kui turvamees Anders Rönnile esimese ukse avab, tuvastab noor arst nullkorrusel oma isiku, annab ära telefoni ja paneb trellitatud ukse võtme kappi. Turvamees läheb sisse, ootab, kuni uks on sulgunud, ja astub alles siis järgmise ukse juurde. Kui kostab signaal, avab turvamees ka selle. Enne kinnise osakonna personaliruumi poole minekut pöörab Anders ringi ja lehvitab.

      Peaarst Roland Brolin on viiekümnendates eluaastates längus õlgade ja siilisoenguga suur mees. Ta seisab vahekäigus ventilatsiooniava all, suitsetab ja lappab meditsiinitöötajate liidu ajalehes artiklit meeste ja naiste palgalõhest.

      “Jurek Walteriga ei tohi keegi töötajatest kunagi üksi jääda,” hoiatab peaarst. “Ta ei tohi kohtuda teiste patsientidega, tal ei tohi külalisi käia ja ka välja jalutusalale ei saa minna. Ka mitte …”

      “Mitte kunagi?” küsib Anders. “Ei tohi ju luku taha panna …”

      “Ei, ei tohi,” katkestab Roland Brolin järsult.

      “Mida ta üldse tegi?”

      “Ainult meeldivaid asju,” vastab Roland koridori poole suundudes.

      Jurek Walter on Rootsi kõigi aegade jubedaim sarimõrvar, kuid avalikkusele tundmatu. Stockholmi läänikohtu ja Svea apellatsioonikohtu istungid olid kinnised ja kõik dokumendid on endiselt salastatud.

      Anders Rönn ja peaarst Rolan Brolin sisenevad järjekordsest turvauksest ning neile pilgutab silma tätoveeritud käsivarte ja augustatud põskedega noor naine.

      “Tulge elavana tagasi,” sõnab ta napilt.

      “Ära muretse,” ütleb Roland häält tasandades Andersile. “Jurek Walter on vanem vaikne mees. Ta ei kakle ega tõsta häält. Tavaliselt ei lähe me kunagi tema juurde sisse. Aga öösel oli valves Leffe ja tema märkas, et Jurek on valmistanud noa ja peitnud madratsi alla, selle me peame muidugi konfiskeerima.”

      “Kuidas me seda teeme?” küsib Anders.

      “Murrame reegleid.”

      “Läheme Jureki kambrisse?”

      “Lähed sisse … ja palud ilusti noa enda kätte anda.”

      “Et ma pean minema …”

      Roland Brolin naerab kõva häälega ja selgitab siis, et nad teesklevad, nagu süstiksid patsiendile tavalise doosi Rispedali, aga selle asemel teevad suurema doosi Zypadherat.

      Peaarst lükkab kaardi veel ühest lugejast läbi ja vajutab koodi. Kostab piiks ja turvaukse lukk suriseb.

      “Oota,” sõnab Roland ja tõmbab välja pisikese karbi, kus on kollased kõrvatropid.

      “Sa ütlesid, et ta ei kisa.”

      Roland kõverdab kergelt suud, vaatab uut kolleegi väsinud pilgul ja ohkab raskelt, enne kui selgitab.

      “Jurek Walter räägib sinuga väga rahulikult, kindlasti meeldivalt,” lausub ta tõsiselt. “Aga õhtul koju sõites keerad sa vastassuunavööndisse ja paned mõne rekkaga kokku, või enne, kui lastele aeda järele lähed, põikad rauapoest läbi ja ostad kirve.”

      “Kas ma peaks nüüd kartma?” naeratab Anders.

      “Ei, aga ma loodan, et sa vaatad ette,” vastab Roland.

      Tavaliselt Andersil eriti ei vea, aga kui ta leidis Arstilehest töökuulutuse, kus Löwenströmska haigla otsis kinnisesse osakonda pikemaks ajaks täiskohaga asendusarsti, siis hakkas ta süda kiiremini lööma.

      Löwenströmska haiglasse on Andersi kodust autoga ainult kahekümne minuti tee ja pikaajaline asendusarsti koht viib lõpuks kindla töölepinguni.

      Alguses töötas ta Skaraborgi haiglas ja ühes Huddinge polikliinikus üldarstina, pärast seda pidi hakkama saama juhuslike asenduskohtadega Sankt Sigfridi haigla kliinikus.

      Växjösse oli pikk tee sõita ja tööajad olid ebareeglipärased, neid ei andnud kombineerida Agnese autismi ega Petra tööga vaba aja korralduse ametis.

      Alles kaks nädalat tagasi istusid Anders ja Petra köögilaua taga ja üritasid välja mõelda, mida nad tegema peavad.

      “Nii see enam ei lähe,” sõnas Anders täiesti rahulikult.

      “Mida me teeme?” sosistas Petra.

      “Ma ei tea,” vastas Anders naise põskedelt pisaraid kuivatades.

      Agnese tugiisik lasteaias rääkis, et tüdrukul oli olnud raske päev. Ta ei tahtnud piimaklaasi ära anda ja teised lapsed naersid tema üle. Agnes ei suutnud leppida, et õhtuoote aeg on läbi, sest Anders ei tulnud talle järele nagu tavaliselt. Anders tuli Växjöst otse, aga jõudis lasteaeda alles kell kuus. Agnes istus söögisaalis, käed ümber piimaklaasi.

      Kodus seisis Agnes oma toas, põrnitses nukumaja taga olevat seina ja plaksutas oma introvertsel moel käsi. Anders ja Petra ei tea, mida tüdruk seal näeb, aga ta räägib, et seina seest tulevad hallid pulgad, mida ta peab loendama ja kinni pidama. Seda teeb ta siis, kui on väga ärevil. Mõnikord läheb ainult kümme minutit, aga sel õhtul oli Agnes sunnitud seisma üle nelja tunni, enne kui vanemad said ta voodisse saata.

      2

      SULGUB VIIMANE TURVAUKS ja nad sammuvad mööda koridori kolmest isolatsiooniruumist ainsa kasutusel oleva juurde. Põranda linoleumkattel helgib päevavalguslambi kuma. Kangastapeediga kaetud seinale on toidukäru umbes meetri kõrgusele kriimud tõmmanud.

      Peaarst paneb läbipääsukaardi ära ja laseb Andersi esimesena massiivse metallukse juurde.

      Läbi turvaklaasi paistab sale mees, kes istub plasttoolil. Ta kannab siniseid teksaseid ja teksapluusi. Mehe pea on kiilaks aetud ja silmad imelikult rahulikult. Ohtrad kortsud tema kahvatus näos meenutavad lõhenenud muda kuivanud jõesängis.

      Jurek Walter on süüdi mõistetud vaid kahes mõrvas ja ühes mõrvakatses, kuid tal on väga tugev seos veel üheksateistkümne mõrvaga.

      Kolmteist aastat tagasi tabati Jurek Walter otse teolt, kui ta sundis viiekümneaastast naist tagasi maa sees olevasse kirstu. Naist oli kirstus hoitud peaaegu kaks aastat, aga ta elas endiselt. Ta oli kohutavas seisundis, nälginud, lihased kärbunud, tal olid külmumishaavad, jubedad lamatised ja ta oli saanud raske


Скачать книгу