Kuukerijad. Marje Ernits
Читать онлайн книгу.
p>
Mis meist saab? See küsimus paelub mind lapsest saati. Ma mõtlen, et inimkonna tulevik Maal ei pruugigi olla üle mõistuse ulmeline – see võib osutuda veel absurdsemaks, kui keegi meist aimata oskab. Aga see võib tulla ka sama jälgitav, nagu on olnud ajalugu, meie minevik. Inimesed, kes planeedil Maa elu edasi kannavad, pole ei surematuse, vampiirluse ega imeliste ülivõimete kandjad, vaid lihtsalt kohanemisvõimelised olendid, põlvkonnad ellujääjaid ajas edasi. Ometi võib kõik, mida inimesed ealeski teha on võtnud, pöörduda kunagi nende endi vastu. Alles siis, kui meie tulevikust saab ajalugu, saame me teada, mis meist sai.
Kuukerijad
„Mida sa vaatad?”
„Seda helesinise auraga planeeti.”
„Ah seda! See on Maa. Olen seal paar korda olnud”
„Aga mis koht see on, kus meie peatume?”
„See on Maa kaaslane, Kuu.”
„See on hea koht ootamiseks. Pean nüüd minema. Kas kuuled? Kutsutakse! Keegi vajab mind!”
„Mine siis! Saad endale nime. Maa asukatel on kombeks oma olendeile nimed panna… kuuled! Ka mind kutsutakse. Ehk kohtume Maal?”
„Mis su nimi on?” küsis Teo ja vaatas läbi sügava hämaruse tüdrukule silma.
„Ma olen Ida, aga sina?” vastas too, kuid pööras oma pilgu taevasse.
Teo tundis end tõrjutuna, sest Maa öötaevas kulgev kaaslane Kuu köitis Ida meeli rohkem kui neiu kätt hoidev noormees.
Kuu oli tõesti lummav.
„Tahad seda endale?” pakkus Teo, aga vaid selle mõttega, et tähelepanu tõmmata.
Tüdruk vaataski poisi poole.
„Mõtled sa seda tõsiselt?” küsis ta ja jäi kuuvalgusele avatud noort mehenägu silmitsema.
„Muidugi!” vastas Teo kahtlevalt ja Ida puhkes naerma.
„Muidugi? Sa ei suudaks isegi üht ainsat tükikest Kuu kullast mulle tuua!” lausus ta ja pöördus, et terrassi treppidest alla joosta.
Pidu alles algas ning Ida tundis end nagu tõeline Kartaago preestritar, kellele kõik mehed kui pühadusele järele vaatasid. Ainult mitte see mees. Teo jäi Kuud vaatama. See taevakeha paistis tõesti nagu kuldkollane tablett, mis pooleks murdmist ootas. Vilistlaste ball tunduski igav ja kuna ka talle ainsana meeldinud tüdruk minema jooksis, võttis Teo taskust oma Mimi, tillukese multifunktsionaalse taskuraali, ja asus selle abil Kuud lähemalt uurima.
Ida vaatas treppidest alla jõudes tagasi, lootes, et poiss lõpuks ta lahkumist märkas, kuid eksis. Tüdruku peomeeleolu langes, sest ka see üks mitteimetleja suutis tuju rikkuda. Polnud Ida ju tegelikult mingi rikka Hamilkari preestritarist tütar, vaid tavalise väikefirma omaniku sama tavaline tütar. Pidugi ei toimunud Kartaago terrassidel, vaid mingi kohaliku maamõisa külalistemajas. Punastest graniitblokkidest laotud trepid maja ees olid ka ainsad, mis selles perifeerias tõelist maailma meenutasid.
„Tuled siis või?” hüüdis ta üles jäänud poisile. „Teo, või mis su nimi oligi…”
Teo ei kuulnud kutset. Kui oleks kuulnud, oleks ta ehk Mimi taskusse pistnud ja tüdrukuga jalutama läinud. Kuid ei läinud, sest tema vaatas Kuud ja tegi arvutusi. Õieti tegi neid tehteid küll raal ta peos, aga see robotaju kuuletus kõigele, mida inimene tal teha käskis, mõtlema pidi mees ise. Teo mõtleski. Kas oleks võimalik murda Kuu tükkideks, kas neid kilde saaks Maale transportida, arutles ta endamisi. Tüdruk ei tulnud talle enam pähegi, vähemalt mitte enne, kui see olend taas ta pilgu ette ilmus.
Idale tundus, nagu oleks ta seda poissi juba kusagil kohanud. Ehk nad tundsidki teineteist? Olid nad ju samas linnas, kuigi erinevates koolides käinud. Ilmselt oli see isend reaalgümnaasiumist ning käis pidudel harva. Kui üldse käis.
„Tuled siis või?” kordas neiu oma küsimust ning noormees pistis pihku sulandunud raali taskusse.
„Tantsima ma ei tule. Ei oska. Ei pea vajalikuks. Aga jalutada võib… kui sa soovid?” sõnas Teo, püüdes oma häälele võimalikult mehelikku varjundit anda.
„Olgu! Kui sa nii soovid,” vastas Ida imestunult, sest kohtas esimest korda elus poissi, kes ei soovinud oma käsi ta piha ümber põimida.
„Kas ma võin su käest hoida?” küsis Teo, valmis tüdrukuga vana pargi öiste varjude vahele astuma.
„Napakas oled või?” nähvas Ida ja ta pähe roomas mõte maniakist, kes poiss tegelikult olla võis. „Tahad mind metsa tirida või?! Hoia oma käed taskus, või muidu…” lisas ta.
„Vabandust!” sõnas Teo ja meenutas isa sõnu käte taskus hoidmise kohta. „Tahtsin vaid… vaid…” jäi tal lause lõpetamata, sest ta lihtsalt ei teadnud, mida sellistel puhkudel öelda.
„Ka sa ei näe, mis mul jalas on!” tõstis Ida häält ja viibutas noormehe ees oma ebardlikult peenikese ja kõrge kontsaga peokingas jalga. „Kuidas ma sinu arust oma ballikingadega seal võsas kõnnin?”
Teo vaatas tüdruku jalga. Ta pilk fikseeris ebapraktilise jalanõu, kuid libises pikemalt edasi neiu sihvakal säärel, mis kuuvalguses kummaliselt helendas. Neiu jalg meenutas Teole tumedas vees liuglevat graatsilist silmu. See helendus peibutas järgnema voogudes veikleja kutsele.
„Järgnen su soovile!” lausus ta, kui oli pilguga neiu seeliku alaservani kõndinud. „Jalutame siis seal, kus selliste sandaalidega astuda saab.”
Teadagi, tahtnuks Ida vastata, kuid vastas:
„Olgu. Selliste sandaalidega saab kõndida vaid Numiidia marmorist terrassidel ja eebenipuust treppidel.”
„Aga siin pole selliseid…” lausus Teo ja tõstis oma imestunud pilgu tüdruku silmadesse.
Nendest vaatas talle vastu kollaste ahhaatkivide helk, mille keskmes kiirgas kuukivi kuldtera. Teo kohkus. Sellist pilku polnud ta eal näinud.
„Tahad sa tõesti seda?” küsis poiss end kiirelt kogudes ja selle all mõtles ta muidugi ennist tehtud pakkumist. „Kuldset Kuud?”
„Kuud või? Jah! Paluks küll,” vastas Ida, sest see poiss tundus talle tõesti opakas, kui sellist soovi tõe pähe võttis,
„Ka sa siis jalutaksid minuga?” küsis Teo.
„Muidugi! Isegi sellel rõvedalt kiviklibusel ja pimedal pargiteel!” lausus Ida naerdes ja lisas: „Aga nüüd läheks treppidest alla ja sa võiksid mulle ühe joogi osta. Mis?”
Teo soostus, sest janu oli tal eneselgi. Ta järgnes Idale, kes seekord astmeid pisut ettevaatlikumalt võttis, kuid komistas ikkagi. See oli hea põhjus poisile toetuda ilma, et mees sellest järeldusi oleks tarvitsenud teha. Baari leti juures rüseles palju noori ja Ida ootas, et poiss talle teed rajaks, kuid viimane käitus nagu saamatu idioot. Ehk ta ongi, mõtles tüdruk pisut pettunult ja asus ise leti poole trügima. Teo järgnes talle rahulikult, pidades enda kohustuseks vabandamist, kui mõni teele jäänu tüdrukule vihaseid pilke heitis. Kui baarmen joogid valmis oli valanud, asusid nad tagasi trügima. Seekord juhtis Teo. Ta väljus massist kedagi tülitamata ja leidis ka vaba nurgalaua, mis tantsupõranda tolmust piisavalt eemal asus.
„Millal sa lõpetasid?” küsis Ida kõrrest malta siidrit imedes.
„Just lõpetasin!” vastas Teo ja järgis tüdruku imemisliigutusi.
„Haah! Mina samuti! Humanitaargümnaasiumi. Sa oled vist Reaalist?” rõõmustas tüdruk.
„Just!” vastas Teo taas napilt.
Poiss tundus lisaks idiootsuskahtlusele ka igavavõitu. Ometi oli temas midagi, mida Ida tuvastada ei osanud. Mees võis rikkast perest pärineda ja võis oma erialal geniaalnegi olla. Igatahes polnud ta ilus, aga ka inetu mitte ja kindlasti polnud ta tavaline Reaali kutt, sest see oleks juba ammu käe Ida seeliku alla küünitanud. Äkki oli mees koguni süütu?
„Mis edasi plaanis?” küsis Ida, püüdes noormehe tabamatus olekus mingilegi selgusele jõuda. „Kas lähed tööle? Õppima? Teenistusse?”
„Õpitud kah juba,” vastas Teo ja see polnud hooletult ega ülbelt öeldud vastus, „kraadini veel aega küll. Ilmselt hakkan Kuuga tegelema. Nagu sa soovisid…”
Ida