Öeldakse, et silmapilgutus on kõige kiirem liigutus, millega inimkeha toime tuleb.

      Ometigi jääb see alla aju elektrisünapsidele.

      „Mitte praegu!” sähvatas peast läbi, kui valgusvoog talle vastu paiskus.

      Ja sellest vaatepunktist lähtudes oli tal täiesti õigus. Tal peaks aega veel järel olema, tublisti aega – seda talle ju lubati. Ta oli ju ometi kõiki juhtnööre punktipealt täitnud, teinud täpselt seda, mida tal kästi teha.

      Nii et seda ei tohiks juhtuda.

      Mitte praegu!

      Tõepoolest mitte!

      Tema üllatus oli täiesti arusaadav, et mitte öelda loogiline. See jäi pealegi tema viimaseks mõtteks elus.

      Millisekundi võrra hiljem muutis plahvatus ta mustakspõlenud pusleks, mille kokku panemiseks kulus kriminalistidel rohkem kui nädal. Tükk tüki haaval nagu õudses lauamängus, kuni ta oli jälle enamvähem kokku lapitud.

      Kuid selleks ajaks oli Mäng juba ammu läbi.

      Game [geim]

      A competitive activity involving skill, chance, or endurance on the part of two or more persons who play according to a set of rules, usually for their own amusement or for that of spectators.

      An amusement or pastime.

      A state of being willing to do something.

      Evasive, trifling, or manipulative behavior.

      An animal hunted for food or sport.

      A calculated strategy or approach; a scheme.

      Having or showing skill or courage.

      An activity for recreation.

      www.wiktionary.org

      www.dictionary.com

      www.urbandictionary.com

      ÜKS | Wanna play a game?

      Sõnum ilmus eiteamitmendat korda displeile ja sama mitmendat korda vajutas HP selle ärritunult kinni. Ei, ta ei tahtnud mingit kuradi mängu mängida. Tema ainsaks sihiks oli välja uurida, kuidas telefon, mida ta käes hoidis, toimib, ja kas sellega saab ehk teha midagi väga lihtsat, näiteks helistada?

      Märsta elektrirong juuli alguses, teel linna poole.

      Peaaegu kolmkümmend kraadi sooja, särk selja külge kleepumas ja keel juba korralikult kurgulakke kinni kuivanud. Suitsud olid muidugi otsas ja ainsana pakkus lohutust õhuvool, mis ülevalt, armetult väikesest õhuaknast sisse puhus.

      Ta nuusutas paar korda oma t-särki ja kontrollis seejärel oma hingeõhku. Tulemus oli umbes selline, nagu oodata võiski. Külalisesinemine, pohmakas ja suus mingi kärvanud elukas, jippii! Peaaegu täiuslik pühapäevahommik, kui jätta kõrvale väike asjaolu, et praegu oli neljapäev ja ta oleks pidanud juba kaks tundi tagasi tööl olema. Nii palju siis katseajast uues töökohas.

      Pohlad!

      McJobb imes nagunii, tõsine persenoolijate kamp eesotsas mölakast bossiga.

      Oluline on kollektiivi sulanduda, Pettersson. Tere hommikust! Nagu tuleks tal Kumbayah’d ümiseda ja koos pundi luuseritega suurest rõõmust püherdama hakata. Ainsaks põhjuseks, miks ta seal oli, oli fakt, et see andis juurde päevi, mil tal on õigus saada töötu abiraha.

      Suck my ass, mofos!

      Ta märkas seda peagi pärast Rosersbergi jaama. Väike hõbedane asi teisel pool vahekäiku istme peal. Seal oli äsja keegi istunud, kuid nüüd polnud seal enam kedagi ja rong hakkas juba liikuma. Seega ei tasunud karjuma ja kätega vehkima hakata, kui tal ka oleks pähe tulnud korralikku kodanikku mängida.

      As if…!

      Kurat, igaüks peab ju ikka ise oma asjadel silma peal hoidma?!

      Selle asemel vaatas ta kiiresti ringi, otsis vilunud pilguga võimalikke turvakaameraid ja, jõudes järeldusele, et nii vana vagun on kaameratevaba, vahetas kohta, et leidu rahulikult lähemalt uurida.

      Mobiiltelefon, nagu ta oligi arvanud, ja hommik muutus hoobilt veidi paremaks.

      Ilma nuppudeta uus mudel, puutetundliku ekraaniga.

      Sweet!

      Imelikul kombel ei leidnud ta kuskilt tootja nime, aga telefon oli võib-olla nii kallis, et seda polnud vajagi? Või tähistasid tagaküljele graveeritud numbrid hoopis kaubamärki?

      128 olid tagaküljel napilt sentimeetrikõrgused helehallid numbrid.

      Talle ei meenunud, et oleks säärasest telefonitootjast kunagi midagi kuulnud.

      Aga what the hell…

      Umbes pool tonni peaks mobiili-kreeklase käest selle eest kindlalt saama. Teiseks võimaluseks on paarsada krooni välja käia, et lahti murda IMEI-kood, mille omanik varsti kindlasti aktiveerib, ja siis saaks HP telefoni endale jätta.

      Aga see pole arvatavasti hetkel teema…

      Eelmine õhtu oli tema niigi pingelise finantsolukorra lõplikult lõhki ajanud. Konto oli ammu tühi ja kõik päästerõngad ära kasutatud. Aga siin-seal veidi sebimist ja kassa hakkab jälle täituma…

      Temasugust ei suuda miski pikemaks ajaks jalust maha lüüa, mobiili leidmine on selle elavaks tõestuseks. Ta näperdas moblat, et seda lähemalt uurida.

      Mobiil oli väike ja õhuke, mahtus peopessa ja selle korpus oli matist terasest. Pisike auk tagaküljel kinnitas sisseehitatud kaamera olemasolu, üleval servas oli kohmakas must klamber, millega sai telefoni nähtavasti riiete külge kinnitada. Klamber oli teravas kontrastis ülejäänud minimaalse disainiga, ta asus seda parajasti lahti kangutama, kui ekraan järsku ellu ärkas.

      tuli ekraanile tekst, ja nähtavale ilmusid kaks ikooni: YES ja NO.

      HP võpatas üllatusest. Oma pohmakakoomas polnud ta kontrollinudki, kas mobiil oli sisse lülitatud.

      Lohakus!

      Ta vajutas NO peale ja püüdis seejärel selgust saada, kuidas menüüni jõuda. Kui veab, jõuab mobiiliga veel mitu päeva helistada, enne kui omanik selle kinni laseb panna.

      Kuid menüü avamise asemel kordas telefon kogu aeg ainult sama küsimust ja kui ta – ei tea, mitmes kord juba – kasvava ärritusega eitava vastuse peale vajutas, oli ta peaaegu alla andmas.

      Kuradi telefon, raisk!

      Ta neelatas paar korda, püüdes niimoodi iiveldust alla suruda. Neetud pohmell, poleks pidanud jooke segama. Suitsuisu veel pealekauba, ja tal oli tunne, et plahvatab. Ja siis veel see tibi, kurat, milline mark, aga mida muud eeslinnadest oodata võiski?

      Ta oli kokku jahvatanud loo mingist saalihokist, mida ta oli lubanud mängima minna, ja lahkus kärmelt, kui hommikune päike eileõhtuse tibina puudused armutult paljastas. Marfa pehmelt öeldes nõrka protesti arvestades oli arusaamisele jõudmine nähtavasti mõlemapoolne.

      Run Forrest, run!

      Kuid tegelikult polnud tal koju, Maria Trappgrändile mingit kiiret. Peatus mobiili-kreeklase juures, mõned kiired dollarid, millest kindlasti jätkub pohmellipitsa jaoks, ja seejärel paar õlut Kvarnenis.

      Niisuguste asjade jaoks on päevakavas alati aega.

      Kui veab, siis jääb võib-olla isegi rohu jaoks raha üle, telefon polnud lõppude lõpuks ju samasugune masstoodang, mis talle mõnikord näppu juhtus jääma. Viissada kuni tuhat krontsa puhast võitu, Aafrika kuumusest ja pohmakast hoolimata kokkuvõttes sugugi mitte halb päev.

      Ekraan hakkas uuesti vilkuma ja sõrm liikus peaaegu automaatselt NO-ikooni poole, kui ta järsku taipas, et nüüd on ekraanil uus sõnum.

      HP