Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins
Читать онлайн книгу.
Avivis inimesed ei seisagi?” küsin.
Ta saadab mu suunas välkuva naeratuse, esimese sellel õhtul. See on peaaegu flirtiv. „Nad tantsivad, rumaluke. Meil on parimad klubid. Dome. Vox.”
„Kas kannataksite mu külaskäigu välja?”
Ta kortsutab kulmu ja vaatab rahva poole ning hakkab taas hoogsalt puusi liigutama. Kui ta on minust huvitatud, siis mitte kuigi palju. Või olin ehk liiga pealetükkiv. Või ta tahab mind armukadedaks muuta. Ta seirab pimedas teisi kandidaate, kuid ta ei jälgi neid, vaid seda, kuidas nemad teda jälgivad. Meeste näod on ilmetud ja vaenulikud. Nad vaatavad Lexiet, Rachelit ja teisi naisi ähvardavalt, justkui võiksid neil ühe liigutusega kõri läbi lõigata. See on kõik näitemäng, mille süžee laenatud vampiiriromaanist, kus metslase taltsutavad naiselikud võlud. Ent ometi on siinses kogunemises midagi magusat. Siin on turvalisem kui džässiarmastajate ja humanistidega – minu inimestega –, kes joovad ja lõksutavad lõugu, et anda kinnitust tõsiasjale: nad võiksid sellest inimesest väga hoolida, aga nad lihtsalt ei tee seda. Siin on mängureeglid paigas, sama selged kui oleksid noolemängu kõrvale üles riputatud, ning ettevõte teenib lisa ka ausa kauba pakkumisega. Riided ripuvad rindade, õlalihaste, tuharate ja kõhulihaste peal. Nad teavad, et oleme kõik kui kinnisvara, ning kuigi külastajad loodavad, et leiavad viimaks armastuse superpakkumise, on nad enne valmis end välja üürima. See kõik on ärevakstegevalt loogiline, see lihaturu otsejooneline tarkus.
„Võid minu juures peatuda,” ütleb Rachel. „Käime Dome’is ja Boxis peol.”
„Kas see on üks koht või kaks?”
„Pead meie bossilt küsima.”
„Ma ei teadnudki, et sa boss oled,” hüüan Lexiele.
„Mida?” näib ta solvuvat. „Ma ei tea, millest sa räägid.”
Millest ma räägin? Ma ei tea. Mõtlen taas sellele telesaatele, mida mina pole siit ainsana näinud. Millest see räägib? Kahest hullust tüdrukust, kes reisivad mööda maad, seljas vaid õlapaeltega pluusid? Millised on meestegelased? Mitte nagu mina, seda kindlasti, mina ei sobi rolli. Aga äkki nagu need kutid siin, nagu see noor profisportlane, kes seisab tualeti juures, jalas terava ninaga kingad, laiad lõhkised teksad, juuksed keskele kokku lükatud, justkui oleks keegi tal palja persega peas istunud. Kes tema olema peaks?
Lükkan end toolilt püsti. „Tualetti,” hüüan tüdrukutele.
Lähedalt vaadates on profisportlane pikka kasvu, jõusaalis vormi pumbatud, paljal (raseeritud?) rinnal pikk tätoveering, mis näib ühilduvat tema särgi mustriga. Loodetavasti sain valesti aru. Ta lõhnab mingi tundmatu odekolonni järele, mis on kummaliselt lilleline. Ta käed on rinnal risti, õllepudel käes nagu nui. Tal on sama tõsine pokkerinägu nagu psühhopaadil.
Heidan pilgu tüdrukute poole. Nad põrnitsevad eri suundades ega räägi teineteisega. Reis on teinud oma töö.
„Mida sa brünettidest arvad?” küsin.
Noor profisportlane silmitseb mind ülevalt alla, justkui otsiks killukestki, mida austada. Või ehk on tegemist hoopis klassivahega – kas see pole mitte sõna, mis temasugustele meeldib?
„Tood õed baar, vennike,” sõnab ta, „nad võidakse ära süüa.”
„Mulle meeldib sõna vennike,” vastan. Klassivahe. Vennike. Need inimesed on millelgi jälil. „Need pole mu õed.”
„Su nimi Gina?” pärib ta.
„Ha!” ütlen. „Gina! Ei, ma räägin brünetist. Äkki lähed ja, tead küll, kasutad tema peal oma oskusi?”
„See väike?” Mehe nägu lõdvestub, justkui ta tunneks mu ära kui vana sõbra, keda on terve elu tundnud. Ta lööb mind vastu kätt, kõvasti. Tema naeratab, mina naeratan. Meeste sõprus ennekõike, siis alles naised. „Mulle meeldivad väikesed,” ütleb ta.
„Super,” vastan. Ja mõtlen tualetis, et see on tõesti super. See näib super ja ongi super. On neljapäeva õhtu. Neljapäev! Ja siin ma olen, kodulinnas, seiklev võõras, seltsiks kaks tüdrukut, kes teel New Jerseyst Tel Avivi. Ja leidsin võõra kuti, kes näeb välja, nagu oleks kuulus – telesaatest, mida mina ainsana pole näinud! –, ning lööb kaasa, et olukorda päästa. Ehk mängib ta peaosa. Loomulikult. Enda arvates. Kõik on vaatenurga küsimus! Raputan pead, pilk tualetipeeglil, ja nühin käsi. Nii palju elu – vaatenurga küsimus!
Kui baari tagasi jõuan, istub Rachel seal üksinda. Viipan kätega kõrvadele, et vihjata kurdistavale muusikale. Ta noogutab ja viipab samuti kõrvadele.
„Kus Lexie on?” pärin.
„Mootorratas,” hüüab ta.
„See käis küll kähku.” Vaatan lillaka tooniga aknast välja, kuid ei näe midagi.
„Oleksid pidanud teda Phoenixis nägema,” ütleb Rachel. „See on haletsusväärne.” Ta pudistab sõnu: see’n aletsusväärne.
„Phoenixis?”
„Tucsonis. Austinis. Santa Fes.”
„Okei,” sõnan. Tucson, Austin, Santa Fe – nagu raudtee tunnusmeloodia. Püüan rõõmu tunda.
„Seda me kord juba teeme,” sõnab Rachel, „tüdrukud, kes sealt pärit.”
„Ma olen tundnud küllalt New Jersey tüdrukuid. Lugu ei paistnud sugugi nii hull.” Ta asetab küünarnukid lauale.
„Aga kas nad olid vabad?”
„Nad näisid küllaltki vabanenud.”
„Ma ei mõtle vabanemist.”
Vaatan taas aknast välja. „Lexie näib vaba olevat.”
„Oled segaduses, mu sõber. Vaba versus lihtne.”
Hosteliks on vana sõjaväekasarmu, mis on külm ning laseb tuult ja helisid läbi. Kuulen mõnd ühisruumist kostvat juhuslikku häält, samme, mis viivad hilisele jalutuskäigule tualetti. Rachel istub mu pisikese toa voodil ja sikutab saapaid jalast nagu kurnatud põllutööline. „Rääkivad arvutid,” ütleb ta ja vaarub laes rippuva pirni all. Püüdsin jäise jalutuskäigu ajal oma tööd kirjeldada (kuid ei rääkinud asukohast). Ta ütles, et tahab teada, kuid talle pole kuigi palju meelde jäänud. Ta on nii purjus, et tundub lödi olevat.
„Vett tahad?” pakun. Hoian tema sääremarja peos ja tõmban saapa jalast. Seejärel teise. Vabalt ja lihtsalt. Tahaksin juba öelda, et me ei pea seda tegema, aga miks ka mitte. Mida muud teekski kaks inimest, kes on niisuguses olukorras? Libistan käe ta särgi tihke serva alla ja aitan tal selle seljast tõmmata, peo all ribide kurvid. Klavikord, merekarp. Tema deodorant lõhnab soojalt nelgi järele.
„Üks veel,” ütleb ta ja ma rullin tema särgiku üles nagu sisemise toru.
„Kas oled kurb, et teda pole?” pärib ta.
„Keda?”
„Hea vastus.”
Tõusen püsti ja kustutan tule. Sausalito õrn kuma fokuseerub äkilises sinavas pimeduses ning vilgub puude okstel. Astun akna juurde ja toetan otsaesise vastu jahedat klaasi. Olen küll väikeses laheäärses linnakeses, kuid nüüd näib see kauguses kui püha linn, miraaž.
„Sinu arvuti,” ütleb Rachel. „Kas sellel on imelik roboti hääl?”
„Tegelikult ta otseselt ei räägi. Ta kirjutab sõnumeid.”
„Kas räägid talle kõigest? Kas räägid talle ka oma reisist?”
„Ma ei tea.” Tuul lõõtsub läbi puude justkui tuhat nuga vastu luisku. Sausalitot ei paista enam. Pööran pilgu tema poole. „Mida olekski mul talle rääkida?”
„Võiksid talle öelda, et kohtusid tõeliselt laheda tüdrukuga,” ütleb ta. „Kes kolib Californiasse, et alustada uut elu.”
„Sa kolid SF-i.”
„Bolinasesse. Kolin tädi ja onu juurde Bolinasesse. Lõpetan siin