Jaksuküla poisid. Jüri Parijõgi
Читать онлайн книгу.
Kandivere mõisa moonaküla. Ta asetses mõisa rohuaia ja pargi taga, seal, kus lõppesid põllud ja algasid niidud ning sood.
Külasse viis kaks teed. Üks keeras ära suurelt teelt Vergu puhmastiku kohalt. Seda mööda sõitsid igal jüripäeval uued elanikud Jaksule ja sama teed mööda nad jälle lahkusid, kui mindi otsima mujalt paremat elu ja uut õnne. See oli ka moonalaste koolitee, kuna Vergu puhmastikus suure kivi juures oli poiste alaline kogunemise ja nõupidamise koht. Seal peeti aru, kui oli vaja lüüa lahinguid Väljakula poistega, ohiti ja kahetseti ühiselt, kui kellelgi koolis oli läinud halvasti.
Sinnasamasse, pisut maad metsa poole, Rohmetsa Eedi pani kord üles jänesepaelad ja püüdiski kinni ühe jänese, kuid see asi tõi Rohmetsa omadele palju pahandust. Isa kutsuti mõisa paruni juurde, võeti läbi, kuna Eedi pidi kodus peaaegu saama nahatäie. Seda teed mööda sõitsid parunile võõrad kuljuste helinal ja sama tee viis isad linna viinavoori ja mujalegi, kui oli vaja kaugemale sõita.
Teine tee tuli pargiveert mööda mõisast, läks läbi küla niidule ja metsa. See oli rööplik, kevaditi ja sügiseti väga porine, kuna suvel oli seal hea mängida, sest ta tolmas rohkem kui ükski muu tee. Ajasid aga joostes keppi enda ees, ja tõusid üles niisugused tolmupilved, et võisid nende taha täiesti kaduda. Seda teed mööda käisid isad ja emad mõisatöös. Parginurgast viis veel jalgrada kruusatatud ja hästi korras hoitud pargiteele, mida mööda pääses talli ette. Seda teed võisid emad tarvitada siis, kui käisid lüpsikorral, muul ajal ei olnud luba pargis käia.
Üldse oli park imelik ja salapärane. Ta oli täis looklevaid kruusatatud jalgteid, mis algasid mõisa suurtrepi eest, looklesid põõsaste vahel siia-sinna, kord ühinesid, kord hargnesid jälle. Iga jämedama puu all oli ikka istepink, ühes kohas oli vana veskikivi lauaks pingi ees. Jõgi oli pargis lastud mitmesse harusse, mille üle käisid kumerad sillad, eemalt vaata, et nii kerged teised, et võta näppu ja vii ära, aga mine ligi ja katsu…
Poistel oli park läbi käidud küll mitmet kanti, kuid ikka salaja, põõsa tagant põõsa taha, takjapuhmast pujukapõõsasse, silm iga minut valvel, et keegi ei näeks. Iga vähema krabina juures olid judinad jooksnud üle selja ja süda oli peksnud peaaegu kuuldavalt.
Kui käidi aga pargis tööl, kas raagu korjamas või teid rehitsemas, siis võis küll astuda julgesti igal pool, kuid siis polnudki park nii huvitav. Aga salaja käidi ikka vaatamas ja imestlemas, et nii suuri tammi ja pärni, kui oli pargis, ei ole kindlasti kuski mujal. Ühest tammest ei ulatunud nad viie mehega ümbert kinni haarama. Küll neist mõni ikka oli üle saja aasta vana. Siis oli seal veel palju võõramaa puid ja põõsaid, mille nime poisid ei teadnud, ainult saksamaa kuused tundsid ära. Neid kasvas kohe üks salk moonaküla pool pargi ääres, teine salk viinavabriku taga ja üksik kuusk härrastemaja lähedal.
Kuski mujal ei kasvanud nii suuri ja mahlakaid lehti ja rohte kui pargis, isegi takjad ja pujukad aia ääres ulatusid üle pea. Isesugused laiad lehed pikkade varte otsas kasvasid tiigi ja oja vahel nõos. Neid käisid poisid sageli varastamas, kinkisid tüdrukuile, kes nendest tegid mängukübaraid ja päevavarjusid. Endale varastasid nad tiigi kaldalt võhumõõku ja hundinuie, teinekord lõigati kasvumaja tagant punane vits või okaspõõsast pulk ja viidi ära hõlma all.
Mõnes kohas oli park nii tihe ja südapäevalgi nii hämar ja jahe, et ööbik laksutas päevad läbi. Teises kohas jälle oli nii vaikne, et raske oli kuulata seda vaikust.
Pargi nurgalt, kus lõppes kõrgete pärnade rida, algas mõisa rohuaia müür. See oli nii kõrge, et poisid ei pääsenud selle otsa ega võinud midagi näha mõisa aeda. Rohuaia nurgast algas kõrgete kuuskede rida, mis ulatus moonakülast mööda peaaegu Roogniidu küünini, öövahi Kaarel teadis rääkida, et need kuused lasknud istutada vanaproua, kui ta veel olnud noor ja vana parun ta siia mõisa toonud. Et moonaküla ei paistaks mõisa torni, kus ta käinud istumas suveõhtuti, kohvi joomas ja heegeldamas.
Pargi nurga kohal põllu sees oli vana mahajäetud paemurd. Küllap moonamajade ehitamiseks sealtsamast võetigi kive. Seal elutses kärp, kes käis mõnikord moonakülas varastamas kanu ja tühjendamas kanapesi. Poisid nägid sageli ta painduvat selga vilkumas kivide vahel, aga kätte ei saadud teda kunagi, ehk küll mõnikord päevad otsa laoti kivitükke ühest kohast teise, püüti lõksudega ja meelitati igasuguste söötadega. Muidu oli aga kivimurrus hea mängida ja puhuda vanaviisi-jutte.
Moonamajad olid ühel pool teed sirges reas, kohmakad kiviehitised, ikka neli tuba ja neli lehmalauta ühe katuse all. Lehma pidasid ainult need, kes juba kauemat aega olid olnud kohal, teistel ei olnud lehma, said mõisa meiereist kaks toopi külma ja ühe toobi sooja piima päevas. Seapõrsas oli peaaegu igaühel, selleks oli lehmalaudast eraldatud nurk.
Mõni oli akna ette teinud hagudest väikese aia, kus kasvas mõni sibul, käoking, moon või kollane karikakar. Teistel ei olnud midagi. Üle õue olid haopinud ja kartulikoopad.
Talvel oli lastel paha ja kitsas, sest igal perekonnal oli vaid üks tuba. Kui oli soojem ilm, võidi küll joosta väljas, kas või pool palja jalu, aga külma ilmaga pidi istuma kitsas toas. Lembiku omadel oli palju lapsi ja nende ema kinnitas ühtelugu, et kui tulevad õhtul kõik koju, ei ole põrandal jalatäit tühja kohta.
Suvel oli küll hea, siis võis joosta mööda pargiveert, mängida teetolmus ja poris või jälle vanas paemurrus. Pealelõunal, kui saksad magasid, võis hiilida viinavabriku ja meierei vahelt läbi kanamajani, kus asetses mõisa prügihunnik. Sealt võis leida värvilisi klaasitükke, kilukarpe ja palju muid asju, millele ei teatudki nime. Võis veel otsida sepapaja eest vanu hobusenaelu, rauatükke ja hobuse harakaliha tükke, mida võis sööta koertele.
Võis ju minna veel edasi veski taha Suuraasu, kus võis mängida liivaga, solistada ja supelda vees hommikust õhtuni. Sinna võis kaasa võtta isegi väikesi lapsi, keda tuli suurematel hoida, kui ka emad olid mõisatöös. Seal olid nad õige rahulikud liiva sees, eriti veel siis, kui neile närida anti lepapulki. Mõnikord uinusidki iseenesest lepapõõsa alla, lepapulk suus ja nägu lepapargist punane.
Mõnikord tuli küll suurematel, neid kutsuti kaelakandjateks, päeviti mõisas tööl käia, kitkumas, raagu riisumas või teid puhastamas, kuid jätkus aega siia ja sinna.
Kõige halvem oli sügiseti. Siis päevad otsa tibas peenikest vihma ja külavahe oli üksainus suur porijõgi. Ei olnud minna kuhugi, toad olid hämarad ja sünged. Siis moonaküla elanikud olid tusased, paugutasid uksi ja vaatasid kõõrdi, kuna pahandused tulid tühjast sõnast. Siis lendasid tüsedad sõnad üle koridori või koguni ühest õuest teise, nii et terve küla rõkkas. Siis heideti ette üksteisele isegi mulluseid asju: kes kellegi käest käinud laenamas tangu ja soola, kes varastanud teise lehma sõimest heinu või kanapesast muna; kelle mees olevat igavene laisk ja joodik, kelle naine must ning kasimatu, või kelle lapsed täiesti hukas.
Siis pugesid lapsed toanurkadesse ja kuulatasid seal hiirvagusi. Oli õudne ja jube. Näis, nagu oleks tume pilv laskunud madalale Jaksu moonaküla kohale, raske nagu painaja ja must nagu mure, ja rõhunud kogu küla raskelt ning lämmatavalt.
VANAVIISI-JUTUD
Kalle Kusti, Vilu Jaan ja Lembiku Arno kükitasid koolitoas ahju ees ja ajasid hagu alla.
See oli sedaviisi seatud, et poisid pidid kordamööda ahju kütma ja joogivee tooma, tüdrukute mure oli põrandaid pühkida, muudkui ahjukütjad poisid pidid aitama pühkimise ajal pinke eest ära lükata ja pärast jälle tagasi panna. Sedaviisi oli kohe terveks nädalaks seatud ja igaühel oli oma päev teada.
Siis tuldi juba vara hommikul koolimajja, mõnikord kella viieks või kuueks, taoti saapakannaga ukse pihta, kuni unine koolmeister ukse avas, poisid sisse laskis ja iga kord läbi sõimas, et mis asja nad nii vara peaksid tikkuma siia koolimajja.
Hea oli siis istuda küdeva ahju ees, hagu ahju ajada ja vaadata, kuidas tuleleek esiti haoraagude ümber limpsas, siis aga kinni haaras ja vihisedes ning turtsudes ära neelas. Siis oli koolimaja hoopis teistsugune kui päeval. Kella tiksumine oli selgesti kuulda, kantsli all krabistasid hiired ja vana orel nagises ning kääksus iseenesest. Oli nii pime, et keisripilti ei olnud ahju ette sugugi näha. Ja kui tuleleek heledamini loitis, pugesid kapi tagant varjud välja, hiilisid seinale, tantsisid seal ja kadusid üksteise järel ikka sinna nurga poole.
Siis alustas Kalle Kusti muinasjuttu:
„Eks ükskord olnud ka väike poiss, ikka hea poiss, aga keegi pole teda sallinud. Koolmeister jätnud iga kord kinni, kui