Kogutud teosed I. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
Siim vähese meelisklemise pealt virgudes. „Katsume neist rikutud hobustest head hobused teha! Aga nii, et vihased vanamehed seda ei märkagi!
„Kuidas seda võiks?”
„Vaata nii: Pane hästi seda tähele, mäherdused tembud sinu isa sälule õpetab; salaja katsu siis looma neist tempudest jälle vabastada. See ei või sulle liig raske olla, oled ju terane tüdruk, ning säluga jännata pole sul vähem aega kui isal, kes ju kodust sagedasti ära on. Käisin minagi kord Tallinnas tsirkuses. Sa püha Jeremiias, mis hobused seal kõik ei mõista! Ja eks neile ole inimene kõike seda õpetanud! Sa oled pealegi naisterahvas; noor loom on naisterahva käes iseäranis sõnakuulelik, eriti nii nägusa ja õrna neiu käes nagu sina. Ja kui sa talle veel maiusi mokka pistad, minupärast suhkrutki, küll ta siis paindub ja kooldub. Mina aga tahan sedasama teha endi tembuka ruunaga. Küll ma need vorukid tal välja tuletan! Mind aidaku püsivus, mida mulle annab sinu armastus. – Vigurdavad meie isad need hobused siis teineteise kätte ja näevad pärast oma imestuseks, et mõlemad puruviisakad loomakesed on saanud, siis sunnime neid eneste mehesõna pidama ja ära leppima, ning seega võime loota, et nad meile paariminemiseks luba enam ei keela; ja kui isad nõus, ega siis emadki vastu seisa.”
Katal ei olnud kallima hakkaja plaani vastu midagi, nii raske kui selle õnnelik teostus ka näis olevat. Nad lahkusid teineteisest üsna karge lootusega, et kõik hästi läheb, sest nooruse armastus tõstab mägesid paigalt.
Pool aastat hiljem, Paide detsembrilaadal, ostis Rooviku Mart uue hobuse ja Tohupalu Aabram uue hobuse. Mõlemad ostsid päris võõraste inimeste käest. Aga ka müünud olid mõlemad hobuse. Mardi palgatud mees oli Aabramile väikese kuradi hobuse näol ja Aabram Mardile, kah palgatud võõra kaudu, samasuguse saatana kraesse määrinud.
Kumbki teadis küll, et ta teist jälle jäledasti on tüssanud, ent nii üks kui teine arvas, et ta oma hobuse võõralt on ostnud. Koduteel aga said mõlemad Vilgu kõrtsi juures kokku. Mart lähenes Aabramile kavalasti silmi pilutades ja kõigest näost naerdes.
„Noh, kas mu hiirekarvaline pole tubli säluke?” küsis mees pilavalt.
„S i n u hiirekarvaline?” nõksatas Aabram ning varjutas kulmu.
„Minu neh, – kas arvasid siis, et ta mõne teise käest ostsid?”
„Soo! – Noh, ära liig vara rõõmusta! – Kas ehk tohin vastu küsida, kuidas siis sinule minu raudjake meeldib?”
„Sinu raudjas?”
,,Minu raudjas jah! Arvad siis, et üks rebane niisama kaval ei ole kui teine?”
Nüüd oli kord Mardi käes võpatada ja kulmu varjutada.
Või siis jällegi olid nad teineteiselt hobused ostnud, kuigi täiesti aimamata, ja muidugi jälle vigased või tembukad loomad saanud, sest see oli surmkindel!
Mart sülitas ja Aabram sülitas.
Mart vandus ja Aabram vandus.
Siis tõotasid teineteisele jälle kord tavalist hirmsat tasu ja sõitsid vihaselt lahku.
Seni ei olnud küll veel kumbki uuest hobusest midagi kahtlast märganud, ei kehalist viga ega vaimset pahet, aga mõlema oletus oli muidugi kindel, et vaenlaselt saadud loom mitte „puhas” olla e i v õ i. Puhast hobust nemad juba teineteisele kätte ei toimetanud – ennemini langes taevas maaga kokku.
Kodus proovis Mart päeva paar, – ei, terve nädala uut hobust, et tema salavigu kätte leida, aga imelik, midagi säärast ei tulnud ilmsile! Raudjas sõi ja jõi korralikult, jooksis hästi, oli viisakas, kombeline, vagur ning ühtlasi erk. Ei vähemat kui puudust, ei vähemat kui pahet. Mart näitas teda ka teistele asjatundjatele külas, käskis koduseid inimesi teda ala tähele panna – asjata! Hobusel süüd ei olnud. Mardi süda sai üsna täis nõnda puht-tagajärjeta uurides, – mis sellele Aabramile ometi meelde tuli teda sihukese korrapäralise loomaga tüssata!
Otse samasugune jant oli Tohupalu Aabramil o m a uuega. Kõige mitmekülgsemad katsed ega terasemad uurimised ei toonud vähematki viga nähtavale. Ja ometi oli hobu Mardi käest ostetud, nagu Aabram peale Mardi enese kinnituse ka teistelt kindlasti oli teada saanud. See oli ju jumala või ka kuradi ime! Ime, mida võimata oli uskuda ja mida siiski pidi uskuma.
„Isa, sa oled nüüd Tohupalu Aabramilt esimese terve ja tubli hobuse saanud, kas pead nüüd ka sõna ja lepid temaga ära?”
Mart sügas kõrvatagust ja urises: „Ega mina teda või ometi paluma minna!”
„Seda pole vajagi; leppe pakkumine ei ole veel mitte palumine.”
„Pean ma teda siis otsima minema, käsi õieli?”
„Pole seda ka vaja. Aabram ehk tuleb sinuga lepet sobitama. Pole muud tarvis, minge teineteisele pool teed vastu.”
„Ei Aabram tule – ta sai ju minu käest jälle tembuka hobuse.”
„Ei, ta sai sinu käest tuliterve ja täiesti viisaka hobuse – ta tuleb,” ütles Kata üllatava kindlusega. Mart ajas silmad suureks.
„Minu käest terve ja viisaka hobuse? – Kust sa seda tead? Ja kust tead, et Aabram minuga tahab leppida?”
„Ma tean, noh,” kostis Kata kelmikal muigel. „Kust ma tean, see on veel minu saladus. Homme on pühapäev – sõidame kirikusse. Aabram on ka seal, ja kui sa oma sõnast ja vandest kui mees vähegi lugu pead, siis lepite seal teineteisega ilusti ära.”
,,Tüdruk, mis pagana jutud need on?” käratas taat. „Ma ei saa millestki aru!”
Kata hakkas isa kaela ümbert kinni.
„Isake, täida mu palvet, sõidame homme kirikusse, sina, ema ja mina – küllap siis ise näed, kuidas lood seisavad, ja kuuled, kuidas teie vaen Aabramiga lõppes, nii et te seda ise ei aimanudki. Ja nüüd ära küsi minult enam midagi.”
Mart raputas küll pead, aga juba uudishimu pärast täitis tütre soovi ja viis perekonna pühapäeval kirikusse. Pärast jumalateenistust kohtas Rooviku perekond Tohupalu rahvast trahteri ees. Tulnud olid peremees ise, perenaine ja poeg.
„Mart, vana vennas, ei oleks mina uneski uskunud, et sa mulle nii terve ja tembuta hobuse müüksid!” algas Aabram, kuna ta, nägu üleni päikesepaisteline, Rooviku rahvast lahkesti teretas.
Mardi silmad laienesid pärani. Oli see kurikaval pilge või mis? Niisugust neljajalgset põrgulist, kelle ta kõigis vigurites suure hoolega ise oli välla õpetanud, polnud ta ju vaenlasele varem pihku poetanudki! Ja seda kiideti nüüd pealegi vooruse eeskujuna? Saagu sellest aru, kes tahab!
„Võta heaks, võta heaks,” kogeles Mart. „Aga näe, kaugelt suurem ime on, et mina sinult nii armsa ja tubli looma sain, kelle sarnast mul ammugi enam pole olnud.”
Nüüd oli Aabrami käes kord silmi suurendada ja suud laiali ajada.
„Raudjas hea hobune? Seesama, mis ma sulle kaude müüsin?”
„Ma ütlen, esimene hobune!” kinnitas Mart.
Nüüd astusid Siim ja Kata ette ning seletasid vaenlastele lõbusal tujul ära, kust see kahekordne ime pärit ja kuidas nad hobustel nende halvad kriukad ja tigedad tembud suure kannatusega salaja maha võõrutanud. Nad soovinud mõlemad pakilisel põhjusel isade leppimist, ja see olnud ainult siis võimalik, kui kumbki teiselt kõigiti laitmatu hobuse saab, sest mõlemad olevat ju oma mehesõnaga tõotanud vaenu kohe lõpetada, kui säherdune ootamatus tõestub.
Mart ja Aabram vahtisid nii purukentsakalt ringi ja siis teineteisele otsa, et kogu kaaskond laginal naerma pahvatas.
Äkki torkasid mõlemad pea, ühtaegu käed kokku. „Ma olen mees ja pean sõna!”
„Ega minagi poisike ole!”
„Oleme leppinud?”
„Leppinud neh.”
„Pettust ei tohi meie vahel enam olla.”
„Mitte iialgi. On ju teisi, keda võib pügada.”
„Aga