Kogutud teosed I. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
kui vahekojast tugevad jala-asted kostsid. Et peaust ei avatud, siis tuldi kuuldavasti siitkaudu majahoidjaid ja sisselaskjaid otsima. Keeletu ehmatus! Ainult Kadrile jäi pisut teguvõimet, mida ta selleks tarvitas, et ust ruttu jälle lukutada. Kuid sellest polnud mingit kasu. Läheneja vahekojas trummeldas ühe ja teise ukse pihta ja jõudis varsti ka kirjutuskambri ukse taha. „Tiiu! Kadri! Kus kurat te olete!” kajas parunihärra enese vihane hääl. Vahest oleks õnneks läinud poisse mõne teise toa ukse kaudu vahekotta poetada ühtaegu sellega, kui parunile siin avati, aga vaevalt oli hirmunute peas see mõte tekkinud, kui kuuldi, et parun mitte enam üksi vahekojas ei ole, vaid et teisi talle järele tuli.
Nii oldi lõksus.
Seal torkas ahastus Kadrile midagi meelde. Poisse ei tohtinud härra siit mingi hinna eest leida, nad pidid siinsamas ruumis nii kauaks nägematuks muutuma, kui neil mahti leiduks salaja kaduda. Kadri otsiv silm jäi päratu suure vana reisikorvi külge kinni, mis kirjutustoa nurgas seisis. Korv oli pikk ja lai küllalt seks, et poisid, ehk küll vahest natuke kägaras ja kõvasti teineteise kaisus, tema sisse ära mahuksid.
Lukutamata kaas lendaski lahti, ning Kadri tummal käsutusel, mida kumbki kohe taipas, pugesid peigmehed korvi. Selgus küll, et korv mitte tühi ei olnud, vaid pooleni mingisuguse rabeda, prügise kraamiga täidetud, mis poiste all ragises ja rodises, kuid nüüd ei olnud aeg kitsikust kurta, kus parun ust vapustas ja musta kurja vandus, ning korvikaas liitus Kadri vägivaldsel survel kinni.
Kuna Tiiu väljas ootavaile härrastele suurt trepiust lendas avama, tegi Kadrikene härrale lahti. Teades, kui lahutavalt pisarad paruni vihasse mõjuvad, nuuksus ta temale pika ja haleda andekspalumise ette: nad jäänud Kadriga kange igavuse pärast magama ning helge õhtu tõttu olnud uni nii magus ja raske, et nad härraste tulekut ja helistamist mitte ei olevat kuulnud.
„Tohoo hullu, selle müra peale oleksid ju surnudki elusse ärganud!” hüüdis parun. „Aga mul ei ole aega teid unikotte praegu käsile võtta, jäta oma töinamine ja pane tuled põlema! – Tõnu ja Mihkel, astuge sisse ja võtke korv,” pöördus ta lahtijäänud ukselt vahekoja poole.
Põlev tikk, millega Kadri küünalt tahtis süüdata, tegi tahi ümber tühje tiirusid ning kustus, enne kui süütas. See õnnestus alles teise tikuga, nii väga vabises vaesekese käsi.
„Seal ta on,” tähendas parun hiigelkorvi poole nurgas. „Kõik tulevärgikraam on seal juba sees, küll te kuulete ja näete, missugused ilmkärakad ja värvituled sealt välja tulevad! Ja kõik mu oma kätetöö.”
„Eks parunihärra ole ikka meister küll ilmkärakate ja iga muugi asja peale,” kiitis vana vahimees. „Korvi viime siis ikka Kellamäele?”
„Sinna jah. Tuleriit selle suure raudkivi otsas on teil ometi valmis?”
„Jäid teist veel tegema; käskisin märgi puid ära võtta ja kuivi asemele panna, muidu vindub ei tea kui kaua, enne kui leekima lööb.”
„Väga õige. Korvi seate siis, nagu öeldud, tuleriida peale, ja niipea kui saksu näete tulevat, pistate riidale tule otsa. Meie joome ainult veel klaasi veini, siis oleme seal. – Aga, Kadri, mis sina siis veel siin vahid? Sa võiksid ometi isegi arvata, et sakstel sind tarvis läheb!”
Kadri läks, aga kes tema minekut oleks juhtunud jälgima, see oleks näinud, et ta mitte väga kindlasti jalul ei seisnud ja aina kobamisi uksest välja sai. „Jeesus!” tuli tal hääletult üle huulte.
Vahimees ja aednikupoiss aga hakkasid korvi kõrvadest kinni, tõstsid ja – lasid korvi üllatatult jälle maha.
„See ju pöörane raske – ega need parunihärra tulevärgid viimati tinast ei ole!” hüüdis vahimees.
,,Raske? Mis juttu sa ajad! Kuidas see prügi võib raske olla!” imestas parun.
Mehed tegid uuesti tõstekatset ja vana Mihkel seletas: „Ei meie vist seda jaksa käsitsi Kellamäele tassida, nihukest mürakat peab hobusega vedama.”
,,Ma ei saa aru, mis teile pähe tuleb! Kui korv ise nii suur ei oleks, võiks teda sisu pärast üksainus mees Kellamäele kanda! Ta pole täiski, vaid ma pidin teile veel ütlema, et kuuri alt höövlilaaste ja saepuru võiksite juurde lisada.”
„Siis on siia ehk härra teadmata midagi juurde pandud,” arvas Tõnu.
„Vaatame järele, tõstke kaas üles!” Ja parun võttis küünla laualt ning astus korvi juurde.
Kaas tõusis: kuus silma vaatasid korvi sisse ja neli silma korvist neile vastu. Kõik suud vaikisid.
Esimene häälitsus, mis sai kuuldavaks, oli Tõnu vägev naeruturts. Oli ka pööraselt pentsik mõlemat tuttavat poissi äkki niisuguses olukorras näha: kõvasti teineteise kaisus, keradena koos, näod punased ja higised, ja siis need pärani aetud hirmusilmad, mis nagu avatud murdjalõugadesse vahtisid.
Tardunud vaikus ja liikumatus kestsid veel üürike aega, siis korraga lahknesid kerad, vibasid korvist välja ja põlvitasid lähemal pilgul paruni jalge ees.
„Armu, armu, parunihärra!”
Alles nüüd hakkas paruni üllatus, mis kartusest mitte vaba ei olnud, pisut järele andma. Temagi tundis alevikingseppa niisama hästi kui oma noort puuseppa, ja kuna ta ühe pealt teise peale vaatas, küsis ta validamalt, kui just süda sundis:
„Teie palute armu – mis kuri nõu teil siis oli, kui siia korvi peitu pugesite? Kas tahtsite öösel mõisa hakata riisuma?”
„Ei, ei, jumal hoidku,” nuuksusid poisid, „meie oleme toatüdrukute peigmehed ja tegime siin natuke pitspalli, kui saksad äkitselt peale tulid.”
„Soo, soo – minu kirjutustoas pidasite siis oma pitspalli! See on ju ilus uudis! Küll on mul aga ustavad koduhoidjad! No oodake!”
Parun tegi liigutuse, nagu tahaks tüdrukuid minna kutsuma, näis aga äkki teisele mõttele tulevat, lukutas väikesesse saali mineva ukse ja käratas:
„Tõuske üles ja tulge mulle järele! Tõnu ja Mihkel, võtke nad endi vahele, et nad putku ei saa pista. Nad on mõisapolitsei vangid.”
Tagumises vahekojas oli härrasmajal väikene pime kuntrik, kus alal hoiti vanu pabereid ja mõnesugust kergemat koli. Siia ruumi käsutas parun mõlemad vangid sisse, ja kuna ta ukse lukku keeras, jättis ta neile valju hoiatuse maha mitte sõnagi rääkida, ei vähemat kui häält teha. Tõnu ja Mihkli viis ta kirjutustuppa tagasi ja ütles neile:
„Ma tahan tüdrukuid natuke karistada. Nad peavad uskuma jääma, et poisid hirmu pärast korvi jäidki ja et meie nende sealolemist ei tea. Kandke siis korvi nii, et seda härrasmaja akendest on näha, ja tehke, kui oleks ta ilmatu ränk: puhake tihti ja tassige jälle! Meie kõik, Kadri ja Tiiu ühes meiega, tuleme teile kohe järele, nii et teie tüdrukutel silmast ei kao.”
Mehed mõistsid ja tõotasid oma osa hästi mängida.
„Issand ole neile armuline, nad on tõesti veel korvis!” sosistas Kadri Tiiule teel Kellamäe poole. „Kas nad siis arust ära on! Nad kuulsid ju, mis korviga tehakse! Mul lõdiseb iga liige keha küljes.”
„Ma olen enam surnud kui elus,” sosistas Tiiu vastu, pisaraid alla kugistades. „Kas tead, mis mina mõtlen: nad trimpasid tublisti ja jäid ehk kõvasti magama. Ei tea maast ega ilmast enam!”
Tüdrukud kuulsid, kuidas parun härraste seast sel silmapilgul korvikandjale järele hüüdis:
„Tõnu ja Mihkel, kas teil on ka tõrva või lambiõli käepärast? Korvi peate enne hästi ära niisutama, et ta kohe mühinal lõõmama lööks!”
„Kõik on juba mäel, parunihärra,” vastas vahimees.
„Kadri, kas kuuled?” ahastas Tiiu.
„Hirmus! Hirmus!” õhkas Kadri. „Et nad ometi ärkaksid!”
„Ja kui nad ei ärkagi?”
„Siis põlegu minugipärast, kui nad niisugused unisossid on!” pitsitas hirmuviha Kadri suust. „Ega meie ometi kogu mõisarahva kuuldes neile hakka armu paluma!”
„Aga