I VAIMU MAASTIKUD

      „Olen veendunud selles, et maa on tohutult suur ja ala, kus elame meie – Phaisisest Heraklese sammasteni – on vaid kübe. Justkui sipelgad või konnad soos elutseme meie oma mere ümber ja mujal elavad samamoodi paljud teised paljudes teistes paikades. Ja kõikjal üle maa on palju nõgusid ja orge, erinevaid vormilt ja suuruselt, kuhu on kokku voolanud vesi ja udu ja õhk. Maa ise aga on puhtana puhtas taevas, milles on tähed […]. Räägitakse, […] et kui maad vaadata ülalt, näeb ta välja nagu kaheteistkümnest nahatükist pall, kaetud kirjude värvidega. Siinsed värvid, mida kasutavad kunstnikud, oleksid neist justkui näited. Seal aga paistab, et kogu maa on taolistest värvidest, ent veel palju kirkamatest ja puhtamatest kui siinsed. Üks on purpurne, imeliselt ilus; teine kuldne; kolmas valge, valgem kui kips või lumi, ja nii on ta pinnal ka teised värvid, ainult et neid on rohkem ja nad on ilusamad kui need, mida oleme näinud. […] Nagu on värviline maa, nii vastavalt ka taimed, mis temast kasvavad: puud ja lilled ja viljad; samamoodi ka mäed ja kivid, mis on siledamad, läbipaistvamad, kaunima värviga. Siinsed armastatud kalliskividki on sealsete tükid: karneoolid, jaspised, smaragdid, kõik need. Ent seal on kõik kivid kalliskivid ja palju ilusamad veel. Ja põhjus on, et kivid on puhtad, nad ei ole kulunud ega rikutud erinevalt siinsetest, mille on hävitanud roiskumine ja sool meie nõkku kokku kokkuvoolanud setetest, mis on inetuse ja haiguste allikas kividele ja maale, elusolendeile ja taimedele.”1

      Kõige enne on idee

      Kuidas kõik sai alguse, ei ole teada. Enne kõike oli idee, väidab Platon. „Vaid Jumala vaim hõljus vete kohal”, öeldakse Vana Testamendi algusridades (I Ms 1:2), otsatu ja piiramatu tühjus, sündimatu ilmaruum, kus aeg mõõtis aastamiljoneid, mille puhul sekundid on samavõrra pikad kui minutid ja minutid samavõrra lühikesed kui aastad. Sest kuni pole kedagi, kes ütleks, milline näeb maailm välja väljastpoolt, ei ole kõigel sellel, mida peame ajaks ja ruumiks, tähtsust. Eksistentsi jätkumine nõuab kedagi, kes eksisteeriks, ja sellest, mis olemas, aru saaks. Ma oletan siis, et mitte Jumal, kes on ühtlasi tõe allikas, vaid mingi kuri deemon, kes pole vähem võimas, kui ta on petlik, on rakendanud kogu oma jõu minu eksitamiseks; ma mõtlen, et taevas, maa, värvid, kujud, helid ja kõik muud välised asjad pole muud kui pettekujutelmad ning unenäod, mille on loonud kuri deemon selleks, et püüda lõksu mu kergeusklikkus; ma mõtlen, et mul pole käsi, pole silmi, pole liha, pole verd ega meeli ning ometi usun ma vääriti, et mul on kõik need asjad.2

      Küsimusele, kas maailm eksisteerib väljaspool meie ettekujutust, võiks vastata Maurice Merleau-Ponty sõnadega – eksisteerib suure tõenäosusega. Maailm on olemas enne meiepoolset analüüsi.3 Mateeria saab mõistetavaks hetkel, mil pidevalt muutuvast kaosest sünnivad kehad; mil alalises rahutus liikumises olev aine omandab kuju, ja mis veelgi olulisem – silma ja mõistuse poolt äraseletatava tähenduse. Maailm on kera, meist lõputult kauge ja kättesaamatu, osa ürgsest planeetide süsteemist, mille algus juhatab meid tahte juurde anda ideele konkreetne kuju, sulandudes ise seejuures Looja poolt loodud tervikusse. Maailm annab meie olemisele reaalsuse ja mõõtmed, tehes end nähtavaks ruumina, mida tunneme, millel on lõhnad ja värvid ja palju muudki, mida me ei näe ega kuule ja mis oma keerukate suhete kaudu avab end lõpmatult mitmekesise loodusena – süsteemina, mille suhtes osa inimesi on veendumusel, et see toimib kellegi teise, meist kõrgema tahte kohaselt. Ja kus kõik on kellegi poolt ettemääratud ja kus inimese võimalus on sobitada end talle a priori etteantud raamidesse. „Kaks asja täidavad südamemeelt üha uue ja kasvava imetluse ja aukartusega, mida sagedamini ja püsivamalt järele mõteldes nendega tegelda: tähistaevas minu üle ja moraaliseadus minu sees. Mõlemat ei tohi ma otsida hämaruses varjatuna või ülemäärases väljaspool mu nägemiseringi ja paljalt oletada; ma näen neid enda ees ja ühendan nad vahetult teadvusega oma eksistentsist.”4

      Täita moraalset kohust, mis ehk järgmises elus teeb temast ingli või kellegi sellesarnase, vabastades ta inimeseks olemisega kaasnevast kohustusest seda maailma tundma õppida ja selles maailmas elada; pääseda vabaks värvide ja helide müriaadist; näha kõike „päriselt”, ilma et teda eksitaksid välised impulsid ja muljed. Elada maailmas, kus puuduvad aja ja ruumi mõisted, kus eksistents tähendab olemise asemel mitteolemist ja kus maastik avaneb hiilgava lõpmatusena. Umbes nagu tähistaeva kuppel ookeani kohal, mis kauge ja kättesaamatuna sünnitab üha uusi maailmu.

      Maailma võib aga ette kujutada ka teisiti. Kuuluvana mitte kellelegi teisele. Üksnes minule ja sinule ja meile ja nendele, mis kõik koos – liites kokku paljude arvamused ja pildid – sünnitab isikliku meelekujundi kõrval kollektiivse pildi, mida peame tõeseks, kuna nii on arvanud kõik teised. Nii need, kes selle maailma kusagil Ida-Aafrika sinise maailmamere kaldal rajasid, kui ka need, keda nende nahavärvi tõttu peeti vääriliseks maitsma vilju hea ja kurja tundmise puust; kes pagendati paradiisiaiast Tigrise ja Eufrati vahel tänases Iraagis, andes kaasa kohustuse leida oma elule mõte ja eksistentsile moraalne tähendus. Oleme Jumala poolt äravalitud. Ja samas üksi jäetud. Võimelised vastutama nii iseenda kui ka maailma eest, valima loomalike ja olümposlike osapoolte vahel, tegema omaenda intellektist lähtudes inimeseks olemist kinnitavaid otsuseid.

      Eksistentsi põhjused peituvad eksistentsis eneses, millel on omad eesmärgid ja ehk ka seadused, mis teevad klorofüllist puudelehed ja puudelehtedest puu. Mis kusagil, nagu ahvileivapuu Serengetis, ootab kaelkirjakut, kes, astudes ette juhuslikkusest, haarab oma pehmete ja kaunite huulte vahele värskeid vilju, mida mina inimesena ei küündi haarama. Küll aga olen võimeline vaatama tema lõpmatult pruunidesse silmadesse, kust nagu allikast niriseb rahulolu – oleme olemas! Mina ja kaelkirjak – mõlemad olulised ja mõlemad valmis saama osa maailmast, kus iga hetk on eriline ja kus meile paljuski arusaamatuks jäävate põhjuste tõttu iga päev, tund ja minut ometigi midagi juhtub. Kus tõuseb ja loojub päike ja kus punaseks ja violetseks tõmbuvate Aafrika haljaste küngaste taga seavad tähniline ja imeliselt sire leopard niisama kui maailmavalitseja lõvi end jahile.

      Loodus eksisteerib kahel tasandil: esimesel omaetteolevana – millegi seesugusena, mis toimib meile paljuski mõistetamatute printsiipide kohaselt, „asjana iseeneses”; teisel aga olevana, käegakatsutavalt reaalsena meie enese jaoks. Mille kinnituseks on avar loodus – kõik need mäed ja jõed ja pilved ja olendid, kes täidavad ruumi, sünnitavad meis vajaduse neid mõista, teada mitte üksnes seda, kus üks või teine asi asub, vaid anda igale asjale – ükskõik kui suur või väike see ka poleks – oma nimi. Kanda maailm kaardile, lahutades see enne üksikuteks osadeks ja märgistades sobiva ikooniga. Laotada oma maailmapilt laiali tasapinnalisele atlasele, mille saame Aafrikasse minnes seljakotis kaasa võtta.

      Hetkel, mil loodus ilmub kujutluspildina meie teadvusesse, on ta saanud teistkordselt olevaks. Objektiivse maailma heiastumine teadvuses annab välispidisele seespidise tähenduse, talle saavad omaseks mitmed meie aistingute ja meelte kaudu vahendatud ja aru poolt kirjeldatud kvaliteedid, mis nn füüsikaliste parameetrite ekvivalendina omavad võimet olla suur või väike, pikk või lai, asuda meie vahetus läheduses või kaugel eemal. Võib küll oletada, et maailm on tervik, ilma et meid oleks talle hädasti tarvis. Kassil on oma, hiirel tõenäoliselt kassist erinev maailma- ja maastikupilt. Kellele meeldivad mäed, kellele orud, kes harib põldu ja kes on seadnud purjed vastu tuulele, et jõuda piraatidest mööda ning seilata mussoonidest kantuna Tseilonile. Ja küsida teed koju.

      Hiire kodu on urg, inimesel maja – peavari vihma ja lume eest, samas aga ka kolmedimensiooniline ettekujutus kosmosest; ülim saavutus, mille müürimeister ja puusepp on jätnud imetlemiseks järeltulijatele. Selleks, et me võiksime ta ära tunda. Ilus torniga maja – kas ei ole see mitte kirik? Järv nagu peegel. Staadion nagu ringtee, kus ilusad sihvakad mehed ja naised mõõdavad kilomeetreid. Selleks, et temast aru saadaks, vajab maailm kedagi, kes teda mõistaks, kes oleks valmis teda ära kuulma ja kirjutama alla lepingule, kus mõlemad pooled on neile etteantud eeskuju kohaselt nõus