Tabati mind õhtupalvel

      metsas katlamaja taga

      kõlas käsklus „Püsti! Valvel!“

      otsi kiiresti üks „Magna“

      vastasin – kui hästi palud

      jumal saadab mõned plokid

      kui sa ainult transportkulud

      oma taskust kinni plekid

      kas peetakse mind koristaja eest

      et pidevalt neid põrandaid siin küürin

      oh ei ma hoopis mängin peremeest

      kui lõpetan need ruumid välja üürin

      on leitud juba korralik klient

      ja nimelt – Eesti Piirivalveamet

      peaks pudenema päris kõva sent

      mind peagi katab kuld ja siid ja samet

      disko käib on puudu viin ja naised

      jääb magamiseks tunnike reservist

      siin valitsevad tunded isamaised

      sest kõht on täis Eesti seakonservist

      me unerahu kaitsmas tunnimehed

      ei näe me und liig tumemustast värvist

      me endast kujutame ühiskonna ehet

      nii arvab majorgi kui ütleme tal – Tervist!

      ma kirjutan et väljas sajab vihma

      ja nõnda mõnus istuda on klassis

      ma lõdvemaks ei lase püksirihma

      sest niimoodi ju noorele ei passiks

      kõik magavad ei tea kas undki näevad

      nad magavad sest niimoodi on kästud

      ja täpselt nõnda mööduvad kõik päevad

      vaid öösiti ehk põrandaid saab pestud

      mul pole aga öö ei päeva vahet

      vaid ringi lasen nagu auruvedur

      mis nõuab pisut tugevdatud tahet

      kuid seda omab iga õige sõdur

      ärkan hommikul teen vaikselt silmad lahti

      voodist ronimiseks kulub veerandtund

      kuigi tunnimees ei peagi postil vahti

      mitte miski ei saand segada mu und

      rivikorras võtan enda järgi sappa

      ees mind ootab hommikune söök

      ammu kadunud on mõte rohkem tappa

      anda vaenlasele purustavaim löök

      ja ei enam kuuest kaheksani

      ei tee ülemused kasvatamistööd

      ise juba päeval paika panin

      kuidas veedan järjekordset ööd

      ei ole väravatel taba – lahti tee

      ei takistata sind ei hüüta – Jätta!

      kui soovid kaduda võid üle Peipsi vee

      kuid karta on et poolel teel jääd hätta

      ei ole vaja et sa poeksid läbi prao

      ei takista ka okastraadi kõrgus

      see Eesti Siber keegi siit ei kao

      ta asub lihtsalt liiga pärapõrgus

      võid põgeneda kauaks sa ei jää

      ei Rooma vii kõik teed vaid Remnikule

      ja suurest rõõmust viimaks karjatad – Kui hää!

      Sest tabad armsa teise maja tule

      ja enam sind ei kutsu pime öö

      on armsaks muutund raudse voodi ragin

      ja lausa kutsumas sind rivikord ja töö

      ja päevaplaani järgi seatud sagin

      ülem korralduse tegi

      magada vaid püstijalu

      ära aja voodit segi

      see võib maksta sulle elu

      maha lasta igaüks kes

      astub sammu voodi poole

      need kes lühikestes pükstes

      võivad kasutada toole

      ülemused magavad

      see on nende päevatöö

      unes nähtut jagavad

      noortega siis terve öö

      sellest kas on uni hea

      sõltub absoluutselt kõik

      kas sul otsast langeb pea

      või sind ootab tordilõik

      seis muutunud on sellest päevast saadik

      kui teisel kompaniil on oma automaadid

      ja Tsingatsguk on Remniku Suur Isa

      ei teised kompaniid saa sööklas toidulisa

      kui keegi astub sammu köögi poole

      ta suunas lendab laudu lendab toole

      ja kui ei loobutagi agressiivsest laadist

      siis asjad paika paneb valang automaadist

      kord valvel seistes

      tekkis häda suur

      ei tulnud kuskilt käsklust – Kohendada!

      jäi ära tavaline protseduur

      ma lasin asjal minna loomulikku rada

      ja lihtsalt hetkeks lõdvestasin end

      ning kohe oli kadund liigne raskus

      nii kergeks muutusin et enam mind

      ei suutnud häirida ka sitajunnid taskus

      küll neegridki kord saavad vabaduse

      mis sest kui selleks mööduvadki aastad

      siis keegi enam suhu neil ei kuse

      ja läikima nad võivad lüüa saapad

      sest sita sisse enam neid ei aeta

      teeb tööd kõik ära selleks loodud masin

      nüüd metsa võivad