Kõrbeoda. Peter V. Brett
Читать онлайн книгу.
ei saanud tõsiselt viga, ent rohumaalane tegutses kärmelt, krabades käsivarrel lõdvalt rippuva kilbi rihmadest ja pressides loitsumärkidega kilbi vastu deemoni rinda.
Võlujõud sähvis kokkupuutel, andes olendile säherduse suraka, et see hakkas pööraselt kisendama ja rapsima. Aega raiskamata puuris Jardir oda sügavale jahmunud olevuse silma. Elukas põtkis ja kriiskas, mispeale Jardir tõmbas relva vabaks ja suskas selle teisegi silma, keerates seda, kuni olend jäi liikumatult lebama.
Rohumaalane vaatas talle otsa, pilk elevusest säramas, ning ütles midagi oma põhjamaa keeles.
Jardir naeris, patsutades talle õlale. „Sa üllatad mind, Arlen, Jephi poeg!”
Koos jooksid nad mööda müüripealseid Jardiri meeste juurde.
Kõikjal Labürindis võitlesid sõdalased oma elu eest, aga Jardiril polnud mahti neid päästma minna. Kui lõhutud väravat ei suleta, on päikesetõusu ajaks iga Sharum Labürindis tükkideks rebitud.
„Ärge oma elu odavalt andke!” hüüdis ta, kui mehed müdinal mööda tormasid. „Everam jälgib teid!”
Labürindis kaikuv möiratus ja seda saatvad karjed näisid lausa müüre raputavat. Kusagil nende selja taga tegi hiiglaslik kivideemon tema meeste hulgas laastamistööd.
Üks asi korraga, kinnitas ta endale. Kui avaust ei õnnestu sulgeda, pole millelgi muul tähtsust.
Nad jõudsid suure värava ette varemetes hoovile. Nii alagai’d kui ka dal’Sharum’id lamasid siin ühtviisi surnute ja surijatena, skorpioniodadega läbi puuritud või hammaste ja küünistega lõhki kistud. Mehndingi meestel oli läinud korda katkise väravapoole ette rususid kuhjata, ent nõtked alagai’d ronisid neist vaevata üle.
„Eemale!” kisas Jardir ning üksikud räsitud dal’Sharum’id, kes ikka veel hoovil võitlesid, katkestasid tapluse ja tõmbusid kiiresti eest ära.
Kilbid koos, jooksid Jardiri sõdalased täie hooga avause poole, mis oli kümme jalga lai ja kümme kõrge. Tema kõrval esimeses reas jooksis ka rohumaalane, pidades nendega sammu, nagu oleks terve elu koos dal’Sharum’itega harjutanud. Chin või mitte, aga oda ja kilp polnud sellele mehele võõrad.
Külgedel lisasid sõdalased kiirust ning käigu pealt moodustati enamvähem V-kujuline lahingurivi, mis püüdis sisenevad liivadeemonid kahvlisse ja kihutas neid tagasi värava suunas.
Järgnes äge prahvatus, kui nad põrkasid kokku sissetulvavate alagai’de põhiväega, ent loitsumärgid lõid kilpidel lõõmama ning alagai’d paisati kaugemale. Tagumiste ridade mehed litsusid edasi ja sõdalased möirgasid vastaste poole, hoides heledalt sähvivat võlujõudu enda ja deemonite vahel. Pikkamööda pressis Jardiri sadakond end värava juurde välja.
„Tagumised!” hüüdis Jardir ning kõige tagumised read tegid järsu pöörde, lükkasid kilbid kokku ja tungisid peale, jättes eesmiste ja tagumiste ridade vahel vabaks avara platsi, kus loitsutundjad said tööle asuda. Need parimad dal’Sharum’id viskasid odad käest ja riputasid kilbid seljale, tuues lahingupaunadest lagedale lakitud saviplaadid. Kaks loitsutundjat paigutasid plaadid õiges järjestuses värava ette hoovile laiali. Ülejäänud kaks võtsid odad ja kasutasid neid mõõdupulkadena, sättides plaate ükshaaval joonele.
Jardir puuris oda ühele liivadeemonile silma – see oli alagai kehal väheseid haavatavaid kohti. Tema kõrval leidis rohumaalane üles teisegi sellise koha, torgates odateraviku ühele möirgavale deemonile kurku. Võlujõu sähvatuste vahepeal rapsasid küünised nende poole kilpide vahele ning kõik mehed pidid end sinna-tänna keerutama, et neil soolikaid välja ei lastaks.
Kui nad väravale liginesid, läksid Jardiri silmad linna ette kogunenud vaenuväge nähes pärani. Luited paistsid olevat kaetud liivadeemonitega, kes kõik pressisid lähemale, et oma vaenlaste kantsi sisse pääseda. Alagai’dele sadasid kaela astlad ja kivirahnud, kuid need olid nagu tiiki pillutud klibu, mis kähku neelati.
Seejärel loitsutundjad hõikasid ning Jardir asus meestega taganema. „Järgmine kord,” tõotas Jardir deemonitele, kes peatusid saviplaatidest loitsumüüri võlujõu ees. „Krasia võitleb homme jälle.”
Pöördudes nägi ta, et lahing on hoovil lõppenud. Järelejäänud deemonid olid põgenenud Labürinti.
„Vahimees!” hõikas Jardir, astudes oma meeste juurest eemale, ning viivu pärast laskis Coliv müürilt alla redeli ja jooksis seda mööda ette kandma.
„Halvad uudised, Esimene Sõdalane,” lausus vahimees. „Majah’ sõdalased on kogunenud kuuendasse, et hoida tagasi liivadeemonite põhihulka, kuid laialipillutatud hõimud võitlevad kõikjal Labürindis, vähesed sealjuures edukalt. Hiiglane luusib ringi üha sügavamal, rebides tükkideks terveid üksusi ja tungides vähehaaval peavärava poole. Viimati märgati teda kaheksandas.”
„Ta peaks ju ometi Labürinti ära eksima,” imestas Jardir.
„Näib, et ta ajab mingeid jälgi, Esimene Sõdalane,” vastas Coliv. „Seisatab, et õhku nuuskida, ega ole veel ühegi käänaku juures valesti pööranud. Tema jalge ees keksib käputäis liiva- ja tuledeemoneid, aga ta ei tee neist väljagi.”
Jardir tõstis loori, et suust liiva sülitada. „Mine tagasi müürile ja las vahimehed panevad paika liikumistee, et saaksin laialipillutatud üksused kokku korjata ja jõuaksin lõpuks Majah’ omadeni välja.”
Coliv lõi rusikaga vastu rinda ja jooksis redeli juurde, et ronida tagasi müürile. Jardir pöördus mehi kutsuma ja märkas, et rohumaalane püüab suhelda ühe auguloitsijaga, vehkides metsikult kätega, sellal kui sõdalane teda segaduses vahtis.
„Nie on tänasel vanakuul tugev,” hüüdis Jardir, äratades kõigi tähelepanu, „kuid Everam on veelgi tugevam! Et päevatõusuni vastu pidada, tuleb meil Temasse uskuda, muidu neelab Nie pimedus kogu Ala! Näidake alagai’dele, mida tähendab seista silmitsi Kõrbeoda sõdalastega, ning teadke, et taevas ootab teid!”
Ta viibutas oda ning Sharum’id tegid samuti, hõisates valjult, kui Jardir nad Labürinti juhtis.
Terve öö ründasid Jardiri mehed deemonite hulki, ajades neid loitsumärkidega ümbritsetud aukudesse ja kogudes kokku laialipillutatud üksuste riismeid. Kui nad ühinesid Majah’ üksusega, mis kaitses kuuenda koridori kitsukest sissepääsu, oli tal kaasas üle tuhande sõdalase.
Jardiri mehed tungisid alagai’de ridadele selja tagant ägedalt kallale, kasutades oma loitsumärkidega kilpe, et end kiiluna läbi pressida. Majah’ kilbimüür avanes ning Jardiri mehed tulvasid vilunult sisse, otsekui Sharaj’ väljakul harjutades.
„Kanna ette,” käskis Jardir üht Majah’ hõimu kai’Sharum’it.
„Peame vastu, Esimene Sõdalane,” lausus kapten, „kuid meil pole võimalust alagai’sid aukudesse ajada.”
„Siis ärge tehkegi seda,” ütles Jardir. „Las loitsutundjad sulgevad koridori. Jäta sada oma parimat meest valvesse ning seejärel minge itta seitsmendasse Bajini omadele appi.”
„Kuhu teie lähete?” küsis kai’Sharum.
„Otsin hiiglase üles ja läkitan tagasi Nie sügavikku,” vastas Jardir. Ta võttis endaga nii palju mehi, kui Majah sai anda, ja suundus linnavärava poole, palvetades, et poleks juba hilja.
Ühekäeline kivideemon seisis linna peavärava ees, tümitades vastu loitsumärke. Võlujõu vägevad sähvatused valgustasid ööd ja kõminat oli kuulda kogu linnas, ent iidsed loitsud pidasid rünnakule kenasti vastu. Deemon ulgus võimetus vihas.
Tema jalge ees tunglesid sõdalased, torkides teda tugevast kõrbeterasest odadega, kuid see ei avaldanud deemonile vähimatki mõju. Jardiri silme all äigas ta sabaga, peaaegu nagu muuseas, vajutades lömmi kilpe, purustades odasid ning lennutades kartmatuid sõdalasi laiali.
„Everam kaitsku meid,” sosistas Jardir.
„Igatahes