väike öine jumal

      Sündisin selles majas ja kasvasin siin üles. Pole kunagi väljas käinud. Õhtu saabudes toetan keha vastu aknaklaasi ja silmitsen taevast. Mulle meeldib vaadata taevasi tuleleeke, lippavaid pilvi ja nende kohal terveid leegione ingleid, kes raputavad juustest sädemeid ja lehvitavad tuliseid tiibu. See on alati üks ja seesama vaatemäng. Aga ma tulen ikkagi igal õhtul siia, lõbustan end ja tunnen meeleliigutust, nagu näeksin seda kõike esimest korda. Eelmisel nädalal tuli Félix Ventura varem koju ja tabas mind ootamatult naermas, kui seal väljas – mäsleva sinise keskel – sibas üks üüratu pilv ringiratast nagu koer, kes püüab kustutada tuld võtnud saba.

      „Oi, uskumatu! Sa naerad?”

      Tüübi jahmatus ajas mu närvi. Mul oli hirm, aga ma ei liigutanud ainsatki lihast. Albiino võttis päikseprillid eest, asetas need pintsaku sisetaskusse, võttis pintsaku aeglaselt ja kurvameelselt seljast ning riputas selle hoolikalt toolileenile. Ta valis välja ühe vinüüli ja pani selle vanasse plaadimängijasse. „Hällilaul jõele”, esitab Dora, Ritsikas, Brasiilia lauljanna, kes eeldatavasti nautis seitsmekümnendatel teatavat kuulsust. Põhjus, miks ma nii arvan, peitub plaadiümbrises. See on joonistus bikiinides naisest; tõmmu, kaunis, suured liblikatiivad seljale kinnitatud. „Dora, Ritsikas – Hällilaul jõele – Selle aasta superhitt”. Tema hääl põletab õhku. Viimastel nädalatel on see olnud meie videvikkude helitaustaks. Ma tean sõnu peast.

      Félix ootas, kuni ühes õhtuvalgusega olid kustunud ka viimased klaverihelid. Seejärel nihutas ta peaaegu kolistamata ühe diivanitest nii, et see jääks vastu akent. Lõpuks istus ta maha. Ja sirutas jalad ohates välja:

      „Tohoh pärglit! Nii et siis teie madalus naerab?! Milline hämmastav uudis…”

      Ta näis kuidagi kurnatud. Kummardus mu poole ja ma nägin, kui verd täis valgunud on ta silmad. Tema hingeõhk mattis mu enda alla. Läppunud kuumus.

      „Kohutav nahk sul. Ilmselt oleme sama päritolu.”

      Midagi sellist ma oodanud olingi. Oleks ma suutnud kõnelda, oleksin nähvanud midagi ebaviisakat. Kuid mu häälepaelad võimaldavad ainult naerda. Seepärast püüdsin talle näkku paisata vihase naerupahvaku, mingisugusegi heli, mis teda ehmataks, eemale ajaks, kuid mul õnnestus kuuldavale tuua vaid hädine turtsatus. Kuni eelmise nädalani oli albiino mind kogu aeg eiranud. Sellest ajast peale, kui ta mind naermas kuulis, tuleb ta varem koju. Läheb kööki, tuleb tagasi klaasi papaiamahlaga, istub diivanile ja jagab minuga päikseloojangupidu. Me vestleme. Või õigemini, tema räägib ja mina kuulan. Mõnikord ma naeran, ja sellest talle piisab. Ma kahtlustan, et juba seob meid sõpruseniit. Laupäevaõhtuti, aga mitte iga kord, tuleb albiino koju, tütarlaps käevangus. Need on sihvakad piigad, pikad ja nõtked, graatsiliste siredate säärtega. Mõned astuvad kartlikult sisse, istuvad tema pilku vältides tooliserval, võimetud vastikustunnet varjama. Joovad limonaadi, lonks lonksu haaval, ja võtavad seejärel vaikides riidest lahti, nad ootavad teda selili lebades, käed rindadel risti. Teised, südikamad, uitavad üksi maja peal ringi, takseerivad hõbenõude sära ja mööbli suursugusust, kuid nad kiirustavad tagasi elutuppa heitununa tubades ja koridorides laiutavatest raamatukuhilatest ning eelkõige kõvakübara ja monokliga härrasmeeste rangest pilgust, Luanda ja Benguela bessangana-matroonide mõnitavast pilgust, paraadvormis Portugali mereväeametnike hämmeldunud pilgust, ühe 19. sajandi Kongo printsi hullunud pilgust, ühe kuulsa Põhja-Ameerika neegerkirjaniku väljakutsuvast pilgust – kõik nad poseerimas igavikule kullast raamide vahel. Nad otsivad raamaturiiulitelt mõnd plaati:

      „Kas sul kuduro’t on, vana?”

      Ja kuna albiinol pole ei kuduro’t, kizomba’t, Banda Maravilhat ega Paulo Florest – selle aasta superhitte – valivad nad lõpuks mõne kirju ümbrisega plaadi, eranditult Kuuba rütmid. Nad tantsivad parketile pisikesi samme tikkides, sellal kui pluusinööbid ükshaaval valla pääsevad. Täiuslik nahk, väga tume, niiske ja särav, kontrastiks albiino omale, mis on kuiv ja kare, roosat värvi. Ma näen kõike. Selles majas olen ma nagu väike öine jumal. Päeval ma magan.

      maja

      Maja elab. Hingab. Kuulen tema hingetõmbeid öö läbi. Võimsad tellistest ja puidust seinad on alati jahedad, isegi siis kui päike keset südapäeva linde vaigistab, puid nuhtleb, asfalti sulatab. Ma liuglen nendel nagu parasiit peremeeslooma nahal. Seinu emmates tunnen ma, kuidas süda tuksub. On see minu oma? On see maja oma? Vahet ei ole. See mõjub mulle hästi. Rahustab mind. Velha Esperança võtab vahel mõne oma pisikestest lapselastest kaasa. Ta tassib neid seljas, linaga kindlalt kinni seotud, nii nagu sellel maal ammusest ajast kombeks. Ta teeb niimoodi kõik tööd ära. Pühib põrandat, võtab raamatutelt tolmu, valmistab süüa, peseb pesu, triigib. Titt, pea kleepunud vastu Velha Esperança selga, tunneb tema südametukseid ja soojust, arvab, et on jälle emaüsas, ja magab. Mul on majaga sarnane suhe. Õhtuhämaruses, nagu ma juba ütlesin, olen elutoas, kleepunud aknaklaasi külge, ja vaatan, kuidas päike surma läheb. Öö saabudes kondan ma erinevates paikades ringi. Elutuba avaneb kitsasse ja unarusse jäetud aeda, mille ainus võlu on kaks vägevat kuningpalmi, väga suurt, väga väärikat, mis kõrguvad teine teises aia otsas ja peavad maja üle vahti. Elutoa kõrval on raamatukogu. Kui sellest läbi minna, viib avar uks koridori. Koridor on sügav tunnel, niiske ja pime, millest pääseb magamistuppa, söögituppa ja kööki. Seda osa majast ümbritseb hoov. Kõrge avokaadopuu võrast läbi paistev kerge ja rohekas hommikuvalgus hellitab seinu. Koridori lõpus – kui elutoast tulla, siis vasakut kätt – sirutab end vaevaliselt ülespoole väike kolmemademeline trepijupp. Sellest üles minnes jõuab teatavas mõttes mansardkorrusele, kus albiino käib harva. See on raamatukaste täis. Ja ega minagi sinna kuigi tihti satu. Musta mantlisse mähitud nahkhiired magavad seal, pea alaspidi, seinte peal. Mul pole aimugi, kas gekod kuuluvad nahkhiirte toidusedelisse. Ja mulle meeldikski seda mitte teada. Sama põhjus – kabuhirm! – takistab mind ka hoovi uurimast. Ma vaatan köögi ja söögitoa ja Félixi toa akendest, kuidas rohi häbematult roosipeenarde vahel kasvab. Täpselt hoovi keskel laiutab üks üüratult lopsakas avokaadopuu. Lisaks on siin veel kaks viljadest lookas kõrget nisperot ja kümmekond papaiapuud. Félix usub papaia tervendavasse jõusse. Aeda ümbritseb kõrge müür. Müüripealne on täis tsemendi sisse kinnitatud erinevat värvi klaasikilde. Mulle paistavad need siit kui hambad. Ometi ei takista see tugev ehitis poisikesi aeg-ajalt üle müüri ronimast ning avokaado-, nispero- ja papaiaraksus käimast. Nad toetavad lauajupi müüri peale ja vinnavad end üles. Nõnda mannetu saagi kohta näib see mulle liiga riskantne ettevõtmine. Vahest ei teegi nad seda selleks, et puuvilju süüa. Ma arvan, et nad teevad seda selleks, et tunda ohu maitset. Võib-olla maitseb oht nende jaoks edaspidi küpsete nisperote moodi. Kujutagem ette, et ühest neist saab demineerija. Selles riigis siin ei tule demineerijatel tööst kunagi puudus. Alles eile nägin ma televiisoris reportaaži demineerimistöödest. Ühe mittetulundusühingu tegelane kurtis andmete ebamäärasuse üle. Mitte keegi ei tea päris täpselt, kui palju miine Angola pinnasesse maha maeti. Kümme kuni kakskümmend miljonit. Arvatavasti on miine rohkem kui angolalasi. Seega, eeldagem, et ühest neist poistest saab demineerija. Iga kord, kui ta ettevaatlikult miiniväljal liigub, tunneb ta suus ammust nisperomaitset. Ühel päeval seatakse ta silmitsi vältimatu küsimusega, mis pääseb, hirmuja uudishimuseguselt, valla välismaa ajakirjaniku